Riigiprokuratuur on sellel aastal oma aastaraamatus volitanud prokuratuuri eest kõnelema Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhi Kairi Kaldoja. Kahtlemata on tegemist noore ja tubli prokuröriga, aga miks peab ühe piirkonna juht võtma enda peale ja tegelema endast ametialaselt kõrgemate riigiprokuröride kaitsmisega?  

K.Kaldoja esitab idealistliku prokuröri deklaratsiooni “/…/ selles ametis ei tohiks eksida, sest kaalul on väga palju ja riigi esindajad peavad olema professionaalid /…/ prokuratuuris töötavad täna veel inimesed.”

See on ilus deklaratsioon ja seda deklaratsiooni võiks kasutada veel paljude ametite kohta. Nõustun, et tugev ja sõltumatu prokuratuur on vajalik õigusriigi alustala, kuid kahjuks on seda mitme riigiprokuröri poolt tänaseks väga korduvalt ja lausa üleolevalt devalveeritud. Kui riigiprokurörid tahtlikult ja korduvalt valetavad, varjavad ja fabritseerivad tõendeid, kasutavad sellejuures „vene miilitsa võtteid“, siis ei saaks ükski prokurör taolist tegevust õigustada. Selle asemel, et omi vigu tunnistada ja ka reaalselt taoliste valetamiste, vassimiste jne. eest vastutada, on prokuratuur otsustanud süüdistada kõiges selles hoopis teisi, sh. on asutud süüdistama ka riigikohtunikke.

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120145880/prokuratuur-vs-riigikohus-prahvatas-vimm-mis-kogunend-salaja

K. Kaldoja deklareerib, et õigusriik tähendab igaühe vastutust enda tegude eest kõikide teiste ees. Ei ole usutav, et K. Kaldoja, taolist kirjatükki kirjutades ise neid asjaolusid täpsemalt ei uurinud, ei tea ja aktsepteerib taolist riigiprokuröride korduvat valetamist, vassimist ja tõendite fabritseerimist! Kaldoja möönab, et mõnikord on temalgi piinlik olla prokurör. „On piinlik olla osa sellest süsteemist,“ aga konkreetseid näiteid ei too.

Vabadust öelda ja vabadust mõelda ei tähenda ja ei saa tähendada prokuröride korduva valetamise, tõendite fabritseerimise jms  õigustamist ning kohtunike, sh. EV riigikohtunike või kohtuotsuste kritiseerimist.  

Võib-olla tõesti on K. Kaldojal või Riigiprokuratuuril selles tegelikult kontrollimatus jälitustegevuses andmeid, mis võimaldavad K. Kaldojal väita, et keegi riigikohtunik tegeleb „ärapanemisega“? Esitab küsimusi mitte selleks, et teada saada, vaid et näidata vastaja/prokuröri küündimatust?

Eluliselt ei ole aga usutav, et piirkonna prokurör teeb seda kriitikat ilma riigiprokuratuuriga kooskõlastamata. Usutav ei ole ka see, et K. Kaldoja võib ilma riigiprokuratuuriga kooskõlastamata esitada  prokuratuuri nimelt kohtunike suhtes „delikaatseid“ ähvardusi: „Kaldoja avaldab lootust, et selline ametialane „ärapanemine“ võetakse „loodetavasti ka ühel päeval arutada“.

Kus ja kes võtab taolised „ähvardused“ arutada, kelle kapist otsitakse/jälitatakse nüüd „luukeret“ või „vaimset sidet“? Kes on prokuratuuri aastatepikkuses menetluse meelevallas järgmine?

Õiguskantsler Ülle Madise on tõepoolest viidanud, et „prokuratuuri tegevus allub suures ulatuses kohtulikule kontrollile“.

Tegelikkuses on see suur ulatus aga äärmiselt väike, sest tegelikult otsustab vaid prokuratuur seda, kui palju ta üldse kohtule neid kogutud tõendeid näitab või ei näita. See sama nn. võistlev menetlus on tekitanud olukorra kus prokuratuur esitab “kohtulikule kontrollile” vaid väikse osa tegelikkuses kogutud tõenditest. Lisaks, kõik mida näidata ei taheta, peidetakse ära veel nn. hulgaliste asitõendite “alla” ja samuti riigisaladuse taha, aga riigisaladus ei ole ja ei saa olla riigiprokuratuuri omand! Kui prokuratuuri poolt juhitava jälitamise kohta koostatud jälitustoimiku lehed on nii kronoloogiliselt kui sisukorraliselt nummerdamata, siis ei tea ei kohus ega ka keegi teine seda, mida ja kui palju talle tegelikkuses tutvumiseks esitatakse. Kummalisel kombel ei näe ka menetlus ette mitte mingisugust jälitustoimiku menetluslikku ja fikseerimist vajavat tutvumisprotseduuri. Prokuratuuri/Kapo poolt esitatakse kohtule ja väga harvadel juhtudel ka kaitsjale tutvumiseks jälitustoimik, milles on sõna otseses mõttes lihtsalt üks „hunnik“ dokumente! Kas seal on kõik kogutu või on osa “ajutiselt” välja visatud ei saa ei kohtunik ega kaitsja üldjuhul mitte kunagi teada! Lisaks sellele on paralleelselt olemas veel jälitusega seotud teabetoimik, mida üldjuhul ei näidata isegi kohtule. Ma ei tea ühtegi kaitsjat, kes oleks teabetoimikut näinud! Neid teabetoimikus kajastatud jälituse meetodeid või tehnilisi vahendeid või “koputajaid” ei peagi teised teadma aga seda kas politsei poolt toimunud jälitustegevus toimus seaduslikult, kas isiku magamistuppa paigutatud kaamera oli tegelikkuses menetluslikult vajalik või mitte, peaks see isik hiljem kaebemenetluses saama hinnata!  Õigusriik ei saa põhineda hilisemalt mittekontrollitavatel alustel. 

