Kas just prokuratuur ei ole see, kes järjekindlalt väidab, et Eestis mõistab õigust kohus ja meil on õigusriik?

Kuidas saab kohus õigust mõista, kui riigi tähtsaim süüdistaja esitab nüüd juba avalikult väiteid sellekohta, et tegelikkuses otsustab tema, kes on süüdi ja teab juba ette, kes läheb vangi?

On ka tegelikkus see, et prokuratuur otsustab kui palju, kui ulatuslikult andmeid kogutakse ja kui palju neist, väga tihti suvalises ulatuses kogutud andmetest – tõenditest tegeliku õigusemõistmise tarvis üldse kohtuni antakse ja kui palju ei anta? Tegelikkuses ei kontrolli seda, milliseid andmeid prokuratuur kogub ja milliseid tegelikkuses kohtule edastab mitte keegi.

Selles nn. Eesti võistlevas kriminaalmenetluses on T. Perni poolt juhituna tekitatud olukord, kus prokuratuuri poolt kogutakse nn. tõendeid (tegelikkuses andmeid) tohutus hulgas ja prokuratuurile meelepärases ulatuses ning isegi kui vaadata Porto Franco juhtumit siis on ilmne, et neid andmeid kogutakse ja kasutatakse ka poliitiliselt, teatud isikutele sobivas ulatuses.

Senini on prokurör Perni jaoks olnud ainuke segav faktor see, et paljud kohtunikud ei ole siiski pimesi prokuratuuri tegevust uskunud ja on julgenud ka vastu hakata. On siiski piisavalt põhjust arvata, et nüüd on ka kohtunike „tasalülitamine“ või hirmutamine samuti prokuratuuri töö meetodite „arsenali“ võetud!

Kogu teema tundub paljude jaoks kahjuks nn. süvariigi jutt ja niikaua kui see olukord või tegevus pole jõudnud otseselt kellegi endani, ongi seda raske uskuda!

Prokurör Pern kritiseerib ja ironiseerib ka kohtunik Jaanika Kallinit, kes üldse julges teda taandada. Samal ajal ei vasta ta ajakirjaniku küsimustele ja viidetele, kus Pern kasutas otseselt ja ilma tegeliku vastutuseta kohtuniku mõjutamiseks nö. vene aegsete miilitsate meetodeid! Vaevalt keegi usub, et tegemist oli üksikjuhtumiga!  Täiesti „juhuslikult“ oli Pernil vajalik kohtunik saata eelnevalt arestimajja „ööd veetma ja järele mõtlema“ ja seejärel tuua Perni eravestlusele! Täiesti „juhuslikult“ toimus Perni poolt kohtunik Vavrenjukiga Kapo majas “eravestlus” 2 tundi enne seda kui oli menetlustoimingule kutsutud Vavrenjuki kaitsja, advokaat R. Varul. Täiesti „juhuslikult“ ei töötanud ja ei ole ka säilinud Perni poolt kohtunik Vavrenjuki suhtes läbiviidava „vestluse“ ajal Kapo majas ja ülekuulamise ruumis olevad kaamerate salvestused ja hiljem polnud võimalik ka neid salvestusi välja nõuda või lasta kohtunik J. Kallinil kontrollida! Täiesti juhuslikult!

Kas tõesti muudab T.Perni õigustus –  kohtunik oleks pidanud koheselt temapeale kaebuse esitama olematuks need T.Peni poolt kasutatud vene miilitsa meetodid! 

Prokuratuuri ja politsei eesmärk peaks õigusriigis olema see, et nad koguvad erapooletult nii süüstavad kui õigustavad tõendid, hoiduvad emotsioonidest ja edastavad kõik kogutud tõendid kohtule, kes õigusriigis peaks mõistma õigust! See vist on vaid õigusteaduskonna tudengitele mõeldud idealism ! 

Olukorras kus T.Pern ei rikkunud mitte ainult kriminaalmenetluse seadust vaid ka EV põhiseadust on seda ajakirjanduses esitatud uhkustamist suhteliselt kurb lugeda.

Kõige selle otseselt vene miilitsa meetodite ja ametis oleva kohtuniku psüühiliselt ütlustele sundimise olukorras määratleb ja õigustab T. Pern oma tegevust absurdse mõistega – SURRA MURRA!!!

Kas pole mitte Absurd Kuubis?

Saan vaid soovitada, et kui edaspidi esitab Pern kellele iganes kriminaalsüüdistuse siis ongi hea vastata, et Pern on asjast valesti aru saanud, sest taoline mistahes isiku kriminaalne tegevus ei saa ju olla midagi muud kui surra-murra! 🙁