Pacta sunt servanda (ladina keeles “lepingut tuleb austada”)! Tegemist on õiguse üldpõhimõttega, poolte kokkulepe peaks olema   neile täitmiseks kohustuslik.

Kas aga see alati nii on ?  

Tänases majandusolukorras oleme jõudnud sinna, kus lepingu täitmise kohustuslikkuses peaks olema põhjust kahelda. Nii pikaaegne pandeemiaolukord kui ka toimuv Vene-Ukraina sõda ja sellest tulenevad majandussuhted tekitavad õiguslikult olukordasid, mida lepingu pooled ei saanud ette näha. COVID-19 tõttu lepingupoolte kohustuste vahekorra muutumisele tuginemise kohta on põhjaliku artikli kirjutanud Georg Kuusik juba 10/2020 Juridicas.

Ukraina sõjast tingitud majanduslike ja lepingute teema osas pole see mure veel väga aktiivseks läinud aga olukord paljuski sarnane.

Kui sisuliselt üleöö on paljud hinnad, sh kütte hinnad kasvanud 50 % ja rohkem, aga lepingu allkirjastamisel ei olnud võimalik taolist olukorda ette näha, kas siis seetõttu peab majanduslikult raskesse olukorda sattunud
lepingupool kandma kogu riski?    

Ärileht kirjutab 14.03.2022:   Õlekõrs pankrotist pääsemiseks. Hindade ümber-vaatamine on võimalik ka riigihankelepingutes.  

https://arileht.delfi.ee/artikkel/96153635/olekors-pankrotist-paasemiseks-hindade-umber
vaatamine-on-voimalik-ka-riigihankelepingutes

Ärileht viitab kohtulahendile, milles Riigikohus kohustas hankijat analüüsima, kas vedajal oli mõistlikult võimalik ette näha, millises ulatuses tema tegevuskulud muutuvad. Riigikohus rõhutas, et olukorras, kus mõistlikult mitte-ettenähtavad uued asjaolud võivad anda teenuse osutajale aluse taotleda lepingu lõpetamist või muutmist, tuleb neid lahendusi õiglaselt kaaluda. 

Võlaõigusseaduses on mitmeid sätteid, mis on olnud aastaid sisult kasutud, sest majanduslik olukord on senini (vähemalt alates 2008 aastast, mil sai alguse majanduskriis) olnud suhteliselt stabiilne. Näitena, VÕS § 97 mõtte kohaselt peab lepinguga seotud muudatus olema nii oluline, et see õigustaks lepingulistest tingimustest vabanemist, milleks võib olla lepingu järgi üleantava tegeliku väärtuse vähenemine. VÕS-i väljatöötamisel võeti aluseks Saksa õigusteooria ja selle kohaselt peaksid muudatused lepinguliste kohustuste vahekorras olema toimunud vähemalt 50 % ulatuses, et neid võiks lugeda olulisteks (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2006, lk 301). Selles Viimati nimetatut on kinnitanud ka Riigikohus (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11 – kinnisasja hind oli vähenenud vähemalt 50 % aga seal polnud tegemist kestvuslepinguga).

Võlaõigusseaduse kommentaarides on käsitletud väärtuse muutumist kestvuslepingute puhul, samas on vähe kohtupraktikat VÕS § 97 kohaldamisel müügilepingutele. Seda aga tõenäoliselt põhjusel, et senises majanduskeskkonnas toimuvaid muudatusi ei saanud määratleda piisavalt olulisteks (VÕS § 97 lg 5 alusel peaks eelistama lepingust taganemist lepingu muutmisele, vt. Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 12).

Kokkuvõttes, tänases keeruliseks muutunud majandusolukorras peaksime lepingute muutmisse suhtuma loomingulisemalt ja alati ei peaks isegi kasutama saneerimist või pankrotimenetlust.