Riigiprokuratuur tegutses koos politseiga arstilt andmete nõudmisel teadvalt ebaseaduslikult, aga „Eesti õigusriigis“ ei juhtu teadvalt ebaseaduslikult käitunud ametnikele sellest mitte midagi.

 

Ja jälle käsitleme juhtumit, kus Riigiprokuratuur käitub teadvalt ebaseaduslikult. Seekordselt viitab Eesti Advokatuuri juhatus 02.08.2022 istungil järjekordsele Maakohtu 27.06.2022 lahendile, mis on tehtud kriminaalasjas, kus politsei on kuulanud Riigiprokuratuuri juhtimisel tunnistajana üle perearsti – tervishoiutöötaja. Tegemist oli Riigiprokuratuuri ja politsei poolt teadvalt ebaseadusliku tegevusega, sest selle käigus nö. järjekordselt murti arsti kutsesaladust. On ilmne, et Riigiprokuratuuri arvates seisavad nad seadusest kõrgemal ! 

 

Kui hiljem üldse taoline politsei ja Riigiprokuratuuri käitumine advokaatide poolt avastati, siis algselt püüti seda fakti Riigiprokuratuuri poolt veel ka varjata, kuid hiljem 13.05.2022.a vastuses kaebusele väljendati üleolevat ükskõiksust mistahes kutsesaladuse teemadele.

 

 

Kohtumenetluses ei olnud Riigiprokuratuuril ka võimalik väita, et tegemist oleks olnud õiguslikult ebaselge olukorraga, sest analoogses arsti kutsesaladusega seotud kohtuasjas oli Riigikohus 1,5 kuud enne seda so. 01.04.2022 lahendis avaldatud selget seisukoha, et arsti-tervishoiutöötaja ülekuulamine kutsesaladusega hõlmatud teemadel ei ole ja ei saa mitte kuidagi olla seaduslik ega ka lubatav!

 

Kogu Advokatuuri poolt kirjeldatud juhtum on aga veelgi erandlikum, sest kohtus toimunud arutelul  püüti seda kõike ka kohtu eest varjata ja nö. mängiti rumalat :    

„Maakohus leidis …… on kahetsusväärne, et uurija, ringkonnaprokurör ja riigiprokurör ei teadnud, et nende poolt viidatud õigusakt ei kehti juba rohkem kui 6 aastat ja nad tuginesid olulisi menetlustoiminguid tehes kehtetutele õigusnormidele. Kohus möönab, et võimalik on ka selline asjaolu, et saades aru toimunud rikkumisest, on menetleja püüdnud seda teadlikult varjata viidetega kehtetule määrusele. Kuigi osundatud Riigikohtu lahend oli kättesaadav juba 01.04.2022 ja sellele lahendile on kaebuses ka korduvalt viidatud, ignoreeris Riigiprokuratuur oma 13.05.2022 määruses täielikult seda Riigikohtu seisukohta. Kohus nõustub kaitsja muljega, et tegemist oli teadliku vältimisega, kuna Riigiprokuratuuris saadi aru, et selle lahendi valguses on keeruline menetleja käitumist õigustada”. 

 

Kokkuvõtvalt, kohus oli järjekordselt sunnitud Riigiprokuratuuri teadvalt ebaseadusliku tegevuse tuvastama. Kohtud on viimase aasta jooksul tuvastanud korduvaid ja korduvaid Riigiprokuratuuri riigiprokuröride teadvalt ebaseaduslikke tegevusi, tuvastanud ametnikud, kes teadlikult seadust eirasid.  Järjekordne näide, et Riigiprokuratuuri poolt suunatakse ka politseiametnikud ebaseaduslikult käituma, sest mõned riigiprokurörid peavad seda “normaalsuseks”, nende poolt suunatud politseinike teadvalt ebaseaduslikule tegevusele mitte midagi ei järgne, sest mitte keegi teine, peale nende endi ei saa ju kriminaalmenetlust alustada või seda suunata.  Kui üks järjekordne julge kohtunik Riigiprokuratuuri ebaseadusliku tegevuse tuvastas, siis on aga tegelikkus see, et sellega see kogu asi ka piirdub!

 

Lihtsalt konstateerime, et näe jälle juhtus, mis siis ! Edaspidi püüame käituda seaduslikult. Oleme Riigiprokuratuuri süüdistusosakonna juhilt, T.Pernilt kuulnud taolisi õigustusi juba korduvalt ja korduvalt aga tegelikkuses kõik muudkui jätkub, sest kellelegi nendest teadvalt ebaseaduslikult tegutsevatest politseinikest või riigiprokuröridest mitte mingit reaalset karistust või etteheidet ei järgne. Antud juhtum on järjekordne konkreetne näide sellest, et Riigiprokuratuuri poolt kohtute sellekohastele kriitilistele lahenditele lihtsalt vilistatakse, olgu need maakohtu või Riigikohtu omad. Ja me ikka ja jälle muudkui räägime mingist õigusriigist ? 

 

Ja kus on siis vastavad sisemised järelevalve organid? Vaikus!

 

Justiitsministeerium või siseministeerium nimetab taolist ametnike teadvalt ebaseaduslikku tegevust tõenäoliselt järjekordseks „professionaalsuseks“!

 

Riigikohus kirjutab 01.04.2022 lahendis kohtuasjas nr 1-20-5071: VÕS § 768 lg 1 kohaselt peavad tervishoiuteenuse osutaja ja tervishoiuteenuse osutamisel osalevad isikud hoidma saladuses neile tervishoiuteenuse osutamisel või tööülesannete täitmisel teatavaks saanud andmeid patsiendi isiku ja tema tervise seisundi kohta, samuti hoolitsema selle eest, et tervishoiuteenuse osutamist kajastavates dokumentides sisalduvad andmed ei saaks teatavaks kõrvalistele isikutele, kui seaduses või kokkuleppel patsiendiga ei ole ette nähtud teisiti.

