Menu

Kas tõesti alternatiivideta sõjaväelinnak?

0 Comments

Miks peaks sõjaväelinnak olema imeliste looduslike maade arvelt või nende kõrval? Kas on olemas mingi muu võimalus, et riigi kaitsevõime saaks tugevdatud? Kas tugevdama peab Eesti kodanike kodude arvelt? Kas Rail Balticu jaoks tehtavatesse tühjadesse kruusa-liivakarjääridesse või riigi muudele vabadele maadele, mis ei asu vahetult asulate kõrval pole võimalik seda kõike ehitada?    

 

Tegutsedes varsti juba 20 aastat advokaadina peamiselt Lõuna-Eestis puutun igapäevaselt kokku erinevate huvide kaalumisega. Olgu need siis vaidlused riigi või kohaliku võimuga või eraisikute ja ettevõtetega. Vaidluse puhul on alati kõne all erinevad huvid.

Nursipalu harjutusvälja laiendamise plaan ja sellega seonduv diskussioon ei jäta mind ükskõikseks. Vaatan toimuvat ühest küljest juristi pilguga, kuid teisalt tavakodanikuna. 

 

Eile, 29.11.2022, Eesti Rahvusringhäälingu eetris olnud saadete UV-faktor ja Esimene stuudio järel oli mul ainult kaks küsimust – kas teisiti ei saa ja mis on alternatiivid? 

 

Etteruttavalt selgitan, et ma mõistan asjaosaliste selgitusi riigi kaitsevõime suurendamisest. Küsimus on selles, kuidas ja kelle arvelt seda tehakse ning kas tõesti ei ole muid variante.   

 

Täna räägitakse Nursipalu harjutusvälja laiendamise vajadusest ning kavandatava laienduse huvialasse jäävatele maaomanikele on saadetud esmased teavituskirjad, milles Riigi Kaitseuuringute Keskus väidab, et riik näeb ainsa realistliku alternatiivina olemasoleva Nursipalu harjutusvälja laiendamist. See pole ju alternatiiv vaid ülbe otsus!

 

Mis alternatiivist riik räägib kui ta pole neid alternatiive peale Nursi üldse välja pakkunud?  

Veel 17.09.2022 on Riigi Kaitseuuringute Keskuse peadirektor öelnud ERR-le, et uue sõjaväelinnaku asukoht on veel lahtine ning kuigi otsuseid ei ole veel tehtud, siis ei ole uusi maatükke riigi linnaku rajamiseks mõistlik soetada ( https://www.err.ee/1608719062/riik-plaanib-ehitada-voru-lahistele-uue-sojavaelinnaku ). Kaks kuud hiljem selgub, et riik on otsuse langetanud ning laual on ainult üks realistlik alternatiiv. Võtke või jätke. Nõustuge või lükake ümber, aga taaskordne näide halvast kommunikatsioonist ja kahjuks läbipaistmatutest riigi otsustest. 

 

Maaomanikele saadetud esmases teavituskirjas on informeeritud, et maade omandamine toimub kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) alusel. Kinnisasja avalikes huvides omandamine, sealhulgas sundvõõrandamine, on kinnisasja omandamine üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest (KAHOS  2 lg 1). 

 

Seadus loetleb juhud, millistel eesmärkidel on kinnisasja lubatud omandada ning üheks selliseks juhuks on ka riigikaitseline vajadus (KAHOS § 4 lg 1 p 19). Seega seaduslik alus maade omandamiseks justkui eksisteerib. 

 

On aga üks AGA, millele vastamisest on minu arvates kõrvale hoitud. Nimelt sätestab KAHOS § 4 lg 2, et kinnisasja omandamine ei ole lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta või avaliku eesmärgi saavutamiseks on otstarbekam seada sundvaldus. Antud normi valguses oleme tagasi selle juures, et seni ei ole arusaadavalt ja sisuliselt põhjendatud, kas tõesti ei ole avalikku eesmärki võimalik saavutada ilma, et isikutel võetakse ära nende omandis olevad kodud-metsad-maad. 

 

Kõige selle info põhjal, mida senini on avalikkusele jagatud ei olegi tegelikult muid variante kaalutud. Kuidas muidu mõista seda, et kui kaks kuud tagasi on kõik veel lahtine, siis täna on kõik otsustatud. Paljude inimeste kodu, elutöö ja sissetuleku võimalused nullitakse selleks, et selle asemele rajada ühiselamud, sööklad, spordirajatised liitlastele. Kahjuks just nii see paistab ning paratamatult tekib küsimus sellest, keda eelistab riik enda inimestele. Kui peamiseks vajaduseks on harjutuväljade laiendamine, siis miks ei ole riik kaalunud tühjaks kaevandatud ja kasutuseta olevate karjääride kasutusele võttu harjutusväljade eesmärgil. Kasvõi Rail Balticu rajamise eesmärgil peaks neid kaevandusi olema meie riigi territooriumil üksjagu. Spordisaalid ja harjutusväli ei pea olema tingimata kõrvuti. Praegune Nursi harjutusväli (varasemalt nõukogudeaegne sõjaväebaas) võimaldab edukalt uuendada ja laiendada sõdurite olmeruume ilma, et selleks oleks vajalik naabruses olevaid majapidamisi lõhkuda. Seevastu kasutuseta karjääride kasutusele võtt riigikaitselisel eesmärgil oleks igati kaalutud ning nii riigi kui ka eraomanike huvidega kooskõlas. Lisaks kasutuseta karjääridele peaks olema ju veel alternatiive, aga muude variantide kohta pole riik teavet edastanud!  

 

Kui puudutatud isikutele väidetakse, et nende kodude omandamine on vältimatu, siis on see ju eksitamine!  

Nursipalu harjutusvälja kavandatava laienduse huvialasse jäävatele maaomanikele saadetud kirjas viidatakse harjutusvälja kiireloomulisele laiendamisele. Kui riik on andnud teada, et Nursipalu harjutusvälja laiendamise otsus on tehtud kiireloomuliselt ja samas viidatakse, et tegemist on aastatepikkuse protsessiga, siis on tegemist järjekordse vastuolulise teabega. 

Nursipalu harjutusväljaku laiendamisega seonduv on näide kodanike suhtes toimuvast „vägivaldsest“ haldusmenetlusest! Kõrvale on jäetud haldusmenetluse põhimõtted – kaalutlusõiguse teostamine ja eesmärgipärasus. Vähemalt ei ole nende põhimõtete järgimist avalikkusele deklareeritud.

 

Kinnistud, millest omanikud peaksid täna loobuma, on soetatud inimeste poolt endale elamiseks, omandireformi käigus ja tõenäoliselt enamikel juhtudel on need maad ostetud välja Eesti Vabariigilt mitmekümneaastaste järelmaksudega. Nüüd, kui maad on riigilt välja ostetud ning riigi kasuks seatud hüpoteegid kustutatud, tehakse ettepanek müüa need samad aastakümneid hooldatud maad riigile tagasi, et rajada sinna harjutusväljak. Tunnistan, et see on kurb ja kahetsusväärne. 

 

Peab olema mingi muu võimalus, et riigi kaitsevõime saaks tugevdatud, aga mitte Eesti kodanike kodude arvelt, mitte imeliste looduslike maade arvelt või nende kõrvale. Eesti on väike, aga mitte nii väike, et ei oleks võimalik leida kaitseväe mugavuse ja kodude lammutamise kõrvale alternatiivi kasvõi Rail Balticu jaoks tehtavatesse tühjadesse kruusa-liivakarjääridesse või riigi muudele vabadele maadele, mis ei asu vahetult asulate kõrval!