Menu

Kas ja kelle poolt on e-hääletus kontrollitav ja/või suunatav ?

0 Comments

Kas see on edasiminek, kui kasutame lumepalli valmistamiseks seadet? Aga E-valimised peaks olema ju edasiminek?

Erinevad IT-asjatundjad väidavad, et Eesti e-hääletus on tegelikkuses lihtsasti manipuleeritav jne. Eesti võimuesindajad ja RIA väidavad, et kõik on OK! Kas teema ei vääri käsitlemist, sest e-hääletada on mugav?

 

– Aga põhjendatud kahtlusi esitavad nii IT -ga seotud isikud, kui IT-ga mitteseotud inimesed, lähtudes teadmistest, inimlikust loogikast ja teiste riikide praktikast. 

– Paralleelselt nende kahtlustega kohtame juba igapäevaselt neid erakondasid, kes seni ei ole Riigikogusse kuulunud, aga väljendavad samal ajal SUURT OPTIMISMI, et nad kindlasti nüüd sinna saavad. Kuidas?

– Täna teame, et taolise ulatusega e-valimised on seni võimalikud vaid kolmes riigis – Eesti, Venetsueela ja Venemaa (sedagi vaid Moskva piirkonnas). Kas tõesti on ainult nendes riikides targad ja erapooletud inimesed, kes oskavad korraldada ausaid e-valimisi ja teised (enamus) riigid on IT-s mahajäänud rumalukesed?

–  Kas tõesti on ühe liigutusega võimalik välja vahetada kõik hääled – ja seda saab teha süsteemi käitaja?

– Olukorras, kus eriti viimastel aastatel oleme kohanud suvalisi kriminaalmenetluse algatamisi ja mittealgatamisi, tegeliku järelkontrolli puudumist, peaks olema ka ilmne põhjus arvata, et Eestis on olemas neid, kes saavad oma olemasoleva või varasema töökogemuse ja jätkuva võimu/sidemete tõttu tegutseda nii, et võimalikule valmiste manipuleerimisele mingit kriminaalmenetlust ei järgne! 

 

RIA kodulehelt näeme: https://blog.ria.ee/tag/e-valimised/

Elektroonilise hääle turvalisuse tagab digiallkiri ja digiallkirjastatud dokumenti muuta ei ole võimalik. Valimiskasti terviklikkuse kontrolli tagab meile sertifitseerimiskeskus jne.

RIA lisab oma kodulehele veel ka sisult poliitilise loosungi: Eesti kodanikud usaldavad oma riiki (või valitsust, oleneb tõlkenüansist) ning ei taju neid kumbagi nuhi, külakurnaja või vaenlasena. Tegemist on isegi Lääne tsivilisatsioonis (Idast rääkimata) küllaltki haruldase fenomeniga (excl CH, FI, NO ja ehk veel mõned üksikud riigid)“.

 

RIA toob hulga näiteid, kus võivad eksisteerida probleemid valija arvutiga, aga suur hulk IT-spetsialiste on esitanud sisulisi kahtlusi ja küsimusi hoopis nende RIA-s või valimistega seotud IT- lahendustes eksisteerivate võimalike „tagauste“ osas! On ilmne, et kui need „tagauksed „ eksisteerivad, siis on sinna sissepääs vaid väga väiksel ringkonnal ning need nn. erapooletud järelevaatajad, kes muul juhul vaatavad valimisi valimisjaoskonnas ei saa või ei pruugi osata  kontrollida e-valimiste IT lahendusi!

 

Kahtlusi esitavad nii IT -ga seotud isikud, aga ka IT-ga mitteseotud inimesed, sest neil on elementaarsed teadmised, inimlik loogika ja teiste riikide praktika.

 

Näitena: https://arvamus.postimees.ee/7233335/mait-vaik-e-elu-kokkupandav-vihmavari

M.Valk: „E-valimiste võidukäiku saab soovida ainult inimene, kellel puudub elementaarne arusaam, mida kätkeb endas infotehnoloogia, või kes on puhtreligioosselt moodsatest lahendustest lummatud, sarnanedes pimeusklikuga. Kolmas variant on muidugi ka – jõud, kes on huvitatud pettusest“.

