Jälitus meie ümber on muutunud juba suhteliselt tavapäraseks! Aastaid on avaldatud kahtlusi jälitustegevuse meetodite, proportsionaalsuse ja lubatavuse osas! Nüüd siis jõuavad meieni ka üksikud „pommikillud“ prokuratuuri juhendamise ja kontrolli all toimuvast politsei jälitustegevuse/matkimise piiramatust „loomingust“!

Tänuväärne on see, et taoline „omalooming“ on jõudnud Riigikohtusse, mitte ei ole sumbunud kabinetihämaruses.

Näilikult oli esialgu kõik seaduslik! Sündmuskohale saabusid päästjad ja politseinikud, kes evakueerisid kõik majas viibinud inimesed. Samuti tekitati kunstlikult kriminaalmenetlus, kus isik kuulati kannatanuna üle.

Tegelikkuses oli see kõik aga politsei fiktsioon – eesmärgiga paigaldada politsei poolt pealtkuulamise ja jälitamise seadmed!

Tähelepanuväärne – Maakohus ja ringkonnakohus arvasid, et taolised politsei „loomingulised“ matkimise meetodid on OK!

Nüüd, 4 aastat peale toimunut, leidis Riigikohus, et taolised jälitustegevuse meetodid ei ole OK!

Kas eesmärk pühendab abinõu? Kui põhjendatakse jälitamist ja kuriteo matkimise lubatavust alati proportsionaalsuse põhimõttega nii, nagu seda tegid mõlemad varasemad kohtuastmed ja prokuratuur, siis tähendaks see juba ka inimeste elu ja tervise ohustamist.

Riigikohus leidis, et politsei, prokuratuuri, esimese astme kohtu ning ringkonnakohtu tegevus ja nägemus taolisest jälitamise organiseerimisest – fiktiivsest pommiähvardusest, fiktiivsest kriminaalmenetlusest ja inimeste ohtu seadmisest jne. – oli vale!

Kui „kaugele“ võib aga politsei selle matkimisega minna? Pelgalt mõte sellest, et prokuratuuri juhtimisel on korraldatud fiktiivne pommiähvardus ja kriminaalmenetlus, tunduks muul juhul uskumatu vandenõuteooriana!

Kõigest sellest absurdist aga peaks meil tekkima veel lisaküsimus – kuidas on Eesti Vabariigis võimalik, et eelviidatud tippjuristide – politseinike, prokuröride ja kohtunike seaduse tõlgendamisel ei tekkinud kellelgi varasemalt kahtlust oma tegevuse seaduslikkuses.

Alles Riigikohtus leidus kolm kohtunikku, kes said aru, et eelnevad tippjuristid ei saanud niimoodi seadust väänata!

Kas üksikjuhtum? Kas “point” ei ole mitte selles, et teadvalt ebaseadusliku tegevuse eest mitte keegi tegelikkuses ei vastuta?