Eesti on jõudnud oma riigivalitsemisega etappi, kus valitsejad hoiavad oma kohast ja mugavuskulutustest kinni ning ainukeseks eesmärgiks tundub olevat, et kõik jätkuks vanaviisi!

Eesti Advokatuuri 03.04.2023 algatus ja püüd selgitada sündivale koalitsioonile õigusriigi toimimise põhimõtteid on kindlasti tänuväärne! https://advokatuur.ee/est/meedia/uudised.n/advokatuuri-ettepanekud-sundivale-koalitsioonile?fbclid=IwAR0mGZ998a2fVyuHGJWHykgfRjOjGJY18e6Zf6JtZ7lCE3uf7b5em5tljRI

Kahjuks võib tõdeda, et tänane valitsemise ja õigusriigi olukord sarnaneb juba vägagi Inglise satiirisarjaga “Jah, härra peaminister“, mille ühes episoodis selgitab kantsler peaministrile, et pidevate reformide tegelik eesmärk ongi vaid see, et nende enda mugav elu jätkuks ja keegi mitte millegi eest ei vastutaks!  

Arvestades seda, et võimu jätkavad tõenäoliselt enamuses senini võimul olnud isikud, siis on see lootus muutustele ja õigusriigi tagamisele suhteliselt tagasihoidlik.

Mõned kommentaarid Eesti Advokatuuri poolt tõstatatud küsimustele :

• Kutsesaladuse tagamine ja advokaadi poole pöördumise konfidentsiaalsus!

On uskumatult kummaline, selgitada juba peaaegu igapäevaselt politseinikele ja  prokuröridele, et me elame Euroopas ja kutsesaladused on nii advokaatidel, arstidel, notaritel jne. Politseile ja prokuratuurile tundub et ainult neil on olemas kutsesaladused. Politsei ja prokuratuuri fantaasiarikka tegevuse võtab kokku 01.04.2022 Riigikohtu  otsus nr. 1-20-5071 (p 20). Lisaks veel PS § 22 sätestatud põhimõtted, mida ikka ja jälle politsei ja prokuratuuri poolt interpreteeritakse nii nagu neile meeldib!   

• Eesti riigi ja võimuorganite poolt avalikus sektoris oleva mugavussalastamise lõpetamine!

Olen ka sellest juba korduvalt kirjutanud, sest jätkuvalt käideldakse Eestis isegi riigisaladusi uskumatult suvaliselt. Õiguslik regulatsioon sellekohta, mida siis isikule näidata või mitte näidata on väga ähmane. Ühes dokumendis kaetakse üks teksti lõik kinni, sest ei tohi näidata – riigisaladus !, samas teises dokumendis esitatakse see sama teksti lõik avatuna!!! Lisaks, mistahes aastatepikkuses jälitamise menetluses on isikul vaid läbi tohutu vaeva ja bürokraatiarägastiku võimalik temakohta kogutud andmetega tutvuda ja sedagi vaid väikse osaga. Inimene ei soovi ju teada midagi muud kui vaid seda, milliseid jälitustoiminguid on tema suhtes tehtud ja kas toimingud on läbi viidud seaduslikult! Kui politsei ja prokuratuur algselt andmete esitamisest keelduvad või võimaldavad seda vaid osaliselt ja hiljem kohus tutvumist lubab ja seda oluliselt ulatuslikumas osas, siis on ju ilmne, et politsei ja prokuratuur käitusid sellele eelnevalt ebaseaduslikult. Tegemist ei ole üksikjuhtumiga vaid seda tehakse korduvalt ja korduvalt ning samas mitte keegi politseinikest või prokuröridest selle eelneva teadvalt ebaseadusliku keeldumise (loe kiusamise) eest ei vastuta!     

• Eesti riigi poolt avalik-õiguslike organisatsioonide seadusloomesse kaasamine on näilik!

