Jah, kummaline on see prokuratuuri käsitlus õigusriigist! Tartu kohtumaja ühes ruumis selgitab riigiprokurör tõsise näoga, kuidas endine politseinik kuritarvitas usaldust.

Samal päeval esitab riigiprokurör etteheite teisele kahele prokurörile usalduse kuritarvitamises

Samas, riigiprokuratuur ise menetles ja lõpetas prokurör Siinmaa suhtes algatatud kriminaalasja põhjendusega, et pärast kõikide asjaolude kontrollimist ei olnud võimalik üheselt tuvastada, et prokurör oleks toime pannud kuriteo!

Kas riigiprokuratuuri tegemised ei ole mitte kahepalgelised?

Kui ühel juhul räägitakse usalduse kaotusest, siis paratamatult joonistub paralleel sellest, et kuidas saab näiteks riigiprokurör Perni käitumine olla usaldusväärne hoolimata sellest, et kohus tuvastas, et prokurör vassis, valetas, mätsis jne. Kas peaprokurör ikka usaldab ehk kas ühiskonna arvamus ja usaldus võrdub ühe isikuga ehk peaprokuröri arvamusega? Üle ja ümber ei saa ka Meelis Oidsalu poolt riigiametnikele antud tunnusest – vajadus vaid kujundada mainet, mitte teenida riiki …

On reaalsus, et peale riigiprokuratuuri ei saa keegi teine otsustada, millist kriminaalmenetlust algatada, mida menetleda, mida lõpetada ja seda ka prokuröride enda suhtes!

Vägisi jääb mulje, et nüüd kui avalik lärm on suureks läinud, mainega suured probleemid ja tekkis sobiv juhus, siis tuli kedagi ka üle parda visata! Kas nüüd eetikanõukogu ka asja vaagis?

Vähem kui kaks aastat tagasi leidis prokuratuuri eetikanõukogu, et endine peaprokurör L. Perling on käitunud ebaeetiliselt, kui teatas avalikult, et on prokurörina erakonna Isamaa ühenduse Parempoolsed toetajaliige. Ka tookord mõistis taolist prokurör L. Perlingu erakonna Isamaa toetajaliikmeks olekut hukka peaprokurör A. Parmas. Kuigi L. Perlingu tegevuse ebaeetilisusele andis eetikanõukogu hinnangu juba novembris 2020, ei järgnenud sellele ühtegi prokuratuurisisest sammu, usalduse kaotusega lepingu lõpetamist vms.

Lisaks, täna arutleb antud teema kontekstis endine peaprokurör Perling hoopis mingist prokuröride rotatsioonist, mis oleks tänase uudise kontekstis justkui asja võti! Tõepoolest, kunagi enne L. Perlingut oli prokuratuuris rotatsioon, aga kas rotatsiooniks on ka usalduse kaotusega vallandamine? Kuidas saame prokuröride rotatsiooniga muuta riigiprokuröride ebaausat ja ebaseaduslikku  tegevust?

Kas ainult mulle tundub, et riigiprokuratuur ei tea, mida nad tahavad, aga nad teavad kuidas seda saada?