Ettevõtjad kohanevad kõigega ja kohanesid ka selle tohutu kollapsiga, mis toimus 2009 ja 2010.

09.02.2023 kirjutab Äripäev, et pankrottide arv väheneb!  

Riik tolereerib uute ettevõtete tegemist ning seda võimalikult lihtsalt, tundub hea! Samal ajal on riigi abi võlausaldajate kaitsel valikuline. Riik „muretseb“ ning rakendab sanktsioone enamuses vaid neile ettevõtjatele, kes jätavad riigimaksud maksmata ja sedagi valikuliselt, aga samas tavaettevõtted/võlausaldajad jäetakse enamusel juhtudel kaitseta.

Näitena Estonian Air pankrotimenetluses „kustutati“ miljoneid maksuvõlga ja tervikuna ligi 100 miljonit eurot võlausaldajate raha, aga riiki huvitas vaid, et saada asi “seaduslikult” kaelast ära. Kahetsusväärselt oli ka Äripäeva uudise pealkiri, kus vaid haldurid said suure tasu aga see, et riigiametnike käitumise tõttu sisuliselt varastati maksumaksjatelt miljoneid, “unustati”!

https://www.aripaev.ee/uudised/2023/01/19/estonian-airi-pankrotihaldurid-said-tasu-ule-veerand-miljoni-euro-1855

Ja vaikib riigiprokuratuur, vaikib riik ja tegelikult ei vastuta keegi! Kus on nüüd tubli riigiprokurör, kes juba aastaid räägib ausa konkurentsi tagamisest ja ettevõtluse toetamisest, pankrotimenetluste korrastamisest?

Kui riik ise käitub vastutustundetult ja ebaseaduslikult, väites et (riigi suurosalusega) Estonian Airiga seotud riigiametnikud ei saanud aastaid aru oma ebaseaduslikust riigiabi andmisest, siis kuidas on võimalik nõuda arusaamist, seaduste täitmist ja vastutustundlikkust n-ö tavalistelt ettevõtjatelt! Miks ei pidanud prokuratuur antud juhtumile vajalikuks kontrollida asjaolusid kriminaalmenetluses, lasta õigust mõista kohtul? Kas puudus avalik huvi?   

Kui ettevõte pankrotistub, siis peaks pankrotihaldur olema nagu ettevõttele määratud arst, kes tutvub ettevõtte „tervisliku“ seisundiga ja lähtuvalt seisukorrast otsustab, millist ravi kasutada! Tegelikkus on see, et ligikaudu alates 2010 jõuab pankrotihalduri kätte „ravimiseks“ enamus ettevõtteid, mis on kahjuks juba ammu „surnud“, pankrotihaldurile jääb vaid matusetalitaja roll, aga on oluline vahe, kas tegemist on ärilise ebaõnne või juhtkonna/omaniku poolt ebaseadusliku käitumisega. Kui väidetavalt ebaseadusliku riigiabi andmisel oli võimalik peituda veel tõlgendamiste taha, siis pankrotiavalduse esitamine olukorras, kus on juba miljoneid maksuvõlga ja üle 100 miljoni muid võlgasid tähendab ju ilmselt seda, et pankrotiavaldus esitati liialt hilja! Seega peaks olema otsesed kuriteo tunnused, aga on ka ilmne, et riigil ja selle ametnikel eksisteeris “vaimne side”, mis ei võimaldanud riigiprokuratuuril kuriteo kontrollimiseks reageerida!

Me kõik kohaneme ka suurte majanduslike krahhidega ja eks tänasel päeval püütakse võlasuhtes samaaegselt ka käenduse kaudu (eelkõige pangad) füüsilisi isikuid vastutama panna (seetõttu ka nüüd füüsiliste isikute pankrottide arv suureneb), kuid põhiliseks probleemiks on see, et pankrotiohu tekkimisel on riigipoolt “aktsepteeritavam” ettevõte tühjaks tegemine, kui “ravimine”, sest taoliste tühjaks – kantimiste eest vastutusele võtmine on võimuorganite poolt väga vaevaline või valikuline!

Selle asemel, et ettevõtet tühjaks kantida või ennast täiesti varatuks muuta võiks isikud vaadata seadust, mis võimaldab ettevõtetele saneerimist ja füüsilistele isikutele võlgade ümberkujundamist ja seda ka MTA nõuete või PRIA nõuete vastu. Tähendab see aga seda, et osa nõudeid on võimalik ära kustutada, aga teatud osas tuleb võlga tasuda. Õigusrahu huvides oleks see kõigile osapooltele mõistlikum lahendus. Kohtu poole pöördumine ei ole võlausaldaja poole pöördumine, seda pole vaja karta. Tõesti, paljud kohtunikud ei taha saneerimisest isegi mitte kuulda, aga julgen soovitada, et kui suudate saneerimise või võlgade ümberkujundamise avalduse esitamisel selle kohtule usutavalt ära seletada, siis on kohtud ka olnud nõus teid toetama.