Margus Kurm julgeb kirjutada prokuratuuri kohta otse ja selgelt: prokuratuur tuleks laiali saata. Pole vaja institutsiooni, mis on ühiskonnale arusaamatu, tekitab hirmu ja – mis kõige olulisem – mille tegevus ei allu tegelikule kontrollile.

Prokuratuuri kohta öeldakse justkui mantrana, et selle üle teostab järelevalvet kohus. Aga see on sisuliselt vale. Kohus ei ütle kunagi, kas üldse oli vaja süüdistust esitada. Ta hindab ainult neid pabereid, mis prokuratuur lauale toob. Kõik muu – kas menetlus oli põhjendatud, kas seda alustati õigesti, kas kedagi üldse oleks pidanud kahtlustama – jääb prokuratuuri enda siseringi otsustada. Ja see sisering ei tunnista kunagi eksimusi. 

Meenub vana Rooma tarkus: “Quis custodiet ipsos custodes?” — Kes valvab valvureid? Täna Eestis tundub vastus olevat: mitte keegi. 

Riigiprokurör Taavi Pernil on sisuliselt voli tõlgendada seadust nii, nagu parasjagu poliitiliselt sobib. Kas tegemist on sõltumatuse või omavoliga? Isamaa kriminaalasjas loodi täiesti uus mõiste: “kolme aasta jooksul kogunenud teenusepakett”, mille puhul vabaühenduse tegevus loeti erakonnale keelatud annetuseks.

Aga miks ei loeta samaks SALKi, Liberalismi Akadeemia või Mihkelsoni keskuse tegevust? Sest… ei loeta. Seadus on sama, tegevus on sarnane, aga hinnang tuleb erinev.

Kui seaduse rakendamine sõltub prokuröri tujust, mitte seaduse tekstist, siis pole see enam õigusriik. See on loterii. Või hullemgi – see on võim riigis riigi sees.

Kas Taavi Pern on kellegi lõa otsas või tegutseb omapäi – see on iseküsimus. Aga kui sama käitumine paljudel juhtudel sh. ühe erakonna puhul on kuritegu ja teise puhul mitte, siis ei ole see õigusemõistmine – see on valitsemine.

Kas me vajame süsteemi, kus süüdistust saab kasutada poliitilise tööriistana. Kas me vajame  ametnikke, kes pole kellegi ees vastutavad.

Demokraatia ei kao pauguga. Ta sureb vaikuses. Tavaliselt siis, kui me usume, et “aga see pole ju minu asi”.

Tänane prokuratuur peaks olema juba meie kõigi asi. Homme võib see olla ükskõik kes. Võib-olla sina.