03.02.2021 Eesti Ekspress kirjeldab põhjalikult riigi juhtivprokuröri T.Perni järjekordset teadvalt ebaseaduslikku tegevust ja  prokuratuuri kõrgetasemelist „omade“ soosimist.  

Üldjuhul ei julge Eestis prokuratuuri kõrgemaid prokuröre mitte keegi arvustada, sest seejärel võid saada endale kaela jälituse ja tõenäoliselt ka kahtlustuse.

Tundub jälle vandenõuteooria? Lugege Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2021 määrust ja otsustage, kas see siiski on vandenõuteooria. Lisaks, tavaliselt sildistatakse taolise kahtluse esitaja ka EKRE liikmestaatusega! Kinnitan, et ei kuulu ühtegi erakonda ja ei ole tegelenud ega ka ei tegele poliitikaga. 

27 aasta advokaadi töö ja kogemuse tulemusena võin ka laiemalt anda suhteliselt põhjaliku ülevaate sellest, milliseid tegevusi olen ise ja oma klientidega seoses kriminaalmenetlustes kogenud ja kuidas prokuratuur koos politseiga isikuid jälituse, ülekuulamiste ning arestimajja paigutamiste ning neile sobivate ütluste kaudu suunab, kuidas tegutseb ja kuidas peaksid isikud ennast kaitsma taoliste võimalike prokuratuuri ja politsei poolse omavoli vastu. Minu ja minu büroo poolt on erinevates kriminaalmenetluses saavutatud häid ja väga häid tulemusi. Konkreetsete klientide esiletoomist ei pea ma antud juhul õigeks, aga kui kellelgi on huvi, siis saab saata mulle e-kirja ja olen nõus seda infot jagama. Arvan, et just nende tulemuste tõttu olen sattunud ka ise teatud vastuollu prokuratuuriga, kuid määratlen seda kui järjekordset koolitust.

Tervikuna arvan ise ja arvavad ka paljud minu kolleegid, kes aktiivselt kriminaalmenetlustes osalevad, et prokuratuuri viimase aja ülim aktiivsus ja advokaatide ning kohtunike vastu suunatud kriminaalasjad on seotud just sellega, et aktiivselt tegutsevaid advokaate ja kohtunikke hirmutada ning panna prokuratuurile meelepäraselt ja kartlikult tegutsema. Kindlasti võib taoline prokuratuuri aktiivne surve paljudele ka mõjuda aga taolises olukorras peavad kliendid ise ära tunnetama selle, kas neid esindav/kaitsev advokaat tegutseb kartlikult või mitte ning valima selle, kes prokuratuuri või politseid ei karda.  

Loomulikult peaks kehtima mistahes tegevuse juures põhimõte, et peame käituma seaduslikult. Ma ei taha väita, et prokuratuuri töö ei vääri üldse kiitmist. Enamusel juhtudel teeb prokuratuur tänuväärset ja õiget tööd ning tänu sellele on Eesti õigusmaastik kuritegude toimepanemise vähenemise osas paranenud. Selles osas tuleb prokuratuuri kindlasti tunnustada. Küll aga olen oma varasemates postitustes juba mitmeid kordi välja toonud Riigiprokuratuuri kõrgetasemelist nö. omade prokuröride kaitsmist ja peaprokuröri poolt oma lähemate nn. meeskonnaliikmete võimalikest teadvalt ebaseaduslikest tegevustest toimuvate „menetlustest säästmist“!  Sellejuures on näha ka väga mitmeid nn. kahtlasi – suunatud kriminaalmenetlusi, millede suhtes esinevad erapooletust ning objektiivsust eiravad kahtlused aga pole mitte mingisugust sõltumatut järelevalveorganit, kes tegelikkuses annaks prokuratuuri tegevusele erapooletu hinnangu. Ja just see on Eestis suur probleem!  

