Sõnad altkäemaks, toimingupiirang on jätkuvalt kõlavad ning avalikkuse tähelepanu köitvad. Kellele seda tähelepanu on vaja ning kas selleks peab jätkama „inimkatsetega“?

Tänases Postimehes on artikkel „Kohus ei tuvastanud RIKi ametnike tegevuses kuritegusid“  

Esimene alapealkiri ütleb, et süüdistusakt ei vasta nõuetele. Kõlab tuttavalt?

„…. kohtule esitatud süüdistusakt ei vasta riigikohtu sõnastatud kvaliteedinõuetele“

„… prokuratuuri seisukoht on menetluses olnud heitlik ja süüdistusest on raske aru saada, mis on konkreetsed etteheited ja prokuratuuri hinnangul altkäemaksu ese ehk kas kohtualustega seotud äriühingute hangete raames reaalselt tehtud tööd või nende eest saadud tasu. Kohus ei nõustunud prokuröriga ka selles, et etteheidetavaid tegusid ajavahemikus 2013–2016 saab käsitleda jätkuvate tegudena karistusõiguslikus mõttes.

„….   kohus ei pea ise asuma laialivalguvast süüdistusest välja noppima fakte, mille alusel väidetavat toimingupiirangu rikkumist sisustada ja võimalikke etteheiteid konstrueerida“.

Ja ikka ja jälle küsimus, kas taolise puuduliku süüdistusakti kohtule esitamist saab nimetada riigiprokuratuuri julguseks või on tegemist hoopis keerulisema küsimusega? Kas keegi ka vastutab ebakvaliteetse, oskamatu või teadvalt pahatahtliku töö eest? Kui kohus ütleb, et keegi prokuröridest on tegutsenud küsitava kvaliteedi, oskamatuse või muul põhjusel, siis kas keegi ka teeb analüüsi, et edaspidi miskit muutuks paremaks ? Jutt ei olnud ju antud juhul kohtupraktika kujundamises vaid ebakvaliteetses, oskamatus vms. süüdistuses! Millega tegeleb riigiprokuratuuri JÄRELVALVEOSAKOND?  

Tõenäoliselt oligi riigiprokuratuuril ka endal raske aru saada, mida nad tahavad ette heita või mida tõendada, sest toimingupiirangu ning altkäemaksuga seonduvad etteheited on kohati nii ebausutavad ja nii kunstlikult konstrueeritud, et nende etteheidete sisu ei saa nad ka ise enam aru ning seetõttu ei suuda nad ka ise enam neid arusaadavalt ja selgelt formuleerida.

Kleebime igale poole sõna – altkäemaks ja/või toimingupiirang ja küllap see läbi läheb?

Õigusriigis aga võiks tekkida küsimus – kas selleks, et jõuda järeldusele, et süüdistusakt, millega isikut tahetakse kohtus menetleda on nõuetele vastav või mitte vastav,  peab alati läbima aastate pikkuse kriminaalmenetluse ja aastatepikkuse kohtumenetluse.

Tegelikkuses on olemas ju kõik seaduslikud võimalused selleks, et ebaselge sisuga süüdistust kohtu uksest sisse ei lubataks!

Lisaks, viimastel aastatel on silma jäänud ka prokuratuuri poolt tõenäoliselt mugavusest kasutatav kriminaalõiguslik märksõna – jätkuvus, mis tõenäoliselt võimaldabki prokuratuuril saata kohtusse need looklevad ja ebaselged süüdistused ja mugavalt blokeerivad kohtu võimalusi, hinnata kohtusse saadetava süüdistusakti sisu.    

On ka mugav öelda, et soovitakse teatud küsimustes tekitada kohtupraktikat, sest õigust mõistab ju kohus, aga samas peaks olema ka julgust poolel teel istuda korraks laua taha ja analüüsida, kas taoline iga hinna eest sõna otseses mõttes inimkatsete menetlemine on meie väikses riigis mõistlik.

Lõpetuseks – kui riigiprokuratuur on jätkuvalt arvamusel, et õigust mõistab vaid kohus ja neile on hädavajalik kohtupraktika, siis kas näeme samataolist lähenemist riigiprokuratuuri poolt ka Swedbankiga seotud 9 kahtlustatava või 4 politseipealiku  kriminaalasjades?