U.Arumäe toimingupiirangu rikkumise asja lugedes tekkis küsimus, kas advokaadibürood, kes sõlmivad/on sõlminud ka ministeeriumiga õigusteenuse osutamise lepinguid, samal ajal ehk ka ministri nõustamiseks, võivad olla või sattuda samasse olukorda, kui U. Arumäe. Prokuratuuri hinnangul oli advokaadibüroo ja maaeluministeeriumi vahel sõlmitud õigusteenuse osutamise leping aluseks Arumäe ametiseisundi tekkimisele ning asjaolu, et ministrile õigusteenuse osutaja ei ole n-ö riigiametnik või ministeeriumi koosseisuline töötaja, pole korruptsioonivastase seaduse kontekstis oluline.

Väljavõte Äripäevast : Prokuratuur oli veendunud, et olukorras, kus minister sõlmis sõbraga kliendilepingu õigusteenuse osutamiseks, see teenus tasutakse riigieelarvelistest vahenditest, ei ole võimalik öelda, et kuna ta ei ole koosseisuline ministeeriumi ametnik, siis ta ei ole ametiisik.

Kas kogu see nn. toimingupiirang ( ja enne seda KrK ja KarS-is kasutusel olnud mõiste – ametiseisundi kuritarvitamine) ei tundu käepärane „kummist seadusemalakas“  mida parasjagu kellegi jaoks sobivana saaks ära kasutada, sõltumata sellest kas kahju on tekkinud?

Selle „kummist seadusemalaka“ kasutamises ei saaks süüdistada kohtunikke, kellele arutamiseks taolisi toimingupiirangu rikkumiste teemasid suunatakse, sest neile antakse „materjal“, mille nemad formaalselt peavad nö. läbi närima ja lõpuks vormima selleks, mis õigusteoreetiliselt tundub kõige õigem või kõige formaalsem! Nad ei saa eriti mõtiskleda selleüle, kas neile arutamiseks suunatud toimingupiirangu asi on samal ajal ikka kõigi kodanike suhtes samataoliselt rakendatav?

Paljud on ka viidanud, et U.Arumäe süü seisneb nn. vale erakonna valimises, sest näitena, vahetult peale valitsuse koosseisu muutust, ei pööranud prokuratuur 3 miljoni euro väärtuses Covid testide tehinguga seotud toimingupiirangu või hangetega seotud seaduserikkumisele mingit tähelepanu.

Olen juba korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et selle „kummist seadusemalaka“ kasutus ja võimalik kohtusse suunamine on aga ainult prokuratuuri mõnede ametnike otseses ja subjektiivses meelevallas. Kokkuvõttes aga on põhjust arvata, et omadele tehakse selle nn. toimingupiirangu ehk “kummist seadusemalaka“ kasutamisel või mittekasutamisel soodustusi!

16.03.2022 kirjutavad O.Nääs ja S.Pottisepp ajalehes Tartu Postimees https://tartu.postimees.ee/7477565/oliver-naas-ja-sander-potisepp-abilinnapea-valvo-semilarski-hirmutav-kogemus-oiguskaitseasutustega :   

„Näiteks riigi endise peaprokuröri Lavly Perlingu kemplused prokuratuuri eetikanõukoguga küsimuses, kas Lavly Perlingu asumine poliitilise liikumise toetajaliikmeks on prokuröri vaatest eetiline tegevus või mitte. Võrdlemisi põhimõttelises eetilises ja ka korruptsiooniennetusega seotud küsimuses oli endine riigi peaprokurör ühelt poolt ning prokuratuuri eetikanõukogu ühes riigi uue peaprokuröriga teiselt poolt selles küsimuses täiesti eri meelt“.

Kas tõesti oli siis endise peaprokuröri käitumine vaid eetika probleem või on siiski tegemist U.Arumäe või V.Semilarskiga samasuguse toimingupiirangu rikkumisega, sest mistahes prokuröril oli ja on otseselt keelatud olla mistahes erakonna liige. Seega rikkus ju L.Perling seadust. Ka L.Perlingu juhtumil ei tekkinud prokuratuurile otsest kahju samas, tollel ajal oli sellest kindlasti kasu erakonnale, mille juhiks L.Perling kohe selle järel kandideeris! Ka V.Semilarski  ei tekitanud kellelegi kahju, kuid Semilarski tegevus oli ebaseaduslik, sest tema juhtum, erinevalt L.Perlingust saadeti mitte eetikanõukogusse vaid kohtusse ja kohtu arvates oli tegemist toimingupiirangu rikkumisega.

Millest tuleneb sarnastes olukordades erinevatele isikutele erinev lähenemine ja ilmse soodusolukorra loomine?  

Või teine juhtum millele ka O.Nääs ja S.Pottissepp 16.03.2022 artiklis õigustatult viitavad:

„Ka võib tervele mõistusele tuginedes väita, et praegune riigi peaprokurör Andres Parmas võinuks taandada ennast komisjonist, mis valis möödunud aastal riigiprokuratuuri nõunikuks ja erialadiplomaadiks Indrek Tibari, kellega riigi peaprokurör tööväliselt läbi käib. Terve mõistus ei ole adekvaatne instrument eristamaks seda, kus lõpeb süütu tööväline läbikäimine ja algab korruptsiooniohtlik sõprussuhe“.

Kas tõesti A.Parmas võinuks taandada või oli ta kohustatud taanduma? Kas tõesti ei väärinud tänase peaprokuröri käitumine või võimalik toimingupiirangu rikkumine sisulist kontrolli? Formaalselt kontrollis A. Parmase tegevust, prokuratuurile menetluslikult alluv Kapo.

Aga miks siis A.Parmase puhul ei kontrollinud taolist võimalikku toimingupiirangu rikkumist erapooletu kohus.

Kogu selles teemas, aga on omaette teema, kas ka KAPO või KAPO ametnik ei tegelenud antud olukorras juba ise seda nn. toimingupiirangut rikkudes, sest A.Parmasega ollakse nii õiguslikult, menetluslikult kui ka sisuliselt seotud.  

O.Nääs ja S.Potissepp viitavad ka õigustatult juba aastaid tagasi tehtud Tallinna Sadama lahendile, millega taolised L.Perlingu ja A.Parmase juhtumid teatud ulatuses ära määratleti kuid seda kohtulahendit kasutati vaid V.Semilarski ning U.Arumäe juhtumi põhjendamisel :

N.Seli, kui… „Tallinna Sadama nõukogu liige täidab avalikku ülesannet. Riigikohus tõdes, et avalik ülesanne on seaduses defineerimata, kuid seadusandjale selge sõnumi saatmise asemel asus seda mõistet ise sisustama. Määratletud õigusmõiste standard toodi selle lahendiga kaunis madalale ning nüüd oleme rohkem kui kuus aastat pärast Seli lahendit endiselt olukorras, kus toimingupiirangu regulatsioon hõlmab mitmeid defineerimata õigusmõisteid“.

Kokkuvõttes –  kellega või millise riigi õiguse rakendamistega meil Eestis need olukorrad sarnanevad? Kas tõesti oleme oma vaba Eestiga jõudnud isikute valikulise eelistamise ja õigusnäivuse tippu.