Uuel justiitsministril on kahtlused K. Pentus -Rosimannuse või temaga seotud isikute võimalikus toimingupiirangute rikkumises. 

“Seadusandja tahe on, et avalikku võimu teostataks ausalt ja erapooletult ning seetõttu on korruptsioonivastases seaduses sätestatud olukorrad, mis sellega vastuolus on. Üheks neist on toimingupiirangu rikkumine, mis on karistusseadustiku järgi kuritegu. Toimingupiirangu rikkumiseks on juhtumid, kus avaliku ülesande täitja teeb otsuse, osaleb otsuse tegemisel või suunab sisuliselt otsuse tegemist, mis on seotud tema endaga, temaga seotud isikutega või nende huvidega,” ütles prokuratuuri avalike suhete osakonna nõunik Kairi Küngas kolmapäeval ERR-ile.”

Riigiprokuratuuri poolt ilus jutt. Kõik kes prokuratuuri seisukohti loevad „peavad“ aru saama, et kuritegu (vist) pole, samas on väga paljud
avaldanud taolise prokuratuuri subjektiivse tegevuse osas pehmelt öeldes hämmastust!

Õnneks, uus justiitsminister ei ole õigusriigi toimimise osas ükskõikne:  

Kas probleem on vaid korrektsuses? Täna on justiitsministril mure: „ ….kuna me ei tea, kas minister mõjutas ka ise kuidagi lõpliku
otsuse kujunemist, ei saa ma anda hinnangut otsuse seaduspärasusele“.

Aga mis takistab justiitsministrit esitada vastav avaldus, et tekkinud kahtlusi kontrollida?

Kuhu aga see avaldus kahtluse kohta esitada, kui prokuratuur ei taha kõrgete poliitikute vastu tekkinud kahtlusi isegi mitte kontrollida, ei taha asja menetleda?

Aga las siis erapooletu kohus ütleb, kas on õiguserikkumine/kuritegu, aga taoliste kahtluste puhul ei saa ilma prokuratuurita ju keegi otse kohtusse minna!

Ja ongi tupik-seis! Riigiprokuratuur armastab kogu aeg rõhutada, et õigust mõistab kohus aga samas keeldub riigiprokuratuur taoliste kahtluste tegelikust kontrollimisest, kriminaalmenetluse algatamisest ja kohtusse saatmisest! On senini olnud ju tavaline, et tavainimeste suhtes toimub prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse algatamine, kuude/aastate pikkune jälitamine, totaalne läbiotsimine, kinnipidamine? Huvitav, kui palju peab meie ühiskonnas tulema/olema neid näiteid sellest riigiprokuratuuri subjektiivsusest ja sellest müstilisest/suvaliselt rakendatavast TOIMINGUPIIRANGUTE rikkumisest!

Päris omapäraselt kaitses eelmine justiitsminister Maris Lauri selle Pern & Parmase komisjoni „sõbralikke“ otsuseid uue rahapesuga seotud Eesti justiitsatašee valikul . Minister M.Lauri väitel olid tookord nii Pern & Parmas komisjonil, kui ka uue justiitsatašeena Ameerika Ühendriikidesse tööle suundunud ja enne seda Swedbanki finantskuritegude tõkestamise juhina töötanud Indrek Tibari sõbralikud valikud mitte toimingupiirangute rikkumine vaid Pern & Parmas komisjoni professionaalsus. Nüüd aga uus justiitsminister taolist väidet õnneks ei esita!

Kas on palju loota, et see osa õigusriigist, mis on veel olemas ka reaalselt rakendub ja asub siis asjaolude väljaselgitamisele  –  Pentus-Rosimannus ja U. Kruuse või nende alluvate vahelise toimingupiirangu, vaimse sideme olemasolu kontrollimisele sh. riigiprokuratuuriga oleva vaimse sideme selgitamisele?

Kas on ka palju loota, et antud teemas võiks oma hinnangu anda ka meie õiguskantsler ?