 

Täna, kui on jäänud vähem kui kuu aega valimisteni, kohtame juba igapäevaselt neid erakondasid, kes seni ei ole Riigikogusse kuulunud, aga väljendavad samal ajal SUURT OPTIMISMI, et nad kindlasti nüüd sinna saavad.

Millele nad loodavad? Kas valija teadlikkusele, mõistusele või on neil hoopis teised võimalused?

 

Võib-olla näeme tulemusi märtsis peale valimisi. Aga võib-olla ei näe kunagi, sest järelkontrollida elektroonse hääletuse tegeliku tulemuse ausust on tänasel päeval tõenäoliselt võimatu?

 

Muidugi võime ütelda, et see on järjekordne vandenõuteooria, kuid vaatame Eesti ja samal ajal Euroopa või maailma riikide üldist pilti!

 

Mõistuse hääl peaks tekitama küsimuse, miks on taolise ulatusega e-valimised võimalikud vaid kolmes riigis – Eesti, Venetsueela ja Venemaa (sedagi vaid Moskva piirkonnas)? Kas tõesti on ainult nendes riikides targad ja erapooletud inimesed, kes oskavad korraldada ausaid e-valimisi ja teised (enamus) riigid on vaid mahajäänud rumalukesed? Jah tõesti, Šveitsis, Saksamaal ja veel mõnes riigis on väga piiratud võimalustega e-valimised olemas, aga analoogi Eestiga pole. Miks?

 

Enamus meediaväljaandeid e-hääletuse teemat ei aruta. Neid kes on avaldanud kahtlusi, kas vaenatakse või lihtsalt eiratakse!

 

Valimistega seoses on Kapo poolt varasemalt mitmeid isikuid lausa arestimajja paigutatud, aga etteheited on olnud nii bussidega valimisjaoskonda vedamises, häälte ostmises ja valijate suunamises. Kõik need tegevused lõppesid, aga valimisjaoskonna „ukse peal“, sest senini on olnud valimisjaoskondade töö ja seal valimiskastide juures toimuv võimalik mõjutamine olnud peaaegu võimatu!

 

Aga millel saab põhineda e-valimiste tehnilises aususes ja valimiste objektiivsuses kahtleja võimalikud väited?    

 

Kui valijate häälte üldarv on enamvähem piiritletav, siis ilmselt võib eksisteerida kaks varianti: 1) kui eksisteerib „tagauks“, siis on võimalus, et toimub kellegi poolt e-häälte ümberjagamine ja 2) lihtsalt tehniline eksimus, mis võib aga ei pruugi enne valmiste-kõvaketta hävitamist ilmneda. Aga miks peale valimisi hävitatakse valimistega seotud arvuti kõvaketas? Põhjenduseks tuuakse traditsioon / valimissedelid ka ju hävitatakse! Meenutab surmanuhtlust, mille suhtes täideviidud otsust ei saa hiljem sisu poolest muuta, sest inimene on hävitatud!

 

M. Vaik kirjutab: Olukorra traagika ei seisne mitte ainult valimispettuse võimalikkuses, vaid pigem selles, kuidas mõtlev inimene, keda vaevavad igapäevased probleemid arvutiga, on muutunud nii infantiilseks, et usub, et selles, millega ei saa hakkama tunnustatud tarkvarafirmad, on kohalikud üli-inimesed, veatud. Kuid näiteks Belgia kohalikel valimistel saadi elektroonilisel hääletamisel (masinhääletusjaoskonnas) tulemus, kus ühe kandidaadi poolt hääletas rohkem valijaid, kui neid nimekirjas oli.“

 

Kas Eestis on taolise olukorra tekkimisel võimalik sellest teada saada või kuidagi „tagasi minna“ ja selgitada milles probleem?  Tegelikkuses tõenäoliselt mitte, sest e-valimiste puhul liiguvad hääled otse kesk-valimisjaoskonda, nende korduslugemine ei ole võimalik, kahtluste korral ei ole kusagile tagasi pöörduda, isegi kui tulemus oleks selgelt absurdne. Nii võibki tõdeda, et kollektiivse vastutuse eripära on see, et mitte keegi otseselt ei vastuta ja kogu otsustus on tegelikkuses 1-2 isiku käes!

