Politseipealikud E.Vaher ja A.Alavere olid kindlasti väga üllatunud, et kuidas ja kas tõesti ka nemad peavad osalema juriidilistes inimkatsetustes, mida viiakse läbi prokuratuuri jaoks ebaselgete õiguslike asjaolude selgekstegemiseks ning millega kaasnevad totaalsed läbiotsimised, ootamatu kinnipidamine ja aastatepikkune kriminaalmenetlus. Kas nad peavad vastu psüühiliselt, rahaliselt, tervise poolest?

Õige hõlma ei hakka ju keegi! Vbl.a on kodanike jaoks siiski oluline teada, et see kas sa oled õige selgub hiljem ehk siis, sellesse õigusliku inimkatse/tõlgendusse kaasab sind prokuratuur ja kui sa prokuratuuriga ei nõustu siis on katsetuse „reserveeringu” pikkus tavaliselt 3 – 10 aastat!

Nii on… Prokuratuuri poolt määratletava õigusliku inimkatse jaoks on neil vajalik algselt leida SIHTMÄRK – nn Target! Antud juhul oli see siis tõenäoliselt E. Heldna. Eesmärgi püstitusele järgneb pool aastat või paar aastat jälitamist (kõikvõimalikud pealtkuulamised, varjatud jälgimised, töö- ja elukohtadesse varjatud sisenemised, nn. koputajate kaasamine, provokatsioonid jne,). Sellele järgneb juba tavapäraselt ootamatu kahtlustatavana kinnipidamine, totaalne läbiotsimine, prokuratuuri kujutluse jaoks vajalike asjade kaasa võtmine ja seda ka siis selle jälituse käigus “tekkinud” kaasnevate isikute jaoks. Kui sa ei ole politseiameti või keskkriminaalpolitsei peadirektor, siis satud tavaliselt ka käeraudades 48 tunniks arestimajja, sest prokuratuuril on vaja sulle ka psühholoogiliselt selgeks teha, et lihtsam oleks kohe ennast  prokuratuuri poolt tõstatatud kujutluses süüdi tunnistada! Sellejuures tehakse kinnipeetule ka nn. vestlust ja “arutatakse” sellejuures kõvahäälselt seda, et prokuratuur „kaalub“ küsida kohtunikult vähemalt 2 kuuks vahi alla võtmist! Prokuratuuri jaoks on ju ette teada, kes parasjagu mingil nädalal on valvekohtunik (kas on prokuratuuri jaoks sobiv kohtunik) ja „kogemata“ just sellel nädalal tehakse kinnipidamine, läbiotsimine ja minnakse sellelt “sõbralikumalt” kohtunikult kinnipeetud isiku suhtes vahistamist „küsima“.  Riigiprokurör Taavi Perni arvates on see kinnipidamise järgne, ilma kaitsjata toimuv vestlus, psühholoogiline survestamine vaid „tavaprotseduur“, lihtsalt vestlus! Kaitsja osavõtt järgneb peale seda kui „esimesest“ vestlusest ei saa nö. asja!

Kõigele sellele aga järgneb 3 – 10 aastat kriminaalmenetlust, sinu asjade, sõprade, piltide ja kirjade pikk ja põhjalik ning “loominguline” analüüs.  

Süüdistavate tõendite toimikusse panek lähtub prokuratuuri kujutlusest ja eeldatakse, et jälitamise ning läbiotsimisega midagi ikka leitakse! Väga tihti ei jää sellest algsest kahtlustuse tekstis järgi mitte midagi, sest see oligi mõeldud nö. algversioonina ja „leitakse“ uus alus millega kahtlustada! Seadus näeb prokuratuurile ette ka õigustavate tõendite kogumise kohustuse aga praktikas on prokuratuur üldjuhul selle „unustanud“. Tegelikkus on enamusel juhtudel vastupidi – prokuratuur ju tegutseb edasise nn. võistleva menetluse eesmärgil ja kes hakkab siis „võistluse tarvis“ endale kahjustavaid asju lisama! Praktikas annab prokuratuur kohtule ja kaitsjale neid kogutud dokumente parasjagu niipalju kui “õigeks” peab. Üldjuhul peidab  prokuratuur hoopis võimalikud õigustavad ja prokuratuuri süüdistavat kujutlust vähendavad tõendid ära, kas riigisaladuse „taha“ peitu või siis kuskile mahukate asitõendite hulka, sest tavaline süüdistatav ja ka enamus kaitsjaid, samuti ka kohtunik ei tule isegi selle peale, et hakata hulgaliste asitõendite kaste sorteerima, sealt otsima mingeid tõendeid, mille olemasolu eeldad leida kriminaaltoimikust!

