Harju Maakohtus toimus 30.09.2021 eelistung, kus oli arutlusel kohtunik Eveli Vavrenjuki taandusavaldus riigiprokurör T.Pern vastu. Antud teema keskne küsimus oli – kohtunik vs prokurör!

Kes räägib tõtt ja kes valetab?

Väliselt näib prokuröri vastu taandamisavalduse esitamine tavaline. Isikutele, keda prokuratuur süüdistab, näib menetlus ebaõiglane! Prokurör väidab alati, et tema täidab vaid seadust ja oma ametikohustusi, tema peale kaevatakse alusetult ja süüdistatavad väidavad, et nende suhtes käitutakse ebaseaduslikult!

Aga vaatame fakte.  31.10.2019 peetakse prokurör T.Pern juhtimisel kahtlustatavana kinni kohtunik E.Vavrenjuk.

Kahtlustus – altkäemaks, võltsimine jne! Suur kuritegu!  Päev läbi tehakse läbiotsimisi, kuulatakse

üle E.Vavrenjuk ja tema väidetavad kaasosalised ja siis … saadetakse „puhkama“ arestimajja!

Prokuröri jaoks on kinnipidamise õiguslikud alused sätestatud PS §-s 20, KrMS § 217 lg-s 3 ja KrMS §-s 377. Mis põhjusel saatis prokurör kohtunik Vavrenjuki arestimajja?   

1.  aga selleks, et kohtunik ei paneks toime uusi kuritegusid

Kas tõesti hakkaks kohtunik uusi kuritegusid toime panema? Ei ole usutav !

2. aga selleks et kohtunik ei takistaks tõe tuvastamist    

Kas tõesti hakkaks kohtunik, peale seda kui teda on 7 kuud jälitatud ja ta on kuni viimase nööbini läbi otsitud, veel kuidagi tõe tuvastamist takistama? Tavaliselt jätkab prokuratuur/politsei jälitamist ka peale kinnipidamist/läbiotsimist. Nii oli ka antud juhul. Vavrenjuki jälitamist jätkati! No ei ole usutav ka see prokuratuuri põhjendus!

Tegelikkusest on järeldatav, et prokuröril oli vajalik kohtunik Vavrenjukki hoida öö aega arestimajas ja lasta tuua ta järgmisel päeval (kui kohtunik on „piisavalt küps“) Kapo Tartu osakonna ruumidesse ja asuda ilma kaitsjata talle „selgitama“, kui suur kurjategija Vavrenjuk on ja kas ta siiski ei oleks nõus omal soovil lahkumisavalduse kirjutama. Vavrenjuki väitel oli T.Pernil sealjuures vajalik veel valetades viidata, et sama sõnumi/ettepaneku on Vavrenjukile pidanud vajalikuks esitada ka Riigikohtu esimees V.Kõve ja Tartu Maakohtu esimees L.Loide.

Nagu hiljem selgus polnud V.Kõve ja L.Loide prokurörile edastamiseks mitte midagi taolist edastanud.  See, et T.Pern pole kunagi soovinud kohtuniku lahkumist ja Vavrenjuk esitab vaid alusetuid etteheiteid, oli T.Perni vastus taandusavaldusele. Miks aga polnud T.Pernil ja kaitsepolitsei töötaja J.Kannil võimalik taolist „vestlust“ pidada kaitsja juuresolekul? Perni väitel on see vana traditsioon, et kahtlustatavaga vesteldakse kaitsja juuresolekuta.    Arvan, et pole saladus, et iga Kapo hoone ja ruum, sealhulgas ka Tartu Kapo ruumid ja hoone on täielikult kaameratega kaetud. Vavrenjuk palus tõe väljaselgitamiseks nõuda välja Kapo nõupidamisruumi video, kus Vavrenjuk 01.11.2019 viibis ja kus T.Pern ja J.Kann püüdsid teda sh. valetades lahkuma sundida. Kuna Vavrenjuk oli järjekindel, siis pidi T.Pern seda olukorda kuidagi dokumentidega „katma“. Vastuseks T.Pern päringule on Kapo Lõuna regiooni juht J.Kann saatnud kohe istungi ajal T.Pernile vastuse, mis esitati ka 30.09.2021 kohtuistungil. 

Üllatus , üllatus ,üllatus !   
  

Saatja: jaanuska@kapo.ee <jaanuska@kapo.ee>

Saatmisaeg: neljapäev, 30. september 2021 09:53

Adressaat: Taavi Pern <Taavi.Pern@prokuratuur.ee>

Teema: vastus päringule

Tere, 

Kinnitan, et Kaitsepolitseiameti Lõuna osakonna hoones Tartu linnas Lutsu 7 ruumis, kus kahtlustatav Eveli Vavrenjukiga viidi 2019.a läbi menetlustoiminguid ja kus toimusid Eveli Vavrenjuki vestlused nii minu, menetlust juhtiva prokuröri kui

ka kaitsjatega, polnud vestluste ja toimingute ajal turvakaameraid.

Lugupidamisega

Jaanus Kann

Lõuna osakonna direktor

Kaitsepolitseiamet

No-vot milline juhus? 01.11.2019 – seekord, sellel ajal, selles ruumis, kus T.Pern ja J.Kann kohtunik Vavrenjukiga peale arestimajas öö veetmist ja ilma kaitsjata „vestlesid“, polnud salvestamist, polnud kaameraid. Ju siis olid maha võetud? Juhus!

