Jälitamiseks leiab alati põhjuse ja võimaluse, sest prokuratuuri jaoks pole „lõplikku selgust“!  

Värskelt saame jälle ajakirjandusest lugeda, et 2. mail 2019 andis prokuratuur jälitusloa Martti Kuusiku jälitamiseks vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 126 ⁵. Kriminaalpolitsei sai loa jälgida Kuusikut varjatult kaks kuud, kuni 2. juulini.

Ja jälle, nii Viru Maakohus kui Tartu Ringkonnakohus, tunnistasid jälitusloa välja andmise tagantjärele õigusvastaseks.

Ringkonnakohtu hinnangul eksis prokuratuur põhimõtte vastu, et kedagi tohib salaja jälgida ainult siis, kui tegemist on viimase abinõuga ja teisiti pole võimalik tõde tuvastada.

Kohtud on viimastel aastatel asunud prokuratuuri omavoli kohta avaldama seisukohti, aga mis sellest tuleneb?  Aga ei tulene mitte midagi, sest tagantjärgi tuvastatakse, et prokuratuur käitus ebaseaduslikult – no ja mis siis? 

Tegelikku vastutust taolise – juba korduvalt ja korduvalt – prokuratuuri poolt organiseeritud ebaseadusliku tegevuse osas mitte kellelegi personaalselt ei järgne ja nii selles „õigusriigis“ ongi. Juristid ja isegi mittejuristid saavad aru, et olemuslikult rikutakse ju Eesti Vabariigi põhiseadust, Euroopas paika pandud reegleid! No ja mis sellest!

Ja nii me muudkui jätkame, tuvastame tagantjärele ebaseaduslikku jälitustegevust, tuvastame põhiseaduse rikkumisi aga iga taoliselt tuvastatud juhtumi õigustamiseks tuuakse prokuratuuri poolt mõni ilus põhjendus, näitena nagu EE artiklis – meil pole „lõplikku selgust“. Piltlikult öeldes küll on maa külmunud ja küll on kärss kärnas! Aga mida teevad justiitsminister ja õiguskantsler, kas nemad ka „ei oska“ seda prokuratuuri murekest tähele panna?     

Iga taolise tagantjärgi tuvastatud ebaseadusliku juhtumi järel (ja neid on juba kümneid) viitab Riigiprokuratuur – no vabandage, meie ei saa aru, millistel juhtudel ja mis ulatuses on meil võimalik ja õiguspärane kasutada tõe väljaselgitamiseks ka varjatud jälgimist. No meil jälle ja jälle juhtus, aga saage aru meil pole „lõplikku selgust“. No toimingupiirangu osas ei ole õiguskantsleri jaoks juba viimased 4 aastat seda lõplikku selgust saabunud aga sellest pole midagi, tavaisikuid mõistetakse nagu lups ja lups süüdi, sest tavainimene, olgu ta jurist või mitte – temal peab see lõplik selgus olemas olema, temale kehtib see teine Eesti !   

Kokkuvõttes, kui selle jälituse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse osas ei suudeta mitte kuskilt seda selgust saada siis peaks kõigile rinna- ja peakaamerad külge riputama, võibolla see aitaks  leida selle  “lõpliku tõe-tera” !  Õigel eesti TUVIL ongi nüüd juba pea asemel kaamera, selleks, et otsida ja kunagi tõenäoliselt ka leida see “lõplik selgus”  🙂   

Tundub, et lõplikku selgust ei ole kirgastunud ka ajakirjanikele, kes samuti käituvad prokuratuuri arvates ebaseaduslikult, sest nüüd on ka neid asutud trahvidega ähvardama.

https://www.ohtuleht.ee/1056946/prokuratuur-hoiatab-ajakirjanikke-trahviga

Samas on näha, et riigiprokuratuur ikka veel natuke ka ajakirjanikke kardab, sest esialgu karistama ei asutud, esialgu vaid karmilt hoiatati ! Aga ärgu ajakirjanikud lootkugi, et “lõpliku selguse” tarvis neid või nende allikaid juba ei jälitata !   

Tundub et meil on Eesti Vabariigis kaks õigusriiki – üks on siis see mida kasutab ning milles otsib seda nn. lõplikku selgust riigiprokuratuur ja teine on see mis kehtib tavainimestele ja ajakirjanikele.