Kus lõpeb suhtlemine, lubadus ja lobitöö ning algab kuritegu? Kas ka tulevase poliitilise mõjuvõimuga võib kaubelda ilma, et see oleks kelmus või mõjuvõimuga kauplemine?

 

Kuritegu, milleks pole mõjuvõimu vajagi

Kujutlegem, et ettevõtja ütleb mingile ärimehele: „Ma tunnen ministeeriumis õigeid inimesi. Küll ma selle asja korda ajan!“ Kas see on nali, lootus, hooplemine, lubatud lobitöö või kuritegu?

Karistusseadustiku (KarS) § 298¹ lõige 1 näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse muu hulgas isikule, kes küsib endale või kolmandale isikule vara või muud soodustust vastutasuna oma tegeliku või väidetava mõjuvõimu kasutamise eest ametiisiku üle, et soodustuse andja või kolmas isik saaks avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise. Seadus hõlmab ka soodustuse lubamisega nõustumist, vastuvõtmist ning teisel poolel soodustuse lubamist või andmist.

Inimene võib rääkida tutvustest, mida tal pole, ja lubada mõjutada ametnikku, keda ta ei tunne. Tegelik mõjuvõim ega saavutatud tulemus ei ole vältimatult vajalikud, kuriteokahtlus on juba olemas. Ometi ei saaks iga bluff, nali või kohatu vihje muutuda kohe kuriteoks.

 

Kas piisab juba ühepoolsest küsimisest?

Aga „saatan peitud detailides“.  KarS § 298¹ nimetab eraldi „küsimise“, „lubamisega nõustumise“ ja „vastuvõtmise“. Kui soodustuse küsimine on iseseisev teokoosseisu alternatiiv, võib tekkida küsimus: kas kuritegu võib olla lõpule viidud juba selge vastutasu küsimisega, kuigi vestluskaaslane keeldub?

Riigikohtu 19. veebruari 2025. aasta lahendis nr 1-22-3155/132, mis puudutas ettevõtja, poliitilise vahendaja ja linnaametniku vahelise mõjuvõimu kasutamise küsimust, rõhutati ebaõiguskokkulepet ehk ekvivalentsussuhet: hüve peab olema seotud ametiisiku mõjutamisega. Kohus selgitas, et kokkulepe võib olla ka vaikimisi või tingimuslik ning tegelik mõjutamine ei ole nõutav (p-d 52, 58 ja 61).

Selle lahendi kokkuleppekäsitlust ei saa siiski ilma täiendava põhjenduseta samastada iga võimaliku ühepoolse küsimise juhtumiga. Seaduse sõnastus annab tugeva argumendi küsimise iseseisva karistatavuse kasuks, samas kui see Riigikohtu sõnastatud üldpõhimõte rõhutab pooltevahelist kokkulepet. Otsest, just teise poole keeldumisega ühepoolse küsimise olukorra kohta kohtupraktikat senini pole. Igal juhul ei piisa sellest, et samas vestluses mainitakse nii tutvusi kui ka raha. Tõendada tuleb, et soodustust küsiti just vastutasuna ametiisiku mõjutamise eest, et soovitud eelis oleks seaduse mõttes põhjendamatu või ebavõrdne ning et esineks nõutav tahtlus.

 

Eluline näide: olematu tutvus ja soovitud laen

Ühes Eesti kohtusse jõudnud kriminaalasjas soovis eraisik süüdistuse järgi saada lähedase ettevõtlusprojektile soodsamat pangalaenu. On omaette küsimus, kas isik, kellelt soodsamat laenu küsiti oleks üldse olnud pädev seda andma aga sellel kohtumisel räägiti ka selle isiku enda suhtes käimas olevast kriminaalmenetlusest. Süüdistuse kohaselt vihjati kaudsele tutvusele uurimisasutuses ning võimalusele mõjutada väga konkreetsete tõendite vormistamist; vastutasuks väidetavalt sooviti soodsamat laenu.