Prokuratuuri poolt target´ina määratletud isikute valiku osas on tegelikkus pehmelt öeldes „kummaline“. Sihtmärgistatud ehk nn. Target’i menetlustes toimub tavaliselt prokuratuuri poolt koheselt ja teadlikult avalikkuse ette „tohutu süüdistuse versiooni“ esitamine, mis tooks „suurt tunnustust“ prokuratuurile ja „aitaks“target´is määratletud ja kahtlustuse saanud isikut „kiiresti“ prokuratuuri „versiooni“ omaks võtma. Kahjuks ei julge enamus inimesi isegi mitte kahelda prokuröride tegevuse „absoluutses“  seaduslikkuses ja vajalikkuses. Tunnistan, et endise prokuratuuri töötajana olin ma ka ise varasemalt suhteliselt vähese kriitikaga ja põhjendatult arvan, et just viimasel 5 – 10 aasta jooksul minu ja Vavrenjuki poolt tehtud kriitika prokuratuuri poolt majanduskuritegude uurimise jms. teemal annab piisava aluse arvata, et prokuratuuri jaoks oli see ilmselgelt häiriv, mistõttu sattusime Vavrenjuk ja mina target´is määratletud isikute hulka. Tänaseks on prokuratuuris enamuses täiesti uus põlvkond. 

Nii Eesti kui Venemaa ajaloost on näha, et alates võimu olulistest muutustest tekib ca 20 aasta järel põlvkond „sinisilmseid – julgeid“, kes asuvad halastamatult rahvavaenlaste/tänase nimega korruptantide vastu võitlusse! Kasutatakse neid samu vanasid mõisteid – kes ei ole meie poolt, see on meie vastu!  Ajaloost on olnud võimalik näha, et läheb veel ca 10 – 15 aastat enne kui see „halastamatute pendel“ hakkab nö. tagasi liikuma ja ka rahuneb! 

03.02.2021 Eesti Ekspressis kirjeldatakse Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2021 järjekordset lahendit, millest nähtub see, kuidas riigi juhtivprokurör Pern ja peaprokurör Parmas saadavad mistahes neile saadetud kaebustele või päringutele sõna otseses mõttes irvitavaid vastuseid.  

Peaprokurör Parmas leiab Eesti Ekspressis, et ka Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku H.Sepp poolt esitatud kriitilised hinnangud prokuratuuri aadressil on tema arvates lihtsalt „jama“!   

Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2021 määruses on toodud kohtu hinnang prokuratuuri tegevuse osas: „ Selline käitumine võimaldab põhjendada kahtluseid, kas prokuratuuri sisemised järelevalvemehhanismid on objektiivsed ja võimelised tagama prokuratuuri usaldusväärsust“?

Kui kaugele peaksime Eesti õigusruumis minema, et keegi ümberringi – õiguskantsler, parlament, justiitsministeerium, julgeolekuasutuste järelevalve komisjon jne. – hakkaks üldse taolisele Riigiprokuratuuris vohavale ebaseaduslikule ja arrogantsele tegevusele tähelepanu pöörama? 

Kas tegemist on tänase või eelmise peaprokuröri poolt üles ehitatud mehhanismi – tegevussuundadega -, mille tulemusena oleme jõudnud mingisse udusesse „õigusriiki“, kus puuduvad igasugused tegelikud prokuratuuri järelevalve mehhanismid ? 

Prokuratuur armastab kogu aeg viidata, et õigust mõistab meil kohus. Aga siis, kui kohus – Tallinna Ringkonnakohus seda teeb ja julgeb prokuratuuri ebaseaduslikule, kontrollimatule ja absurdsele tegevusele tähelepanu juhtida, siis ütleb peaprokurör, et ringkonnakohtuniku poolt esitatud seisukohad on jamad!    

Prokuratuur püüab vältida mistahes prokuröri suhtes esitatud kuriteoavalduse kohast menetlemist ja kasutab selle menetlemise vältimiseks irooniat ja juriidilisi trikke. Tallinna Ringkonnakohus tõi konkreetselt välja, et 03.11.2020 avalduses/teates süüstas E. Vavrenjuk selles täiesti jälgitavatel põhjustel T. Perni KarS § 280 lg 2 kuriteos. 

