Alles oli aasta 2007 ja sellele järgnev krahh kinnisvaraturul! See oli nagu eile, sest osa inimesi maksab eelmise kinnisvarakrahhi tagajärjel tekkinud võlgasid veel tänaseni ja tehakse veel edaspidigi, sest laenu abil soetatud kodu müügist ei ole õnnestunud kogu panga poolt nõutavat laenusummat tagastada. Paljud aga jäid tookord ilma nii „unistuste“ kodust, kui ka täiendavatest tagatistest, milleks olid tihtipeale vanemate ja vanavanemate kodud!  

Ilmunud artiklis räägitakse, et kinnisvarahinnad Tallinnas liiguvad kiiresti kursil, kus oma kodu ostmine muutub paljudele lootusetult kättesaamatuks. Kaua arendajate pidu veel kestab?

HYPERLINK: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/94583433/viljar-arakas-kinnisvaraturust-it-inimestest-jaab-vaheks-kaib-oolaulupidu-aga-mind-huvitab-mis-juhtub-hommikul 

Viljar Arakas kahtlemata mäletab nii aastale 2007 eelnenud kinnisvara „pidu“ kui ka sellele jätkunud majanduslikult absurdseid aastaid, kus kinnisvarahinnad langesid kolinaga, oli hulgaliselt pankrotte jne. 

On näha, et nüüd on tulnud uus põlvkond ja palju on ununenud, aga uut kodu on jätkuvalt kõigile vaja!  

Kas Eesti kodanike finantskirjaoskus on tänaseks paranenud? 

Kas notarid suudavad suurte arendajate poolt vormistamiseks toodavate kümnete tehingute tegemisel objektiivselt selgitada kodu ostjatele kõiki neid õiguslikke ohte? Kahtlen?   

Meie büroosse on viimastel aastatel nõu küsima tulnud väga mitmeid isikuid olukorras, kus nad on ostnud enam-vähem turuhinnaga kinnisasja, saamata sealjuures aru kinnistul asuvast ja sellele jäävast ühishüpoteegi tähendusest!  Tavaliselt on eelviidatu probleemina eelkõige nende korterite ostul, kus ostetav pind on alles paberil või on ehitus pooleli, aga mitte ainult!  

Kas suudame olla euroopalik maa, kus võimalikku nõu küsitakse enne mistahes tehingut, sh. kinnisvaratehingut, et ennetada võimalikke ohte või tegeleme ikka üksnes tagajärgedega?