Prokuratuuri järelevalve all olev Kapo otsustas peaprokuröri ja tema asetäitjate võimaliku korruptsiooni kontrollimist mitte teostada! Tundub loogiline!

 

23.09.2021 saatsid kuus isikut Kaitsepolitseile ja Prokuratuurile avalduse ja viitasid selles peaprokurör A.Parmase ja tema vahetute alluvate võimalikule huvide konfliktis tegutsemisele ja võimalikele toimingupiirangu rikkumistele. 04.10.2021 saatis KAPO teatise, vastuse …“ kriminaalmenetluse alustamine vaid isikutevahelise sõprussideme hindamiseks ei ole Kaitsepolitsei hinnangul põhjendatud ….“

 

Kas tõesti käis jutt vaid isikutevahelise sõpruse hindamisest? V.Semilarski otsuses viidatakse, et kriminaalkolleegiumi meelest „ …ei olnud Semilarski jaoks üle jõu käiv saada aru sellest, et tema erapoolikus võib sattuda ohtu nii seoses sõbra äriühingu osas otsustuste tegemises kui ka seoses küllaltki suure ja tema jaoks soodsate tingimustega aeg-ajalt nii-öelda uuenevast laenulepingust  lähtuvalt“.

 

Kui Semilarski ja kõigi teiste taoliste toimingupiirangute väidetavate rikkumiste tõttu kahtluse alla sattunud isikute e-kirjad, telefonisuhtlus tõmmati täiesti avalikuks, neid kõiki jälitati pikalt ja „jõuti sinna kuhu taheti jõuda“ jne, kas siis seekord ei jõutud sinna, kuhu ei tahetud jõuda!        

 

No on sõber, no on „vaimne side“, no ja mis siis! 

Kui vaadata kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise teinud Kapo talituse juhi Jaan Riima seisukohti, siis ei olegi aru saada, kas õige on Tartu Ringkonnakohtu poolt V.Semilarski lahendis esitatu või J.Riima poolt esitatu, sest mõlemad järeldused on üksteisega vastuolus. Või see ainult tundub nii?   

 

KAPO seisukoht on, et see mis on võib-olla näiline, ei ole oluline, oluline on sisu, s.o millised need sõbrasuhted olid! Aga kuidas KAPO neid justiitsminister Maris Lauri poolt viidatud ja kõigile teada olnud Parmase sõbrasuhete sisu (samuti võimalikku huvide konflikti ning võimalikku toimingupiirangu rikkumist) kontrollis, kui mingit menetlust ei algatata? Mitte kuidagi?

 

Kriminaalõiguse põhimõtetega ei ole kooskõlas arutluskäik, et kui koos kuriteoteatega ei ole edastanud piisvalt tõendusmaterjali, siis KAPO ei pea teatises toodud asjaolusid kontrollima, sest isiku eraelu võimalik riive kriminaalmenetluse algatamisel kaalub üles selle, et asuda uurima, kas isik/isikud on toime pannud kuriteo või mitte. Selline KAPO seisukoht ei ole kooskõlas Riigikohtu lahendiga, kus on öeldud, et KrMS § 194 lg 1 järgi on kriminaalmenetluse ajendina käsitatav igasuguse kuriteole viitava teabe esinemine (3-1-1-31-12, p 8.4.). Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-60-10 peaks ju tulenema oluline põhimõte „Kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks.

 

Ka Parmase juhitud komisjoni protokollidest ei nähtu, et komisjoni istungil sellele sõbrasuhtele ehk otsesele korruptsiooni ohule oleks keegi üldse viidanud, kuigi justiitsminister M.Lauri kinnitab hiljem avalikult, et tegelikult olid Parmase ja Tibari vahel lähedased sõbrasuhted olemas, justiitsministri väitel pole keegi seda varjanud, aga sellest lihtsalt ei räägitud!

