Loe lähemalt siit: https://www.err.ee/1609622441/alar-lehesmets-toimingupiirangu-hirmul-on-suured-silmad

Riigiprokurör Lehesmets viipab rahustavalt: “Pole hullu midagi, ärge üle mõelge! Meie teame täpselt, keda ja millal võtta – ja kui ei tea, siis saame jooksvalt teada!” Tundub, et prokuratuuri jaoks on toimingupiirang pigem nagu Šveitsi taskunuga – sobib igaks olukorraks, olgu tegu valitsuskabineti, kohaliku omavalitsuse või mõne ehitusloa allkirjastamisega.

Õiguskantsler Madise seevastu on järjekindlalt nagu juriidilise selguse Vana Toomas – lehvitab kõrgelt tornist ja tuletab meelde, et kui inimene peab enne iga otsust peeglisse vaatama ja endalt küsima, kas nüüd astun üle piiri või mitte, siis äkki pole probleem inimeses, vaid hoopis selles, et piiri pole keegi normaalselt maha tõmmanud.

Aga noh, küll organid teavad, kes on tegelikult paha ja kellele tuleb igaks juhuks menetlus algatada. Kas tõesti oleme ikka nagu vanas prokuratuuri folklooris: „Kui pole süüdlast, siis leiame. Kui on süüdistatav, küll süü ka lõpuks ilmub.“

Toimingupiirang on tänaseks muutunud justkui korruptsioonialaseks horoskoobiks – sobib igale tähtkujule ja iga ametikoha juurde. Ja kui kõik ausad ametnikud juba praegu igaks juhuks arvestavad, et igal hommikul võiks uksest sisse astuda menetleja küsimusega “Kas te ikka teadsite, et…?”, siis võibolla on aeg küsida, kas see süsteem teenib veel õigusriiki või on see saanud lihtsalt riigi ametlikuks paranoiaosakonnaks.

Ja nii need aastad Euroopas lähevad – kõik teevad tööd, saavad kõrget palka, kõik räägivad probleemist, aga tegelikult pole kellelgi kavas selgust tuua. Küll organid teavad, kes teab, see teab. Kes ei tea, see saab teada – kriminaalmenetluse käigus ja omal nahal!