Advokatuur toob välja ka mitmed riigi näilikud tegevused. Riik ise valmistab uusi seaduste (enamuses paranduste) eelnõusid ette aasta-kaks, aga näitena, Advokatuurile antakse omapoolsete ettepanekute tegemiseks  3-5 päeva. Täpselt nii on ka kriminaalmenetlustes. Prokuratuur juhib eeluurimist ja kogub näiteks 14 kd. toimikuandmeid (iga köide 250 lk ehk siis kokku ca 3500 lk ) ja siis antakse kaitsjale ja kaitsealusele toimikuga tutvumiseks 10 päeva ja ainult väga erandlikel juhtudel otsustab prokuratuur!!!  pikendada. Nende tutvustatavate kriminaaltoimiku materjalide juures ei ole aga enamust jälitusandmeid, pealtkuulamise andmeid jne., millega tegelik tutvumine saab toimuda vaid politseis kohapeal kuulamas või tutvumas käies ja nende kohta ainult käsitsi märkmeid tehes? No mis saladus saab nüüd edasi enam eksisteerida kui asi on juba avalik?

Viimati nägime analoogset näiliku vaidlustamisõiguse olukorda valimistulemuste vaidlustamisel. Aega antakse 3 -5 päeva ja kohus peab tegema otsuse üli-lühikese aja jooksul ehk siis tegelikkuses tunnistas ka riigikohtu esimees, et praktiliselt ei ole kohtul isegi mitte võimalik asja põhjalikumalt vaadata sh. kaaluda põhiseaduse vastavuse olemasolu.  

• Tahtmatus teha riigireformi ehk siis vaadata tegelikkuses üle riigiorganite poolt tehtavad kulutamised. Tegeldakse näiliku kulude kärpimise ja valitsuse tegemiste ähmastamisega.

Siia juurde kuulub kindlasti ka kriitika riigi poolt seaduste pideva muutmise osas! On ilmne,  et igale seaduse muudatuse väljatöötamisele eelneb paljude riigiametnike ja üksikute eraettevõtjate kaasamine, mille eest makstakse neile osalejatele riigi poolt suuri summasid. Selle järel saavad need samad ametnikud teha avalikkusele suure hulga tasulisi koolitusi ning hiljem koostada ja müüa tasulisi kommenteeritud väljaandeid ja täiendavaid väljaandeid jne! Kui need koolitused ja kommenteeritud väljaanded on maha müüdud, siis algab kõik jälle otsast peale. Töötame välja uued seadused, nende täiendused, alati suudame põhjendada, miks seda on jälle vaja. Riigikogu võtab seaduse tuimalt vastu, misjärel antakse jälle tasulisi koolitusi jne ning kõik jätkub! Mõned aastat tagasi sattusin statistikale, millest nähtus, et meil on üle 400 kehtiva õigusakti millest aastas muudeti üle 300 õigusakti! Kas pole uskumatu olukord ja raha aknast välja loopimine?

Lisaks, väga paljusid minu kolleege on pannud imestama see, kuidas jõuavad uute seaduste väljatöötamisel osalevad ja tasulisi koolitusi andvad ning tasulisi kommenteeritud väljaandeid kirjutavad ametnikud veel selle kõrvalt oma kuupalgalist põhitööd teha, seal tähtaegadest kinni pidada jne.

Aga ju siis vist töötatakse nädalavahetustel ja öösel!

Seaduste pidev muutus meenutab juba savist pottide voolimist aga nende ahju mittepanekut! Kui midagi ei meeldi, lüüakse valmis tehtud, kuid veel põletamata savist pott puruks ja tehakse või kujundatakse jälle ja jälle uus! Aga millal jõuame selleni, et need savist potid saaksime ka ahju panna ja muuta aastateks toimivateks ja inimest abistavateks nõudeks?  

See pidev seaduste muutmine peaks eelkõige tekitama küsimuse tohutus rahaliste ressursside kulus ja samuti selles, et kas siis eelnevalt väljatöötatud seadus oli halb ja kes vastutab selle eest, et eelnevalt väljatöötatud seadus oli halva kvaliteediga!  

Aga seda kõike on vist palju tahta?