 

Ka V.Semilarski asjas sellest eraldi ei räägitud, aga kriminaalmenetlus kuriteole viitava teabe alusel algatati ning kriminaalmenetluse käigus need asjaolud ilmnesid ning maakohus ja ringkonnakohus arvasid, et V.Semilarski sõbrasuhted olid ikka vägagi kriminaalsed !

 

Kui M.Lauri arvates on A.Parmas professionaal, järelikult ei saa olla kahtlust. Aga kas olukorras, kus Parmas on professionaal, siis temale toimingupiirangu sätted ei laiene ja Semilarskile laienevad need seetõttu, et tema pole professionaal? Taaskord tuleb meelde Orwelli „Loomade farm“. Kas pole kummaline?  

 

KAPO on mõne-realises vastuses asunud arutlema, et kui sõbrasuhted olid leiged, siis probleemi pole, aga kui oleksid olnud varalised suhted, siis oleks ikka oluline mõju. Aga mille alusel KAPO seda väidab, kui neid mistahes suhteid ei ole ju üldse ei kontrollitud? Kas seda ei pea kontrollima seetõttu, et Parmase ja Tibari suhte puhul „nagunii“ seal miskit pole !!!

 

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.12.2015 otsus asjas nr. 3-1-1-98-15, p 92: „Toimingupiirangu rikkumine pole tagajärjedelikt, vaid abstraktne ohudelikt. Seepärast on karistatav juba ainuüksi keelatud toimingu või otsuse tegemine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 2020. a otsus nr 1-18-7408/62, p 18) ning suur ulatus selle normi mõttes pole mitte koosseisupärane tagajärg, vaid rikkumise kvantitatiivne mõõde./–/ Toimingupiirangut rikutakse juba ohu loomisega, ohu realiseerumine pole vajalik“.

 

Mille alusel midagi väidetakse kui midagi ei kontrollita ?

Mille alusel väidetakse, et Parmasel või Pernil polnud Tibari või ka M.Lauriga „vaimset sidet“? See mõiste on arusaamatu, aga see on ju tänasel hetkel prokuratuuri enda praktikas aktsepteeritud alus kriminaalmenetluse läbiviimiseks ja süüdistuse esitamiseks! 

Samasugune praktiline näide ajakirjandusest: https://www.err.ee/1608330581/riigikantselei-julgeolekujuht-tegi-kapole-oidsalu-kohta-avalduse

 

„Kaitsepolitsei alustas riigikantselei koordinatsioonidirektori teavituse alusel menetlust, kuid see ei pruugi tähendada, et Oidsalu asekantsleri ametis tõepoolest seadust rikkus. “Riigikantselei on meid teavitanud asjaoludest, mis vajavad menetluse käigus kontrollimist. Kahtlustust kellelegi esitatud ei ole. Menetlust juhib riigiprokuratuur,” ütles kaitsepolitsei pressiesindaja Jürgen Klemm“.

 

Miks peeti Oidsalu suhtes vajalikuks n-ö faktipõhist menetlust kontrollimiseks algatada, aga Parmase ja Perni puhul leiti, et see võib neile võimalikku eraelulist riivet tekitada? Kuidas on tegelikkuses võimalik taolisi fakte üldse kontrollida, kui pimesi eeldatakse, et mingit probleemi ei ole?   

 

Praktikuna tean, et muudes algatatud kriminaalmenetlustes varjatakse kiivalt kriminaalmenetluse algatamise alust ja ajendit. Seega peaks ka teistes menetlustes olema võimalik kontrollida, et millised on need kriminaalmenetluse algatamise aluseks olevad tõendid, milliste olemasolu korral menetlus algatati! Enamusel juhtudel, sh ka kohtunik E.Vavrenjuk suhtes menetluse algatamisel, on aluseks olnud vaid ühe KAPO inspektori ettekanne, et tema arvates on kriminaalmenetluse algatamiseks alus! 