Süüdistusakti järgi sellist tutvust tõenäoliselt ei olnud ( kuigi antud asjaolude pinnalt on võimalik järeldada, et tegelikkuses ei oleks antud isik ka sellekohaseid teadmisi konkreetsete tõendite olemasolu kohta üldse saanud omada, kui temal poleks olnud tutvusi ehk siis võib olla ka eksisteerinud võimaliku ebaseadusliku matkimise olukord), soovitud laenu ei antud ning tekitatud kahju ja saadud vara puudusid. Ometi esitati süüdistus KarS § 298¹ alusel, täpsemalt kolmandale isikule soodustuse küsimises väidetava mõjuvõimu kasutamise eest.

Täpsem küsimus on, kas vestluses üldse toimus seaduses kirjeldatud vastu- tasuline soodustuse küsimine või võis öeldu olla hooplemine, nali või mitmeti-mõistetav vanainimese jutt.

 

Lobitöö ja ettevõtja riskid

Läänelikus ühiskonnas on kellegi huvide esindamine, poliitikute ja ettevõtjate kohtumised ning ka ametnike kohtumised, erialaliitude esitavad seadusemuudatusi ning konsultandid muutunud avaliku sektoriga suhtlemisel juba tavaliseks. Seda nimetatakse ilusama sõnaga – lobistamine. 

Samas, võimalik hüve võib olla raha kõrval ka sooduslaen, töökoht, konsultatsioonileping, osalus või eelis kolmanda isiku ettevõttele. Mõjuvõimuga kaupleja ei pea ise olema ametiisik: Riigikohtu lahend nr 3-1-1-95-12 käsitleb seda igaühedeliktina. Pärast 2015. aasta seadusemuudatust ei ole ka enam määrav tingimata mõjutamise enda ebaseaduslikkus, vaid taotletava eelise põhjendamatus või ebavõrdsus avaliku huvi seisukohast.

 

Kas rumalast naljast võib saada kriminaalasi?

Väljendid „mul on omad inimesed“ või „selle asja saab ära korraldada“ võivad tähendada tõelist pakkumist, tühja enesekiitust või irooniat. Kui nendega kaasneb soodustuse küsimine, muutub kontekst oluliseks. „See oli nali“ ei ole automaatne kaitse, kuid ka kuulaja kahtlusest üksi ei piisa süü tõendamiseks. Karistusõigus nõuab faktiliste tunnuste ja tahtluse tõendamist; kõrvaldamata mõistlikud kahtlused lahendatakse süüdistatava kasuks.

 

Machiavelli ja tulevase mõjuvõimu hind

Firenze diplomaat ja poliitiline mõtleja Niccolò Machiavelli kirjeldas „Valitsejas“, kuidas võimu hoidmisel võib näivus osutuda sama oluliseks kui tegelikkus. See tähelepanek kõlab ootamatult kaasaegselt: ka karistusõigus võib käsitleda mõjuvõimu, mida tegelikult pole.

Ent kujutlegem kolmandat, poliitilist näidet. Kõrge poliitik lubab enne valimisi, et maksud ei tõuse. Valijad toetavad teda, kuid pärast võimule jõudmist asub ta ise, valitsuse eesotsas olles makse tõstma. Oletagem, et poliitik tunnistaks oma valijatele seejärel, et tegelike kavatsuste avaldamisel poleks teda või tema erakonda valitud ning võimule oleksid saanud tema hinnangul „valed inimesed“.

Kui lubadus anti algusest peale teadlikult ilma kavatsuseta seda täita, kas ei võiks küsida, kas tegemist oli kelmusega, kas kaubeldi ju tulevase mõjuvõimuga? Kas lubati kasutada tulevast võimu teatud viisil, et saada valijate toetus ja seeläbi võim ise, kuigi tegelikkuses juba algusest peale valijatele valetati ja see on poliitiku enda „puhtsüdamliku ülestunnistusega“ tuvastatav.

Valimislubaduse rikkumine või teadlik valijatele valetamine ei ole senini KarS § 298¹ kontrolli läbinud. Senini ei ole taolist tegevust ka kelmusena määratletud. Kui väliselt näilise, kuid vägagi reaalse mõjuvõimu ostmine, pakkumine, müümine võib kahjustada usaldust avaliku võimu vastu, kas teadlikult eksitavate lubadustega võimu saavutamine on ainult valijate otsustada?