 

Sarnaselt advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustusega (vt advokatuuriseaduse § 45) ja vaimuliku pihisaladusega (vt kirikute ja koguduste seaduse § 22) kaitseb VÕS § 768 usaldussuhet arsti ja patsiendi vahel. Arsti kutsesaladuse hoidmise kohustus on üldtunnustatud ja selle eesmärk on ühelt poolt tagada patsientide privaatsus, aga teisalt ka nende usk meditsiinisüsteemi, mille puudumisel ei pruugi patsient ravile tulla ning võib seetõttu end ohustada (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. juuni 2013. a otsus asjas Avilkina jt vs. Venemaa, p-d 45, 51; 27. veebruari 2018. a otsus asjas Mockutè vs. Leedu, p 93).

 

Patsiendisaladus peab olema kaitstud ka kriminaalmenetluses. Arvestades VÕS § 768 lg-st 1 tulenevat kohustust hoida saladuses patsiendi andmeid sisaldavates dokumentides kajastatu, keelab KrMS § 72 lg 1 p 3 seega ka kutsesaladusega kaetud dokumentide esitamise. Nende andmete avaldamine on reegeljuhtumil lubamatu ja KarS §-d 157-157 ¹ näevad ette vastutuse isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest.

https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=1-20-5071/72

Riigiprokuratuuris ei ole rumalad inimesed aga kogu see Riigiprokuratuuri ebaseaduslik tegevus on tegelikkuses “juhtkonna nägu”. Kui seda ebaseaduslikku tegevust lubatakse, lubatakse korduvalt, seda veel ka suunatakse ning hiljem kohtumenetluses püütakse seda kõike veel ka varjata ning kõigiti soperdada, siis oleme oma õigusriigiga kukkunud kuskile Vene Föderatsiooni.

 

Kahtlemata on tänane reaalsus, et niikaua kui keegi politsei või Riigiprokuratuuriga kokku ei puutu, niikaua tundub elu ilus. Enamus inimestest arvab, et õige hõlma ei hakka keegi! Sama moodi arvasid inimesed ka natsi Saksamaal ja arvavad paljud ka Venemaal.    

 

Reaalsus on ka see, et kui ka tavainimene kutsutakse politseisse siis 90 % inimestel on närv sees, kuigi midagi nagu pole karta. Tänane reaalsus on ka see, mida olen väga mitme kriminaalasja puhul näinud, et   kui  arst või isegi advokaat kutsutakse politseisse tunnistajana ülekuulamisele siis inimesed “unustavad” oma õigused ja arvavad, et neil on vaid kohustused ja peaasi et saaks aga sealt ruttu minema ! Nii nagu eelkirjeldatud juhtumil, tuvastas kohus, et perearstile esitati “väga teravad” küsimusi tema ametipädevuse kohta ja patsiendi saladuse kohta ja kuigi arst püüdis algselt natuke ka vastu hakata, “oli ta sunnitud murduma” esimese poole tunni jooksul, sest praktiliselt iga teine arst või jurist, hakkab juba peale 5 minutilist vestlust mõtlema “oma naha peale” ning igasugune patsiendi saladus või kutsesaladus “unustatakse”!

Kas aga aastal 2022 on taoline politsei ja prokuratuuri käitumine aktsepteeritav,  kas see on normaalne ? 

 

On  vägagi ilmne, et politsei ja prokuratuuri poolt  tehakse ülekuulamise ajal kodanikule, arstile, advokaadile, kohtunikule “ettepanek, millest ei saa keelduda“ – nagu filmis Ristiisa. Eelviidatud “ettepaneku” tegemine leidis ka ühel juhul tuvastamist – siis kui T.Pern tegi selle “ettepaneku” kohtunikule (millest olen varem kirjutanud).

 

Tegelikkuses ongi väga vähe neid arste või ka advokaate, kes julgevad Riigiprokuratuuri või kaitsepolitsei ametniku suunavatele, psühholoogiliselt ründavatele  küsimustele või „ettepanekule“ vastu hakata, käituda ise seaduslikult ja hoida oma kutsesaladust!  

 

Taoline venemaalik ja inkvisitsiooniline Eesti politsei & prokuratuuri kriminaalmenetlus saab jätkuda niikaua kui Riigiprokuratuuri süüdistusosakond seab ennast seadusest kõrgemale, niikaua kui Riigiprokuratuur määratleb ennast meie RISTIISANA , kes otsustab mis on tõde ja niikaua kui tegelikkuses nende tegevuse üle mingit järelevalvet keegi ei teosta!

 

Juba 22 aastat tagasi kirjutati Äripäevas (23.11.2000) – „ Eesti on mitmes valdkonnas kujunenud tõeliseks haldusriigiks: ühe elaniku kohta on pretsedenditult palju ametnikke ning samal ajal taluvad tavakodanikud stoiliselt ametnike omavoli, millega on kaasnenud avaliku teenuse hinna ja kvaliteedi kehv suhe. Sellise olukorra tekkimisele on tugevalt kaasa aidanud puudulik õiguslik regulatsioon, mis on kodanikke ahistanud ametnikele andnud tihtipeale täieliku puutumatuse.

 

Loe pikemalt Äripäeva veebist: https://www.aripaev.ee/uudised/2000/11/22/ametnike-omavoli-vastu

 

Mis on tänaseks, 22 aasta möödudes muutunud? Probleem pole mitte õiguslikus regulatsioonis vaid nendes inimestes, kes määratlevad ennast ristiisadena, kes käituvad nii nagu nad elaksid Põhja Koreas või Venemaal.