Ringkonnakohtule jäi täiesti arusaamatuks, miks prokuratuur üritas seda kuriteokaebust menetleda eufemistlikul viisil, proovides jätta muljet, nagu miski, mis on kuriteokaebus, seda ei oleks. Selline kaebuse tõsidust pisendav või varjav protseduur võimaldab kaebajal argumenteerida kahtlust, kas prokuratuuri sisemised järelevalvemehhanismid on objektiivsed ja võimelised tagama prokuratuuri usaldusväärsust. Võib inimlikult mõista, et riigi peaprokurör üritab oma lähemaid meeskonnaliikmeid pingelises menetluses säästa, aga selle empaatia juures ei tohi unustada objektiivsust ja sellisena näimise vajadust. (Samu küsimusi tekitab riigi peaprokuröri 11.12.2020 kirjas esitatud vastuväide kaebaja teisele etteheitele: „Puudub mistahes alus arvata, et pikaajalise töökogemusega juhtiv riigiprokurör, kelle varasemas käitumises pole kellegi survestamist ja ähvardamist tuvastatud, asuks omale meelepärase tulemuse saamiseks kahtlustatavat ähvardama või tema suhtes ebaseaduslikku ülekuulamist läbi viima.“ Asjas, kus kahtlustatav on pika staažiga kohtunik, on sobimatu kummutada prokuröri vastu esitatud süüdistusi väitega, et tal on pikk töökogemus ja varasematest sarnastest tegudest pole kuulda olnud. Nagu prokuratuuri enda juhitavast kriminaalmenetlusest näha, ei tähenda ka pikaajaline töötamine auväärses ametis seda, et inimese seaduserikkumises kahtlustamist oleks põhjust välistada. Ühesugune standard – nii süütuse presumptsiooni kui ka kahtluste kontrollimisväärsuse osas – kehtib kõigile, sh kohtunikele ja kõrgetele prokuröridele. Prokuratuuri kõrgetasemelistes otsustes tuleks vältida mulje jätmist, et nö omad inimesed on  per se usaldusväärsemad.)

Ringkonnakohus viitas määruskaebuse lahendamisel prokuratuuri 14.01.2021 vastuskirjale ja Harju Maakohtu 15.03.2020 vara aresti määrusele asjas nr 1-20-893, mille kohus tegi prokurör T.Pern taotlusel ja arestis E. Vavrenjuki vara, kuigi T.Pern esitas taotluses teadvalt valesid andmeid. Kohus algselt ka uskus T.Perni väiteid ja kohaldas Vavrenjuki vara suhtes aresti 2 kuuks, kuid kahe kuu järel 17.05.2020 Harju maakohus enam T.Perni väiteid ei uskunud ja T.Perni uut taotlust Vavrenjuki vara arestimiseks T.Perni soovitud ulatuses ei rahuldanud.   

Peaprokurör Parmase poolt Eesti Ekspressiss esitatud väide, nagu oleks 25.10.2019 maksumenetluse lõppedes olnud veel võimalik või vajalik maksumenetluse uuendamine või võimaliku maksumenetlusega seotud väärteomenetlus on täielik vale, sest kogu selles maksumenetluslikus teemas puudus maksukohustus, millepärast üldse asja menetleda oleks olnud vaja. Kui maksuamet Vavrenjuki võimalikku maksukohustust kontrollis, siis oli see mõistetav. Aga just T.Perni ja KAPO poolt venitati seda suhteliselt tühist maksukontrolli poole aasta pikkuseks, lootes igasugu provokatsioonidega tekitada Vavrenjukile võimaliku kahtlustuse esitamise alust. Maksuamet lõpetas Vavrenjuki suhtes menetluse 25.10.2019.  

Vaatamata sellele esitas T.Pern täiesti alusetult 31.10.2019 kahtlustuse olematus maksupettuses ja 03.02.2020 ja 17.05.2020 esitas samal alusel arestimistaotluse ning alles 09.09.2020 tegi prokuratuur selles asjas kriminaalmenetluse lõpetamise määruse. Oluline on aga märkida, et T.Pern püüdis sellejuures oma 1,5 aasta pikkust ebaseaduslikku tegevust varjata, saates selle olematu maksupettuse teema veel 09.09.2020 edasi maksuametile väärteomenetluseks, kuigi selleks polnud mingit alust. Maksuamet ei läinud taolise rumalusega kaasa ja mingit menetlust ei algatanud ning on kinnitanud, et pole mingit alust maksumenetlusliku väärteomenetluse algatamiseks ei E.Vavrenjuki ega ka O.Kuklase suhtes.         

Tallinna Ringkonnakohus kontrollis seda, et kas prokurör T.Perni käitumises on kuritegu KarS § 280 lg. 2 ettenähtult. Samas ei kontrollinud Tallinna Ringkonnakohus seda kas prokurör T.Perni tegevuses võib olla mingi muu kuriteo koosseis, näiteks KarS §-s 316 sätestatud koosseis. KarS § 316 lõige 1 näeb ette vastutuse tõendi kunstliku loomise eest eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo puudumise asjaolude tuvastamist. Kontrollimist oleks vajanud just see, kas T.Pern poolt pandi toime kuritegu s.o. tõendite kunstlik loomine läbi Harju Maakohtule Vavrenjuki suhtes valede või kunstlikult loodud tõendite esitamise, Vavrenjuki kinnipidamisel ja selle järel veelkordselt kolm kuni viis kuud hiljem, kahel korral vara arestimise taotluses. Riigikohus on lahendis 1-18-4372/82 põhjalikumalt käsitlenud KarS § 316 tähendust. 