 

Mis kriminaalmenetluse algatamise alus on see inspektori arvamus, kus pole välja toodud mingisuguseid täpsemaid põhjendusi? Samas teisel juhul ei ole algatamiseks alust vaatamata sellele, et justiitsminister on kinnitanud sõbrasuhete (vähemalt formaalse alusel) olemasolu?  

 

Kahtlemata oleks huvitav näha, kuidas lõpuks ka keegi kõrgemalt poolt antud avalduse osas võtaks seisukoha, kas peaprokuröri ja tema vahetute alluvate eraelu puutumatuse riive ning samas võimalik toimingupiirangu rikkumise kahtlus kaalub ühe või teise huvi või õiguse üle.

 

Tegelikkuses ei ole Eesti Vabariigis üleüldse tõusetunud küsimust, mida teha olukorras, kus kõige kõrgem ametiisik, kes omab otsest mõju ametkonna ja ametnike üle, kelle pädevuses on kriminaalasja algatamine, paneb hoopis ise toime kuriteo.

Kes on siis see objektiivse kõrvaltvaataja jaoks erapooletu isik Eesti Vabariigis, kes saab otsustada, kas on põhjust algatada kriminaalasja või mitte?

 

Kas õigusriigis saab olla aktsepteeritav olukord, et ametkond kelle üle teostab teine ametkond järelevalvet, saab võtta oma järele-valvaja suhtes, (ilma midagi kontrollimata) otsustuse, et järelevalvet teostava ametkonna juhi osas kriminaalasja ei algatata.

 

Tõepoolest, ühes teises riigis ei tulnud kellelegi mõttessegi küsimust, miks NSVL Riigiprokuratuur ei algatanud sm. Stalini osas menetlust seoses kahtlusega tema osalusest sm. Kirovi tapmises. Õigusriigis peaks olema olukord aga teine. Seadustes on eriregulatsioonid näiteks riigikogu liikme, presidendi, õiguskantsleri, kohtuniku jt. kõrgete ametiisikute osas kriminaalmenetluse algatamisel. Selle regulatsiooni mõtteks on aga vältida täitevvõimu (politsei) sekkumist sõltumatute seadusandliku võimu (Riigikogu) ja kohtuvõimu tegevusse. Kui aga täitevvõimu enda sisulise juhi tegevuse osas on kahtlusi, siis näitab tegelikkus, et seda pole reguleeritud, pole objektiivset organit, kes oleks pädev seda uurima. Kui üks riigiprokurör püüab kohtuniku väitel ähvarduste ja valetamistega sundida seda ametis olevat kohtunikku lahkuma, siis kas taolisele olukorrale üldse saab ja julgeb keegi reageerida, kas reageerimine peaks taolise olukorra ilmnemisel tähendama mingit näpuviibutust või ka mingi kontrollimenetluse läbiviimist?

 

Parmase komisjoni juhtumil tõusetus aga kahtlus toimingupiirangu rikkumises. Mis aga siis saab, kui tulevikus tekib kahtlus näiteks riigireetmise või salakuulamise osas? Kas siis peaks ka üldsus olema rahul ametkonna vastusega, et seda kahtlust ei ole mõtet isegi uurida, sest meie juht seda kindlasti ei teinud. Kui toimingupiirangu rikkumine on liiga „lahja“ kuritegu ja näiteks „riigireetmine“ liiga räige, siis kust jookseb see piir?     

 

Kurb tõsiasi on ka see, et kehtiva seadusandluse alusel ei saa mitte keegi kõrgemalt poolt kunagi kontrollida KAPO poolt kriminaalmenetluse algatamisest keeldumist ja KAPO pädevust taolist otsustust teha, sest KrMS § 207 lg 1 ja 3 kohaselt võib AINULT KANNATANU vaidlustada kriminaalmenetluse algatamata jätmise! Ja mitte keegi teine!

 

Aga kes on antud juhul kannatanu? Riigi arvates ei ole ja ei saagi ametialaste kuritegude osas olla kannatanut, nii lihtne see ongi. JOKK!