Geniaalne võistlev kriminaalmenetlus EV-s ja kriminaalmenetluse alla sattuva inimese aastatepikkune maine on peale seda avalikku häbistamist ja prokuratuur poolset “etendust” muudetud olematuks, sest inimesed ikka kujutavad ette, et prokuratuur on “aus”!  

Arvan, et politseipealikud saavad nüüd tunda neid kriminaalmenetlusega toimuvaid “õigusvirmalisi” ! Huvitav on ka see kogemus, kui peale kriminaalmenetluse avalikuks tulekut hoiavad esialgu isegi enamus kolleege ja sõbrad sinust viisakalt, (kui „pidalitõbisest“)  eemale ja ütlevad omavahelistes suhtlustes, et nad hindavad neid suhteid ümber !

Hiljem, kui sa kohe vangi ei lähe, siis ilmuvad paljud tagasi, aga prokuratuuris tegutsevate nn. targetite panijate eesmärk on enamuses juba selle jälitamise ja kriminaalmenetluse kaudu toimuva avaliku häbistamisega täidetud! Kuna kriminaalmenetluse seadus ei võimalda kohtumenetluses ilma kaitsjata menetlusest osavõttu ega ka isegi mitte eelnevat kriminaaltoimikuga tutvumist siis on suurte rahaliste kulude tegemine “normaalne”! Sealjuures tuletab prokuratuur igal võimalikul juhul meelde, et kahtlustatval/süüdistataval on võimalik tutvuda tema enda kriminaaltoimikuga vaid kaitsja/advokaadi juures!  Lisaks, edasistel kohtuistungitel on kaitsja osavõtt muudetud seadusega kohustuslikuks ja samal ajal pead sa ka ise istungitel osalema ehk siis sa ei saa ise tööd teha ja kaitsjatele palga maksmiseks raha teenida. Kui istungid muudkui lükkuvad edasi, siis prokuröril ja kohtunikul palk jookseb, sinul see õiguslik inimkatsetus ja rahaline kulu muudkui jätkub.   

Tõenäoliselt polnud kõigele sellele politseipealik E.Vaher ja keskkriminaalpolitsei pealik A. Alavere mitte kunagi mõelnud, sest nemad olid senini ju „omad“, nendega ei oleks ju midagi saanud juhtuda! 

Huvitav oli kuulata 23.03.2023 AK-s proua peaministri hävitavat hinnangut politseipealiku ja keskkriminaalpolitsei pealiku käitumise ja kriminaalasja kohta. Peaminister nimetas kõike seda politseipealike käitumist nõukogude okupatsiooniaegseks järelmiks, et taoliselt käituti ja riigi tagant varastati nõukogude okupatsiooni ajal! 

No eks K. Kallas teab seda kõike oma enda vanemate lugudest!   

Selline on see prokuratuuri ja peaministri poolne õiguslike inimkatsetuste maailm!

Aastad lähevad ja prokuratuuri korraldatud õiguslike inimkatsetuste kriminaalmenetlustes liigub aeg “kiirelt”. Aastate järel ei mäleta enam eriti keegi, mis oli see tegelik kriminaalmenetluse põhjus! Samas, inimene (inimesed) on ühiskonnast kõrvaldatud, maine on tehtud „maatasa“ ja kui selles stressis ning alanduses ja E.Vaheri viidatud häbis see/need inimesed ei haigestu või ära ei sure, siis saavad nad järgi katsuda oma elus uusi väljakutseid!

