Menu

EIK järjekordne otsus ! Mida võtavad justiitsminister ja õiguskantsler nüüd ette?

0 Comments

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) avaldas 16.11.2021 otsuse kohtuasjas Särgava vs. Eesti (698/19)


Kui EIK ütleb juba korduvalt, et Eestis kriminaalmenetluse läbiviimist puudutavad seadused peaksid olema selged ja nende kohaldamise tagajärjed ettenähtavad, siis on kummaline tõdeda, et korduvaid EIK etteheiteid ei näe ei õiguskantsler ega ka Vabariigi Valitsus. Kas taolises olukorras peaks arvama, et  õiguskantsler või justiitsminister kardavad? Keda nad kardavad?

https://vm.ee/et/uudised/inimoiguste-kohus-leidis-et-advokaadiburoo-labiotsimise-regulatsioon-eestis-ei-nae-ette


EIK otsus, kokkuvõtlikult:


EIK valitsusega ei nõustunud ning tegi rikkumist tuvastava otsuse eelkõige seadusandliku regulatsiooni puudujääkide tõttu. Kuigi KrMS § 91 reguleerib advokaadibüroo läbiotsimist, siis ei piisa EIK praktika kohaselt pelgalt seadusliku aluse olemasolust, vaid oluline on ka seaduse kvaliteet. Seadus peab olema selge, kättesaadav ja tagajärjed ettenähtavad. Läbiotsimiste kontekstis lisandub kohustus näha ette tagatised meelevaldse sekkumise vastu artikliga 8 kaitstud õigustesse.


Kommentaariks:  Enamus Eesti õigussüsteemi on ja peaks olema 29 iseseisvuse aastaga olema ära „remonditud“ !  Tundub, et on korrastamata just need nõukogulikud igandid, mille “remontimist” keegi takistab ! Kas jälle “kallutatud jõud” ?  Kui EIK ütleb juba korduvalt, et Eestis kehtivad seadused peaksid olema selged, kättesaadavad ja tagajärjed ettenähtavad, siis miks EIK taolisi etteheiteid ei näe ei õiguskantsler ega ka Vabariigi Valitsus. Justkui kardetakse? Aga keda kardetakse? Õiguskantsler oli 2018. aasta septembris Riigikogu ees esinedes toimingupiirangute teemal väga tarmukas ja esitas toimingupiirangute kohta täpselt samu väiteid nagu seda on nüüd juba korduvalt ja korduvalt teinud EIK!


Eesti seadused ei ole selged ja kohaldamise tagajärjed ei ole ettenähtavad!


Aga õiguskantsleri sõnad jäidki sinna Riigikogusse „laua alla“ vedelema!  3 aastat möödas, aga justiitsministeeriumil, valitsusel ning õiguskantsleril pole sellest mingit probleemi!   


EIK asjas käsitles EIK esmalt KrMS § 91 (läbiotsimise regulatsioon, kus käsitletakse ka advokaadibüroo läbiotsimist) ja AdvS § 43 lg 3 („Advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad on puutumatud“) ning möönis, et riigisisene õigus annab mõningase aluse järeldada, et olukorras, kus advokaat on ise kuriteos kahtlustatav, ei saa AdvS § 43 lg 3 tõlgendada nii resoluutselt. EIK märkis seejärel, et ta ei ole kindel, kas KrMS ja AdvS regulatsioon siiski vastab selguse ja ettenähtavuse nõuetele, kuid ta ei pea sellele vastust andma, kuna igal juhul ei pakkunud see regulatsioon piisavaid menetluslikke tagatisi meelevaldse või ebaproportsionaalse sekkumise vastu ning advokaadiprivileegi kaitseks.


Kommentaariks: EIK tõi välja, et täielikult puudub Eestis regulatsioon, mis käsitleks advokaadi teabekandjate läbiotsimist väljaspool advokaadibürood (antud juhul oli kaebuse esemeks kaebaja kodu ja auto läbiotsimine). EIK peamine etteheide puudutas advokaadiprivileegi praktilist ja tegelikku kaitset. Näilikult on Eestis see regulatsioon nagu olemas, aga tegelikkuses see puudub! Kas  paljukiidetud Eesti õigusriiklus ei tundu kahepalgeline?   