 

Riigikogu valimise seaduse § 48’6 sätestab, et valijal on teoreetiliselt võimalik kontrollida, kas tema antud hääle on elektrooniliseks hääletamiseks kasutatud rakendus valija tahte kohaselt elektroonilise hääletamise süsteemise edastanud, AGA valija saab häält kontrollida piiratud aja jooksul ja piiratud arv kordi. Mitu korda ja mis aja jooksul on valijal õigus oma hääle edastamist kontrollida, selle kehtestab oma otsusega Vabariigi Valimiskomisjon. Miks on aga ka see aeg piiratud, tegemist on ju elektroonse lahendusega, mille olemasolu või säilimine ei saaks ju kedagi eraldi koormata?

 

Kui palju saame täna so. aasta peale Vene – Ukraina sõda, võrrelda neid arutelusid mis toimusid enne ja mida tõdeme täna?

  

20.09.2019 : https://lounaeestlane.ee/ootamatu-avastus-eesti-e-valimiste-susteem-parineb-venetsueelast-hugo-chavezi-ajast/

„Eesti e-valimiste tausta uurinud Meelis Kaldalu esitab saates küllalt usutavalt, et tegemist on algselt endise Venetsueela presidendi Hugo Chavezi projektiga, kus viimane lõi süsteemi, mis aitas tal 2004. aastal võimule jääda. Pärast seda jõudis e-valimiste süsteem läbi Venetsueela firma Eestisse, kus see püsib tänaseni vaatamata asjaolule, et seda teistes riikides eriti pole kasutatud. Süsteemi on proovitud Norras ja Šveitsis, aga loobutud turvalisuse kaalutlustel“.

 

„Ainus riik, kus Venetsueela e-valimiste süsteemi on kasutatud ja see turvaliseks tunnistatud on Venemaa, kus see oli kasutusel tänavu 8. septembril Moskvas kohaliku duuma valimistel. Venemaa esimestel e-valimistel saavutas valitsev erakond Ühtne Venemaa suure võidu“.

 

Aga kas siis tõesti ainuke aus ja taolise ulatusega e-valimiste teostaja on seni olnud Eesti?   

IT-asjatundja Tarmo Kalda kirjutab juba aastaid kahtlustest Eesti e-valimiste kohta: “Ühe liigutusega on võimalik välja vahetada kõik hääled – ja seda saab teha süsteemi käitaja”

 

 

E-hääletuse ühed autorid Helger Lippmaa ja Oleg Mürk on samuti kriitilised. Filosoof ja infoühiskonna aktivist Märt Põder sõnul on e-häältega võimalik manipuleerida nii, et arugi ei saa. Ta lisas, et mitmetel spetsialistidel on näidisrakendused, kuidas Eesti e-hääletust võltsida, aga nende rakenduste kasutamine oleks kriminaalne. Seega need, kes tahaksid reaalselt tõestada, et e-valimiste süsteemi saab rünnata, ei taha seda teha, sest võiksid selle näitamise eest vangi minna.

 

Me kõik tahaksime ausaid valimisi aga olukorras, kus eriti viimastel aastatel oleme Eestis kohanud suvalisi kriminaalmenetluse algatamisi ja mittealgatamisi ning samal ajal nn. julgeolekuorganite ja prokuratuuri osas tegeliku järelkontrolli puudumist, siis peaks olema ilmne põhjus arvata, et ka Eestis on olemas neid, kes saavad oma olemasoleva või varasema töökogemuse ja jätkuva võimu/ sidemete tõttu tegutseda nii, et võimalikule valmiste manipuleerimisele mingit kriminaalmenetlust ei järgne!