Politseinikega seoses on olnud rohkemgi huvitavaid asju.

Aga kas keegi mäletab, Äripäev kirjutas 26.06.2019 endise peaprokurör L.Perlingu eksabikaasa Jüri Pihli  äripartnerite kahtlustatavana kinnipidamisest. Kõik see toimus sisuliselt 3 kuud peale Jüri Pihli surma. J.Pihl asus sinna tööle kohe peale L.Perlingust lahutamist. Peaks olema ilmne, et kõik need teemad/suhted nende Äripanga inimestega ei tekkinud üleöö, ilmselt olid need suhted juba kaitsepolitseis ja prokuratuuris J.Pihlil/L.Perlingul eelnevatel aastatel ja kindlasti teada ka juba oma kooselu ajal. Kuradi raske on uskuda, et ei osutatud kaasabi, et alles 3 kuud peale J. Pihli surma ilmnesid need petuskeemid ja politsei seotus!

Äripäev viitab, et juunis 2019 pidas keskkriminaalpolitsei kuni 48 tunniks kinni kolm Tallinna Äripanga osakonnajuhti, keda kahtlustatakse rahapesus ja altkäemaksu võtmises. Endised politseinikud. Nad olid 1990. aastatel tööl Tallinna kriminaalpolitseis, kus nende ülemuseks oli Sergei Elošvili. Samal ajal töötas Tallinna Kriminaalpolitseis ka J. Pihl.  20 aastat hiljem asus J. Pihl aga „juhuslikult“  koos Elošviliga tööle Äripanga omaniku ja juhi A. Žukovi firmas Panaviatic Holding OÜ ja seda tervelt 9 aastat ning siis ootamatult suri!

Loe pikemalt Äripäeva veebist: https://www.aripaev.ee/uudised/2019/06/26/kullaari-petuskeemis-paistavad-tallinna-aripanga-jaljed

Mis sai sellest 2019 avalikkusele paisatud kriminaalasjast ja nendest kahtlusalustest?  Pole avalikkusele vist enam oluline? 

Arvan et paljudel on meeles L.Perlingu prokuröri karjaääri lõpp. Ka seal oli küsimus ju selles, kas L.Perlingu tegevuse peatamine või rotatsioon ja justiitsminister R.Aegi käskkirjad olid seaduslikud. L.Perling otsustas 2021 veebruaris lahkuda. Kas see oli L.Perlingu otsus või teadmine, et sellest võimalikust fiktiivsetest dokumentidest ja nn. rotatsioonist tuleb jama ? 

Heldna ja Perlingu eripensionide juhtumid: kus on eetiline, kus juriidiline punane joon? – Delfi

Kas jutt on vaid eetilisest/juriidilisest joonest? Kes selle joone tõmbab, miks seda ei tõmba kohus?   

Politseipealike juhtumis otsustas riigiprokurör Maria Entsik asuda ise seda võimalike fiktiivsete käskkirjade/dokumentide teemat õiguslikult piiritlema. Millegipärast ei tahetud seda piiritlemist lasta teha kohtul. Antud juhtum on näide sellest, kus õigust mõistab ja tõlgendab prokuratuur aga mitte kohus ! Kui keegi on kellegi abil või koostöös teinud sisult fiktiivse käskkirja, mis hiljem tühistatakse siis ei muuda see olematuks seda fiktiivset käskkirja ja  ühist tegutsemist. Aga mõnedele on see siiski lubatud, mõned jäetakse nendest juriidilistest inimkatsetest välja !    

Prokuratuuri poolt politseinike või ex-politseinike suhtes organiseeritud huvitavaid kriminaalasju on ka teisi. Kas keegi mäletab endise kõrge politseiniku suhtes toimuvat kriminaalmenetlust:

Jälle, ca 1,5 aastat möödas! Mis sellest prokuratuuri õiguslikust inimkatsest on saanud? Pole avalikkusele vist enam oluline? 

Mida aasta edasi, seda enam hakkab avalik huvi vähenema?