EIK kordas veelkord (!) üle ka selle, et Eesti seadustes on kaitsetagatiste regulatsioon puudulik ega vasta konventsiooni artikli 8 lõikest 2 tulenevatele nõuetele.


Kui palju aastaid ja kui palju EIK lahendeid on Eestil, justiitsministeeriumil veel vaja või on lihtsam edasi „mängida“ seda valgevenelikku õigussüsteemi?

  

Lisaks on huvitav lugeda ka EIK kohtunike eriarvamusi sellele otsusele.


Üks kohtunik (Pavli, AL) esitas otsust toetava arvamuse, milles tõstatas küsimuse, et kas advokaat peaks tõendama „tegeliku kahju“ tekkimist kliendisuhetele või seda tuleb alati selliste läbiotsimiste puhul eeldada.


Kommentaar: Kohtunik Pavli on „kahe jalaga maa peal“, kui tõstatas küsimuse selle kohta, kas tõesti peaks advokaat hakkama konkreetset kahju tõendama siis, kui prokuratuur on ebamäärase kohtu loa alusel teinud advokaadibüroo läbiotsimise, võtnud sealt ära sisuliselt piiritlematu hulga klientide andmeid, sh. suures hulgas süüdistusega üldse mitteseotud andmeid!

   

Millises hüperreaalsuses elavad Eesti valitsuse esindajad ja allpool viidatud kolm eriarvamust väljendanud kohtunikku, kui väidavad, et advokaat oleks pidanud peale temale süüdistuse esitamist asuma veel ka tõendama kliendisuhetele tekkinud kahju suurust! Tegelikus Euroopa/Eesti reaalsuses hakkab iga advokaadi kliendiks olev kodanik peale läbiotsimisest ja konfidentsiaalse info „lekkimisest“  teadasaamist lihtsalt kartma ja üldjuhul lahkub selle advokaadi juurest, sõltuma sellest, kas tema info on sensitiivne või mitte. Eks see oli ka prokuratuuri eesmärk. Kui isegi õiguskantsler või valitsus ei julge prokuratuuri „kummaliste tegevuste“ või ebaselgete seaduste osas mitte midagi sisulist teha, siis mida saaks nõuda tavainimestelt!      


Kolm kohtunikku (Ravarani, LU; Seibert-Fohr, DE; Zünd, CH) esitasid ühise eriarvamuse, kus leidsid, kaebus oleks tulnud tunnistada vastuvõetamatuks. Eelkõige rõhutasid nad advokaadi enda kohustusi andmete hoidmisel ning tõid kaebaja kahjuks välja selle, et kohtuistungil – kus kaebajal oli võimalik tõendite lubatavusele vastu vaielda – oli kaebaja toetanud tõendite toimikusse võtmist. See näitas kohtunike hinnangul, et kaebaja jaoks ei olnud asi niivõrd klientide kaitsmises, vaid enda huvides. Seetõttu leidsid nad, et läbiotsimine ja andmekandjate äravõtmine/kopeerimine ei mõjutanud kaebaja konventsiooni artikliga 8 kaitstud õigusi.


Lisakommentaar: Täpselt nii nagu eelviidatud kolm kohtunikku, on ka Eesti valitsuse esindaja minu advokaadibüroo läbiotsimisega seoses EIK menetluses olevas asjas etteheitena kommenteerinud, et O. Kuklase käes olevad klientide paljud asjad olid tema kabinetis laual ja lukustamata kapis ehk siis kõigile kättesaadavad! No tule taevas appi! Kus need klientide asjad siis oleks pidanud olema? Advokaadibüroos olevate andmete konfidentsiaalsust peaks nagu saama eeldada ning advokaadi laual või kapis olevate andmete puhul ei saaks öelda, et kui need büroos ei ole lukustatud seifis, siis on need avalikult kätte saadavad kõigile. Kui ma ka oleks klientide andmed peitnud eraldi paksu seinaga seifi, kas see oleks võimaldanud prokuratuurile neid klientide andmeid mitte anda?


Huvitav? Kes meist elab õigusriigis, kes elab reaalsuses?  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga