Kes julgeb kritiseerida, saab „kontrollimiseks“ kriminaalasja? 

07.09.2021  HYPERLINK “http://www.err.ee/1608330581/riigikantselei-julgeolekujuht-tegi-kapole-oidsalu-kohta-avalduse” www.err.ee/1608330581/riigikantselei-julgeolekujuht-tegi-kapole-oidsalu-kohta-avalduse  

/–/ Riigikantselei koordinatsioonidirektor Indrek Sirp tegi eelmisel nädalal, vaevalt mõni tund pärast Meelis Oidsalu teadet kaitseministeeriumi asekantsleri kohalt lahkumise kohta viimase asjus kaitsepolitseile avalduse, heites talle ette, et ta ei ole ministeeriumis riigisaladusega kõige korrektsemalt ringi käinud – kaitsepolitsei asus saadud teavet uurima, kirjutab Postimees. 

Kaitsepolitsei alustas riigikantselei koordinatsioonidirektori teavituse alusel menetlust, kuid see ei pruugi tähendada, et Oidsalu asekantsleri ametis tõepoolest seadust rikkus /–/.

Kui moodustada komisjon, kes teeb „õige“ otsuse, siis „kontrollimiseks“ kriminaalasja ei saa! 

Selle kohta on mitmeid näiteid lähiminevikust. Toon siinkohal mõned neist.  

 HYPERLINK: https://www.err.ee/1608318473/paul-keres-hada-moistuse-ja-habi-oma-riigi-parast

/–/ Peterkopi komisjon jõudis järeldusele, et keegi ei vastuta tekkinud kahju eest. Leida ei õnnestunud isegi müstilist superadministraatorit /–/. 

 HYPERLINK: https://www.err.ee/1191379/prokuratuuri-eetikanoukogu-perlingu-toetus-parempoolsetele-on-ebaeetiline

Kes julgeb kahelda, et prokuratuuri jälitusmaterjalid võivad olla ebaseaduslikud?  

HYPERLINK: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/94408079/keskerakonna-musta-rahastamise-kohtuprotsess-lubab-suuri-ullatusi?fbclid=IwAR3y_SSyoOWQHdD-z82PaMaNknQfdmYD0p49PTYgiZKl8WyTQXtFc8Lk90o

/– / Prokuratuur saab jälitusmaterjale näidata ainult väikses osas – 90 protsenti infost on kinni kaetud. “Need on kaitstud riigisaladusega,” põhjendas prokurör Pern. Ta on nõus avama toimikute täielikku sisu vaid kohtunikule, kes saaks hinnata, kas jälitamine toimus lubatavalt või mitte /–/.

Riigisaladuse imelisest maailmast on enamusel inimestel keeruline aru saada. 

Õnneks on viimastel aastatel ka kohtutel tekkinud palju küsimusi nendes argumentides, mida prokuratuur riigisaladuse sildi all esitab!  Kajar Lember on selles teemas palju kirjutanud ja vahepeal tundub, et olukord natuke nagu paraneb, kuid mõne aja pärast saad aru, et tegelikult ei ole miskit muutunud!  

Kajar Lember jõudis tema suhtes tehtud jälitusmaterjalidega tutvumiseni läbi ringkonnakohtu ja tuvastati, et riigisaladuse osalise näitamise, riigisaladuse lõppemise jne osas hinnangute andmisel valitseb tegelikkuses kaos!

Tegelikkuseni võib juhatada meid ka üks minu viimaste aastate tööalane näide!  

Minu klienti kuulati pealt, jälitati jne. Kui kriminaalasja menetlus jõudis lõpule, siis edastati kaitsjale tutvumiseks ka kriminaalasja toimik ning lisaks ka varasemalt riigisaladust sisaldanud jälitusega seotud dokumendid, mida oli ca 100 lk.

Prokuratuur oli osa jälitusega seotud teksti kinni katnud ja seadusest tulenevalt oli see kinni kaetud osa jätkuvalt riigisaladus, mida ma kaitsjana ei tohtinud teada! 

Juhtus aga uskumatu – see riigisaladusena kinnikaetud tekst oli tavalise laualambi all ilma eraldi pingutust tegemata läbi nähtav.

Seaduses on taolise olukorra kohta vastav regulatsioon. Kodanik, kelle kätte satub jätkuvat riigisaladust sisaldav tekst, peab viivitamatult kogu selle dokumentatsiooni viima KAPO-sse, vastasel juhul paneb isik toime kuriteo!  Samuti ei tohi see kodanik temale juhuslikult teada saadud riigisaladusest mitte kellelegi rääkida, vastasel korral järgneb kriminaalasi ja karistus!

Ma ei taha rääkida sellest, mida ma lambi all nägin. Kogu sellest n-ö lambi all nähtust selgus hoopis üks teine uskumatu tõsiasi – kui ühes prokuratuuri dokumendis oli minule esitatud teksti lõik kinni kaetud, siis paar dokumenti hiljem olevas dokumendis oli see sama teksti lõik, aga esitatud mulle avatuna!

On selge, et tegemist oli menetleja/prokuröri eksitusega, aga küsimus on selles, et antud näide kinnitab veelkord seda, et riigisaladusega ringikäimine on tegelikkuses suvaline. Kohtunikud usaldavad prokuratuuri, aga prokuratuur kuritarvitab seda usaldust!  

Seaduses on regulatsioon, et riigisaladus kustub, kui prokuratuur otsustab varasemalt riigisaladusena olevat infot tutvustada ja kodanik tutvub temale tutvumiseks esitatud tekstiga. See tuleneb riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusest (§ 8 punkt 1: Korrakaitse riigisaladus on jälitusasutuste poolt jälitustegevuse käigus kogutud teave ning teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut. See teave salastatakse täiesti salajasel või madalamal tasemel kuni 50 aastaks. Sellise teabe salastatus kustub selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati).

Minule esitati tutvumiseks dokumendid, kus olid mitmed teksti lõigud ühes dokumendis kinni kaetud (ehk siis oli jätkuvalt riigisaladusena määratletavad) ja teises dokumendis olid samad tekstid esitatud tutvumiseks avatuna ehk siis riigisaladus oli „natuke“ lõppenud ! Täielik absurd!

Taolisest korralagedusest poleks mina või kestahes teine mitte kunagi teada saanud, kui poleks tekkinud olukorda, kus n-ö lambi all oli nn. riigisaladus nähtav. 

Taoline riigisaladusega seotud korralagedus ei jõua mitte kunagi kohtunike kontrollini, sest neile esitatakse kõik n-ö riigisaladuse materjalid avatuna! 

Veelgi enam. Meil on kriminaalmenetluse nn. võistlev menetlus – kohtunikule esitatakse menetluse ajal tutvumiseks jälitusega seotud dokumendid, aga samal ajal kohtunik ei näe (ei tohiks näha) teisi kriminaalasja materjale, sest kõik kriminaalasja materjalid jõuavad kohtuniku kätte alles menetluse käigus prokuröri ja kaitsja poolt esitatuna (neid kohtule mitte teadaolevaid tõendeid esitatakse sisuliselt menetluse lõpuni)! Kohtunik saab jälitusega seotud toimingute põhjendatust ja proportsionaalsust hakata teiste tõenditega seostatult hindama alles mitmete aastate järel tehtavas kohtuotsuses, olukorras kus jälituse enda põhjendatuse ja vaidlustamise aktuaalsus on väike. 

Samas ülalviidatud näite puhul ei saa varasema jälituse all olnud ja seejärel kohtu all olev kodanik ja tema kaitsja 90 % jälitusandmete osas isegi mitte midagi teada, ta ei saa ka kohtule oma seisukohta avaldada, sest ta lihtsalt ei  tea, mida esitada, kuna temale ei näidata! 

On kahju, et on nii vähe neid inimesi, kes tegelikkuses suudavad riigisaladusega seotud korralageduses üldse kaasa rääkida! Aastaid erinevaid kriminaalmenetlusi näinud inimesena saan riigisaladusega seotud teemades  vaid tõdeda, et olukord Eestis on nagu Prostokvašinos –  väga suvaline. Dokumente vormistatakse suvaliselt  ja isikud, kes käitlevad riigisaladust ei saa tõenäoliselt ka ise enam aru, mis osa on riigisaladus või mis peaks jääma riigisaladuseks, sest riigisaladusega seotud dokumentide avalikustamise ja mitteavalikustamise kohta tegelik regulatsioon/süsteemsus riigil puudub!

Prokuröril on ülimalt mugav ütelda, et 90 % on ja jääb riigisaladuseks, sest kohtunikud usaldavad sõna riigisaladus ! Nagu eelkirjeldatult võime konkreetsete faktidega tõdeda, siis seda kohtu usaldust tegelikkuses kuritarvitatakse.