Kohtud püüavad oma „rihma“ koomale tõmmata aga riigiprokuratuur loob uusi süüdistusosakondasid ja paugutab maksumaksja rahaga ikka edasi L.

Kahtlemata on tänase kriminaalprotsessiga erinevad suured probleemid, see on muutunud juba ise üheks karistamise viisiks aga kogu selles kokkuhoiu ja järjekordsete õigusreformide möllus unustatakse ära see Eesti kodanik, kelle nimel ja kelle jaoks peaks see riik oma struktuuridega toimima.   

Tundub juba riigi tänase uue plaanina, mida esitatakse ettepanekuna:   

Alates 2025 aastast loobuda ja säilitada kohtumajad üksnes kohtukeskustes (Tallinn, Tartu,Pärnu, Jõhvi) olulisemates maakondades (suurem kohalik kohtumenetluste arv, suurem kohtu kohalik töötajaskond, regionaalpoliitiliselt oluline – nt Narva, eraldatud – nt Kuressaare). Väikeste kohtumajade kasutamisest loobumine ei suurenda riigieelarve vaates otseselt tulusid, kuid võimaldab kasutada kuludeks ettenähtud vahendeid efektiivsemalt.

„Kohtuasutuste korralduses – nende asukohas, kohtunike ja õigusmõistmises vahetult osaleva ning toetava struktuuri paigutuses on alati teatav rigiidsus ja staatilisus ka kõige parema korralduse juures ja seepärast on väga oluline nii kohtuasutuste, eriti aga kohtunike ja õigusemõistmises vahetult osaleva personali töökoormuse ühtlustamise vaates, et oleks võimalik efektiivselt kohtuasju lahendajate vahel ümber jagada… .

Efektiivsusena, sõidu- ja kohtumenetluse kulud menetlusosalistele! Aga PS §-ga 24. 

Alates 01.01.2006 juba rakendati kohtumajade ühendamisega seda menetluskoormuse ja ka lahendajate vahelist ühtlast ümberjagamist, ühtlustamist jne. Maakohtud koondati sisuliselt 4. suurde punkti ja varasemad maakohtud muudeti „majakesteks“. Kokkuvõttes, selle 17 aastaga oleme jõudnud riigi „õhemaks viilimisega“ veelgi õhemasse punkti kui olime aastal 2006 ! Inimeste arv on Eestis väga oluliselt vähenenud. Võib vaid arvata, et taoliselt, maakondlike kohtumajade kaotamisega ja  sisuliselt 4 kohtumaja jätmisega, sillutatakse teed veel üheks haldusreformiks aga maksumaksja rahade vastutustundlikust kulutamisest, järelevalvest ja riigireformist ei taha keegi rääkida.

Taoliselt ja uute lisanduvate maksude, sh. automaksuga ei ole regionaalpoliitikast enam mõtet isegi rääkida.

Kas tõesti jõuame tagasi aastasse 1952, kui loodi lausa 3 oblastit, millega oleks kaasnenud tõenäoliselt 3 kohtumaja! Tookord lõppes see „idee“ 11 kuuga! Praegu tundub, et „vaikselt“ liigume sinna, kus mõnede aastate pärast jääb alles vaid 1 kohtumaja, teadagi millises asukohas.