„Kui tsiviilõiguses on keelatu erand, siis kriminaalmenetluses on lubatu erand.“

Selgituseks: Tsiviilõigus järgib lubavuse printsiipi – inimene võib teha kõike, mis ei ole seadusega keelatud.

Kriminaalmenetluses kehtib legaliteedi ehk seaduslikkuse põhimõte – riik tohib isiku õigustesse sekkuda ainult siis, kui see on selgelt ja täpselt seadusega ette nähtud.

Tsiviilõiguses on kõik lubatud, mis pole keelatud, aga kriminaalmenetluses on lubatud ainult see, mis on õigusaktiga ette nähtud!

Viimase aja pöördumised meie büroosse kinnitavad, et paljude jaoks on endiselt ebaselge, kus kulgeb piir keelatu ja lubatu, tõendi kogumise lubatavuse ja võimaliku jälitustegevuse etteheite vahel. Kas näiteks see, et ise salvestad oma telefonikõne, tähendab automaatselt, et oled juba alustanud eraviisilist jälitustoimingut? Kas see on seaduslik? Ja millal üldse võib öelda, et mingi asi on määratletav tõendina?

Väliselt tundub kogu see allkirjade, salvestuste ja tõendite maailm üsna lihtne – üks või mitmed osapooled kirjutavad alla, üks või teine isik lindistab, kolmas esitab need andmed kohtusse. Tegelik elu on aga tunduvalt komplitseeritum. Seadused ei anna väga selget juhist, millal üks tegevus muutub õiguslikult piisavalt määratletuks, ja tihti tuleb piire tõmmata kohtupraktika põhjal.

Mis on tõend?

Seaduste järgi (KrMS § 63 ja TsMS § 229) võib tõendiks olla praktiliselt kõik, mis aitab asjaolusid kohtus selgitada — isikute ütlused, ekspertiisid, salvestised, fotod, protokollid ja muu infoallikas, mis on kogutud seaduses ettenähtud vormis.

Kas enda kõne salvestamine on jälitustoiming?

Ei ole. Riigikohus on selgelt öelnud (lahend nr 3-1-1-5-09), et kui isik salvestab iseenda vestlust, ei saa seda käsitleda salajase jälitustoiminguna. Seda põhjusel, et enda suhtluses osalemine ei saa olla „salajane pealtkuulamine“, kuna oled niikuinii vestluse osapool. Samas, sellise salvestise esitamine kohtus on lubatud ja käsitletav teabesalvestisena.

Mõte, et keegi võiks enda vestluse salvestamise eest kriminaalvastutusele võtta, ei leia tänases õiguskorras toetust. Karistusseadustiku § 137 ja § 156 kaitsevad vestluse salajasust ainult juhul, kui salvestajaks on kõrvaline isik, mitte osapool ise.

Kus aga on oht?

Oht on seal, kus hakatakse salvestama teiste inimeste kõnesid ilma nende teadmata, või kui keegi püüab esitada salvestist, mida ta ise ei teinud, ning ei suuda tõendada selle autentsust ja kogumise seaduslikkust. Samuti tuleks olla ettevaatlik, kui esitad salvestise, mis sisaldab eraelulist teavet kolmandate isikute kohta.

Kokkuvõtteks – kui salvestad iseenda vestlust, on see lubatud ja seaduspärane. Aga ära aja segamini tõendite kogumist ja jälitustoimingut: üks on õiguste kasutamine, teine õigustesse sekkumine. Kui kahtled, millise joone oled ületanud, soovitame juristiga nõu pidada.

Samas aga võiks olla käepärast taoline mõttetera: „Kes tahab tõde teada, peab mõnikord seda ise salvestama.”😊