Ka Tallinna Ringkonnakohus viitab oma 25.01.2021 määruses, et riigi peaprokuröri kahes kaebajale antud vastuses väljendatud seisukoht, justkui pärineks probleemne lõik vara aresti taotluses E. Vavrenjukile esitatud kahtlustus(t)est on tegelikkuses vale ja otsitud eesmärgiga „päästa“ prokurör T.Perni . Prokuratuuri esitatud faktoloogiast ja E. Vavrenjuki kahtlustusest on ringkonnakohtul raske järeldada midagi muud, kui et prokurör siiski lisas oma taotlusse teadlikult uue lõigu, mis näitas kahtlusaluse kuritegelikku tegevust veel kestvana, kuigi prokurör teadis, et see tegelikult nii ei olnud. Teoreetiliselt on võimalik, et kui prokurör varasematest kahtlustustest puuduva lõigu taotlusesse lisas, ei olnud ta tegelikult toimikumaterjali süvenenud ega teadnud, et seal on tõendid, mis välistavad selle tegevuse jätkumise, aga see ei muuda olukorda prokuratuuri aspektist paremaks. Sel juhul jääb arusaamatuks, miks lisati ametlikku dokumenti väljamõeldis (mille ainus loogiline eesmärk tundub olevat jätta mulje tegevuse jätkuvast ohtlikkusest). 

Muidugi, ka edasiselt „põrkame“ jälle sellele, et peaprokurör A.Parmas püüab kõrgetasemelistes otsustes jätkuvalt „kaitsta“ nö omasid, kuna need inimesed on temale  per se usaldusväärsemad.  

Nagu ringkonnakohus on ise viidanud siis peaks analoogselt vahistatusega sisalduma ka arestimise argumentatsioon vastavas taotluses (RKKKm nr 3-1-1-105-11). Seega ei saa suhtuda prokuröri taotluses sisalduvatesse väidetesse kergekäeliselt ja kahtlemata ei saaks valeandmete esitamist prokuröri taotluses välja vabandada kohtu kontrollikohustusega, nagu paistab, et riigi peaprokurör on üritanud teha. 

Tallinna Ringkonnakohus on oma 25.01.2021 määruses välja toonud ka T.Perni muu ilmselgelt erapooletust eirava ja poolt Euroopa Inimõiguste kohtu poolt korduvalt hukka mõistetud tegevuse, mis annab aluse tema taandamiseks.

Jutt käib eelkõige sellest, et T.Pern otsustas 01.11.2019 teostada ilma kaitsjata ja ilma protokollimata E.Vavrenjuki survestamist, kasutades sellejuures viidet Riigikohtu esimehe V.Kõve ja Tartu Maakohtu esimehe L.Loide väidetavatele sõnumitele/soovitustele E.Vavrenjuki „omal soovil“ lahkumisavalduse kirjutamiseks. Tegelikkuses ei olnud Riigikohtu esimees ega ka Tartu Maakohtu esimees mitte mingit infot T.Pernile edastamiseks andnud ja prokurör püüdis vaid taolise otsese valetamisega saada kohtunik Vavrenjukilt kätte nö. omal soovil lahkumisavaldust! Vavrenjuk seda ei teinud ja selle järel otsustas T.Pern esitada kahtlustuse tervele Vavrenjukkide perekonnale. Ringkonnakohus pidas taolisele tegevusele hinnangu andmisel vajalikuks osutada sellele, et Eesti Vabariigi suhtes on tehtud EIÕK art 6 lg 1 ja lg 3c rikkumist sedastav lahend (Martin vs. Eesti, kaebus nr 35985/09, 30.05.2013), kus on käsitletud sarnaseid „menetlustoiminguid“ ja nende dokumenteerimata jätmine on olnud taunitav(otsuse p 90). 

Ringkonnakohus nõustub Vavrenjukiga selles, et prokuratuuri käitumisest (sh asjaolust, et esialgset kuriteokaebust pisendati; kohtulahendi p 18) kumab mõningat üleolekut, mis võib akumuleerudes tekitada kahtlusi menetluse õigluses ja kvaliteedis ehk siis T.Perni ja A.Parmase objektiivsuses ja erapooletuses.