Huvitav on see, kui kaugele peab või saab riigiprokuratuur veel minna, et seadusandjal, õiguskantsleril või Riigikogu õiguskomisjonil tekiks kahtlus juhtivprokuröri või peaprokuröri võimu võimalikes kuritarvitustes? 

Nii mina kui paljud teised on varasemalt korduvalt kirjutanud sellest kuidas juhtiv riigiprokurör ja peaprokurör elavad mingis „teises“ Eesti Vabariigis, mingis „teises“ õigusriigis!

Selle kõige peale on senini öeldud, et vandenõuteooria, advokaatide ja kurjategijate enda õigustus! Ajakirjanikest kirjutas Martin Laine veel 11.11.2019 sellest, kuidas advokaadid ajavad mingeid mõttetuid vandenõuteooriaid prokuratuuri kättemaksust!

Nüüd on lootus, et ka M.Laine vaatab selgemalt nendesse riigiprokuratuuri võimuliialdustesse, võimalikesse vandenõuteooriatesse või tegelikusesse!

Riigiprokuratuuri enda „super- õigusteooriasse“ kalduva nn. vaimse sidemega suhtlemise kaudu peaks minule endale kuuluma ju sisuliselt selgeltnägemise võime, sest riigiprokuratuuri arvates suutsin ma kohtunikku läbi vaimse sideme juhtida! Tundub uskumatu aga riigiprokuratuur muudkui jätkab selle vaimse sideme teooria teemal ja vahel on tunne nagu oleksin nn leedu anekdoodis: „kui kuus meest ütleb, et on öö, siis seitsmes läheb magama“!

Kui loen viimaste nädalate riigiprokuratuuri jätkuvat jõulist, oma kõikvõimsale „sõltumatule“ võimule allutamist suunavat tegutsemist, siis hakkab juba tunduma, et omangi selgeltnägija ning vaimse sideme kaudu aitamise või ette ennustamise võimeid, sest olen sellel teemal riigiprokuratuuri vastu sõna võtnud juba aastaid! Nüüd tundub, et ka ajakirjanikel on tuvastatud “vaimne side”, mille eest on neid vajalik esialgu trahvida. Kui nad aru ei saa siis järgneb kriminaaluurimine, jälitus jne. Arvan, aga et need vajalikud kriminaalasjad on juba algatatud, jälitus juba käib!

Kokkuvõtvalt võib minul endal kõige selle üle ainult hea meel olla, sest nüüd on ka reaalne, selgelt nähtav võimalus, et prokuratuuri absurdne ning hoomamatu „võimuliialduste karikas“ ka kunagi seadusandja esindajatele ja õiguskantslerile lähiajal täis saab ning lõpuks ka midagi tegelikkuses muutub, et taolistele võimuliialdustele järgneb ka tegelik vastutus ning inimeste usk tegelikku õigusriiki tagasi tuleb!

Mõned „rõõmsamad katkendid“ riigi peaprokuröri „võimu-varasalvest“  –  “/…/ avaliku huvi üle otsustab menetlust juhtiv prokurör.”

No miks ei ole taoline subjektiivne Parmase “õigus” seadusse pandud? Kui Vavrenjuk püüdis selgitada seda kuidas prokurör Pern asus Kapo majas kasutama temasuhtes vene miilitsa võtteid siis tundub ajakirjanik A.Karnau artiklist, et see ongi riigiprokuratuuris stiil, ka peaprokuröri stiil! 

A.Karnau selgitab artiklis: “Kui mikrofon kinni läks andis peaprokurör mõista, et ka mind võib trahv oodata, sest olen avaldanud lugusid, mida prokuratuuri meelest ei tohiks. Kuidas klaarida suhteid prokuratuuri ja ajakirjanduse vahel? Stuudios on Andres Parmas”

No milliseid ja kui palju tõendeid T.Perni või A.Parmase võimuhulluse osas siis veel peaks avalikkusele esitama?  Kas nüüd jälle avaldame  arvamust, et ajakirjanik A.Karnau valetab, sest mikrofon oli juba kinni ja salvestust pole, nii nagu juhuslikult “kadusid/puudusid” Kapost kohtunik E.Vavrenjuki ähvardamisega seotud salvestused.   

Kas ainult minule tundub, et riigiprokuratuuris on võimu sünonüümiks Parmas&Pern ja ähvardused, trahvimised, uute kriminaalasjade algatamine, piiramatu võimu näitamine ja see kõik toimub nagu “iseenesest mõistetavalt”, kas nad on täiesti veendunud, nii peabki, nad on eksimatud? Kas näitena Kert Kingo poolne liialt aktiivne prokuratuuri ja julgeolekuasutuste järelevalvetegevuses osalemine ja peaprokurörile ebamugavate küsimuste esitamine on seotud temasuhtes algatatud kriminaalasjaga? Vajadusel leiame midagi “teile kõigile”!      

Kui siia juurde lugeda veel tänast teist tasakaalustavat arvamust, siis võiks kõik see vähemalt mõnedes seadusandja ja õiguskantsleri juures tegutsevates isikutes tekitada tunde, et midagi on riigiprokuratuuris väga, väga valesti:

“Näib, et prokuratuur on võtnud selles küsimuses põhimõttelise seisukoha ning ajakirjanduse taltsutamiseks näib arsenalis jaguvat rohkem relvi kui pelk menetluslik trahv. See, mida me hetkel näeme, võib olla ainult pinnakraabe”.

Kas keegi lõpuks suvatseb või suudab selle nn. pinnakraape alt ka midagigi tegelikkuses lahti „kraapida“? Kas keegi suudab vaadata objektiivselt kellegi subjektiivse ulatusega ja sisult kontrollimatu jälitamise tagamaadele ning aru saada riigiprokuratuuri juhtide võimu endaga samastamise ulatusest?