 

Olukorras, kus Eesti ühe kõrgeima ametniku osas kerkinud kahtlust ei asuta üldse uurimagi ja eelnevalt annavad seisukoha temale kriminaalmenetluslikult otseselt alluvad isikud, peaks huvide konflikti ja toimingupiirangu mõiste lihtsalt ära kaotama!  

 

– On ju avalik info, et endise Swedbanki tipp-töötaja ja tänase justiitsministri M.Lauri poolt moodustatud komisjonis, A.Parmase sõbra, endise Swedbanki tipp-töötaja I.Tibari  ametisse nimetamise hääletamisel osalenud T.Pern, on koos abikaasaga 2008 soetanud kaasomandisse korteri Tallinnas ja see on soetatud Swedpanga laenuga, kelle kasuks on seatud hüpoteek! 

– On ka avalik info see, et endise Swedbanki tipp-töötaja ja tänase justiitsministri Maris Lauri kinnisasjal Nõmmel on ka täna Swedpanga hüpoteegid summas 1 595 000 EEK.

– On ka avalik info see, et endise Swedbanki tipp-töötaja ja tänase justiitsministri M.Lauri poolt moodustatud komisjoni esimees A.Parmas on 2021 aastal soetanud korteri Tartu kesklinnas ning seadnud sinna hüpoteegi 39 000 eurot SEB pank kasuks!

 

Kas need faktid ja pankadega seotus ning samal ajal nende samade pankade suhtes tehtav rahapesu uurimise juhtimine  ei ole tähelepanu vääriv? Mis tingimustel on need laenud antud, hüpoteegid ?

 

Kas USA rahapesu uurimine ja sinna Tibari saatmine puudutab Swedbankile lisaks ka SEB panka ?

Ja jälle avalik info: https://arileht.delfi.ee/artikkel/91982281/fbi-uurib-seb-swedbanki-ja-danske-banki-rahapesu-ning-pettust

 

„USA justiitsministeerium, FBI ja New Yorgi lõunapiirkonna prokuratuur uurivad SEB, Swedbanki ja Danske Banki pettuse ja rahapesu kahtluste tõttu, vahendab Bloomberg Dagens Industrid, kes ei avalda uudise allikaid“.

Lisaks veel https://www.fi.ee/et/uudised/seb-pank-sai-rahapesu-tokestamise-reeglite-rikkumise-eest-trahvi

 

Kui tehakse otsuseid ühe või kahe eraettevõttega (olgu selleks kasvõi pank) seoses (kellega ollakse varalistes suhetes nii otsustajate enda kui ka Swedbank ja SEB  pank suhtes menetletava rahapesusüüdistusega seoses), siis kui kaugele ulatub see abstraktne ohudelikt?

 

Laenulepinguga seonduvat on käsitlenud ka ringkonnakohus Semilarski lahendis, punktis 167: „/–/ näiteks saab väita, et ametiisikut mõjutavad ka tema erinevad (kestvus)lepingupartnerid: nt talle kodulaenu andnud isik, autoliisingu pakkuja“.

 

Tänases Eesti Vabariigis ongi kogu probleem selles, et enamus meist ei viitsi hakata oma kuludega riigiametnike võimalikku korruptsiooni kajastama ja on selge, et igale taolisele tähelepanujuhtimisele järgneb „tublide“ kõrgete riigiametnike poolt vasturünnak nende aadressil, kes üldse julgesid nende probleeme esile tuua. Vasturünnak järgneb aga juba maksumaksja raha eest ja kõigi “vajalike“ jälitusvahenditega! Kas olukord meenutab aastat 1934? Ka Larka ei kavatsenud riiki pöörata, vaid võita valimised. Aga temale ja paljudele teistele pandi riigipööraja silt kaela ja kui K.Eenpalu nii ütles, siis enamus rahvas uskus või oli lihtsalt vait, sest oli põhjust karta!