Olen tööalastel põhjustel viibinud Kapo ruumides kümneid kordi. Igas ruumis ja koridoris on kaamerad! Kas tõesti võeti seekord kaamera maha või ei nimetata seda kaamerat/salvestusseadet,  mis seal asub, turvakaameraks ja seetõttu polnud seal turvakaamerat! Sõnastusega annab kõike teha! Lisaks, kui loeme E.Vavrenjuk kaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu poolt 25.01.2021 tehtud määrust, milles T.Perni ja A.Parmase tegemisi on analüüsitud, siis peaks ju olema arusaadav, et prokuratuur käitubki niimoodi ja see on juba vana traditsioon. Varem pole aga kaebajaks olnud staažikas kohtunik.  

Kohtumääruse p. 18 /–/ Nähtuvalt 03.11.2020 avaldus/teatest süüstas E. Vavrenjuk selles täiesti jälgitavatel põhjustel T. Perni KarS § 280 lg 2 kuriteos. Jääb arusaamatuks, miks prokuratuur üritas seda kuriteokaebust menetleda eufemistlikul viisil, proovides jätta muljet, nagu miski, mis on kuriteokaebus, seda ei oleks. Selline kaebuse tõsidust pisendav või varjav protseduur võimaldab kaebajal argumenteerida kahtlust, kas prokuratuuri sisemised järelevalvemehhanismid on objektiivsed ja võimelised tagama prokuratuuri usaldusväärsust. Võib inimlikult mõista, et riigi peaprokurör üritab oma lähemaid meeskonnaliikmeid pingelises menetluses säästa, aga selle empaatia juures ei tohi unustada objektiivsust ja sellisena näimise vajadust. (Samu küsimusi tekitab riigi peaprokuröri 11.12.2020 kirjas esitatud vastuväide kaebaja teisele etteheitele: „Puudub mistahes alus arvata, et pikaajalise töökogemusega juhtiv riigiprokurör, kelle varasemas käitumises pole kellegi survestamist ja ähvardamist tuvastatud, asuks omale meelepärase tulemuse saamiseks kahtlustatavat ähvardama või tema suhtes ebaseaduslikku ülekuulamist läbi viima.“ Asjas, kus kahtlustatav on pika staažiga kohtunik, on sobimatu kummutada prokuröri vastu esitatud süüdistusi väitega, et tal on pikk töökogemus ja varasematest sarnastest tegudest pole kuulda olnud. Nagu prokuratuuri enda juhitavast kriminaalmenetlusest näha, ei tähenda ka pikaajaline töötamine auväärses ametis seda, et inimese seaduserikkumises kahtlustamist oleks põhjust välistada. 

Ühesugune standard – nii süütuse presumptsiooni kui ka kahtluste kontrollimisväärsuse osas – kehtib kõigile, sh kohtunikele ja kõrgetele prokuröridele. Prokuratuuri kõrgetasemelistes otsustes tuleks vältida mulje jätmist, et nö omad inimesed on  per se usaldusväärsemad.)/–/ 

Sama määruse p. 42: /–/ Kuivõrd nii riigi peaprokuröri 11.12.2020 vaidlustatud otsustuses kui ka kaebuses on käsitletud 01.11.2019 kaitsjata toimunud küsitava sisuga vestlust prokuröri ja kahtlustatava vahel, peab ringkonnakohus vajalikuks osutada siinkohal sellele, et Eesti Vabariigi suhtes on tehtud EIÕK art 6 lg 1 ja lg 3c rikkumist sedastav lahend (Martin vs. Eesti, kaebus nr 35985/09, 30.05.2013), kus on sarnaseid „menetlustoiminguid“ ja nende dokumenteerimata jätmist taunitud (otsuse p 90). Praegusel juhul on raske vaielda kaebajaga selles, et prokuratuuri käitumisest (sh asjaolust, et esialgset kuriteokaebust pisendati; vt ülal p 18) kumab mõningat üleolekut, mis võib akumuleerudes tekitada kahtlusi menetluse õigluses ja kvaliteedis /–/.

Kokkuvõtteks. Mis siis, et prokuratuuril on juba 2013 aastast EIÕK vastav lahend, kus Eesti riigi – prokuratuuri – „eksimust“ on teravalt taunitud! Kõik jätkub vana traditsiooniga, nii nagu näiteks ka sideandmete teemas. Euroopa kohtu otsus on oluline vaid siis, kui see on võimuorganitele sobiv! Ega ametnikud ei pea seda edasist teadlikku seaduserikkumist kinni maksma. Selle
maksab kinni maksumaksja. Need on ainult mõned „vana traditsiooni“ episoodid! Taolisi T.Perni ja A.Parmase “juhuslikke eksimusi“ on kogunenud juba kümnete lehekülgede kaupa. Kõigi nende kirjeldamiseks läheks enne „jumalapäike looja“! Kas need, kes julgevad T.Perni ja A.Parmase tegemistes kahelda on „lamemaalased“  või süvariiklased!

Eks kohus saab nüüd otsustada, kas prokuröridel on taoline käitumine jätkuvalt lubatav, kas tegemist on või peaks olema õiglase ja kvaliteetse menetlusega selles õigusriigis?