Rõhutan veelkord, KAPOo ja prokuratuur saavad ja peavad riigi julgeoleku huvides ja vajadusel jälitama, aga ei saa olla nii, et hiljem kui kriminaalasi on avalik, siis ei ole võimalik varasemat jälitustegevuse seaduslikkust kontrollida.

Õigusriigi üks alustala peaks olema prokuratuur, aga tegelikkuses on kild killu haaval näha, et Riigiprokuratuur ise tegeleb/tegeles  poliitikaga. On selge, et sellega tegeldakse salaja ja need killukesed ilmnevad hiljem, aga kui me neid ei avalikusta, kui me neile tähelepanu ei juhi siis jõuame on õigusriigiga täielikku rappa!

Näide elust enesest:

– kohtunik Vavrenjuk asjas võeti läbiotsimisel kohtuniku laualt ära ainult üks tsiviilasja toimik, milles kohus pidi tegema samal päeval otsuse! Riigiprokuratuur või teatud prokurör omas isiklikku puutumust ühe menetlusosalisega ja kahtlustas tõenäoliselt seda, et otsuse tegemisel püütakse teise poole poolt kohtunikku mõjutada. Tänaseks on ka  tuvastatud, et prokuratuuri kujutlus oli täiesti vale. Lisaks, igal kohtunikul eksisteerib nõupidamistoa saladus (mida räigelt ja ilma igasuguse alusteta antud juhul rikuti), sellest aga polnud prokuratuur vist isegi mitte kuulnud. Kas tõesti oli vaid juhus see, et antud tsiviilasja (mille toimik 31.10.2019 läbiotsimisel kohtuniku kabinetist ära võeti) pooleks oli isik, kes oli samal ajal peaprokurör L. Perlingu hea tuttav? Tundub vandenõuteooria?  

Kindlasti on vaid “juhus”, et selle sama tsiviilasja osaline, Kadri Sommer kandideerib nüüd riigikogu liikmeks Parempoolsete (L. Perlingu) erakonnas nr.  191: https://parempoolsed.ee/riigikogu-valimised-2023/jogeva-ja-tartumaa/

Teine näide:

– See, et Martti Kuusik protsessi algataja oli M. Kaunissaar, on tänaseks kõigile teada (ajal kui oli L. Perling peaprokurör). See, et M. Kuusiku asjas tunnistajaks olnud M. Kaunissaar võeti aga samal ajal riigiprokuratuuri tööle ei pruugi paljudele teada olla. See, et M. Kaunissaar töötas referendina, kes T. Pern väitel unustas 11 kuu jooksul saata O. Kuklasele edasi menetlusdokumendi, mille T. Pern väidetavalt käskis saata juba 27.07.2020, ei ole samuti paljudele teada. Samal ajal ja ilma oma referent M. Kaunissaar tegevust kontrollimata „raiusid“ T. Pern ja A. Parmas 11 kuud järjest seda, kuidas M.Kaunissaar on menetlusdokumendi O. Kuklasele saatnud, kuigi tegelikkuses ei olnud saatnud.

T. Pern poolt 03.06.2021 saadetud kirjast aga ilmneb, et T. Pern ja A. Parmas ja M. Kaunissaar lihtsalt valetasid  või käitusid hoolimatult, sest 03.06.2021 kirjast ilmnes, et referent M. Kaunissaar oli tegelikkuses „unustanud“ menetlusdokumendi O. Kuklasele saatmata! Aga üllatuslikult – vahetult enne 03.06.2021 kirja saatmist oli Riigiprokuratuur otsustanud referent M. Kaunissaare töölt vabastada ja väitis O.Kuklasele saadetud vastuses, et riigiprokuratuur ei saa “kahjuks” enam vabastatud M.Kaunissaarelt täpsemaid selgitusi küsida.    

Kindlasti on vaid “juhus”, et M. Kaunissaar kandideerib riigikogu liikmeks Parempoolsete (L. Perlingu) erakonnas nr. 167 : https://parempoolsed.ee/riigikogu-valimised-2023/laane-virumaa/

Täna ei ole enam vaidlust selles, et endine peaprokurör L. Perling tegeles poliitikaga ka peaprokurörina olles ja rikkus prokuratuuri Eetikakoodeksit  https://www.err.ee/1191379/prokuratuuri-eetikanoukogu-perlingu-toetus-parempoolsetele-on-ebaeetiline

Küsimus on vaid selles, kas peale L. Perlingu lahkumist suudavad tänased riigiprokurörid aru saada, et prokuratuur ei peaks mitte näima sõltumatuna vaid olema ka tegelikkuses sõltumatu, erapooletu ja mitte tegelema kellegi isiklikes huvides või poliitikaga! 

Kas tõesti on riigiprokuratuuril raske omi vigu, valetamisi, ebaseaduslikku tegevust jne. tunnistada ja lugeda sellejuures ka seda mida on EV Riigikohus antud teemal neile noomivalt kirjutanud?

Ja lõpetuseks – peeglike, peeglike seinapeal… :

T. Perni enda poolt prokuratuuri aastaraamatus esitatu: “Leian ka, et senist karistuspraktikat tuleb vältimatult karmistada selleks, et praktikas eristada neid toimepanijaid, kes enda toimepandut nähtavalt kahetsevad ja näitavad valmidust tehtu heastamiseks, nendest, kes käituvad vastupidiselt”. 

https://aastaraamat.prokuratuur.ee/prokuratuuri-aastaraamat-2022/valgekraeline-kuritegu-ja-karistus