Jälle üks lugu, kus inimene kõnnib läbi oma eluaastate – läbi kõikide kohtuastmete, et lõpuks kuulda lihtsat tõde: „Õigeks.“

https://www.err.ee/1609877464/kullike-namm-jai-riigikohtus-oigeks

Arvan, et selle katsetava menetluse, jälituste, läbiotsimiste, kohtuistungite ja -kulude peale on kulunud vähemalt 1–2 miljonit eurot. Närvidest, stressist, büroo kahjust või mainekahjust ei ole meil isegi mõtet rääkida, sest EW PS § 25 on meil vaid deklaratiivne! Ainus, kes maksab – on maksumaksja.

Kui kolleeg Allar Jõks ütleb, et väljendi „õige hõlma ei hakka keegi“ peaks keelama, siis enamus muigab ja arvab, et neid see „prokuratuuri hõbekuul“ nagunii ei taba. Aga aastad lähevad – ja katsetused jätkuvad.

Ma ei arva, et kohusetundlikku või julget prokuröri tuleks karistada. Aga – kas keegi on kunagi kuulnud, et keegi prokuröridest oleks pidanud valetamiste või teadvalt ebaseaduslike toimingute eest – mille ebaseaduslikkust on kohtud korduvalt tuvastanud – ka reaalselt vastutama, et kellelegi oleks kasvõi teenistuslik juurdlus vms. järgnenud?

Samas, kui tuhanded tavakodanikud kaotavad igapäevaselt telefonipetturitele miljoneid eurosid, öeldakse meile lakooniliselt: „Ressurssi ei ole.“ Tavaline inimene ei ole prioriteet.

Just siin võiks meile meelde tulla Cicero hoiatav lause:

Sest isegi seadusest tulenev tegevus võib olla ebaõiglane, kui seda rakendatakse elukaugelt,  fanatismiga ning ilma vastutuseta.

„Summum ius, summa iniuria.“ – „Kõrgeim õigus võib olla suurim ülekohus.“