20.04.2023 avaldas EE artikli vahepealsetest sündmustest, seoses 2019 märtsis J.Kanni ja T.Perni algatatud kriminaalasjaga, milles prokuratuur püüab järjekindlat tõestada pretsedenditut altkäemaksu – tasuta õigusabi!

 

Arvestades K.Lemberi peaaegu 10 aastat käivat menetlust või Tallinna Sadama 8 aastat käivat menetlust on see asi „noor“ – alles 5. aasta läheb J!

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120175684/prokuror-tahab-altkaemaksu-votmises-suudistatavale-kohtunik-eveli-vavrenjukile-sokivangistust

 

On selge, et prokuratuur ei soovi taganeda isegi siis kui n-ö ametliku 8 kuuse totaalse jälitamise ja sellele järgnevalt juba 5 aastat kestva menetlemise järel pole suudetud esitada ühtegi taolist tõendit, mis annaks aluse või põhjuse O.Kuklasele või Advokaadibüroole Kuklase & Partnerid midagi kriminaalset ette heita.

 

Eks edasised kohtute otsustused näitavad, kes meist eksis ja kellel on kuratlikult raske oma uhkuse tõttu eksitusse jääda.

 

“Tõe” tuvastamiseni kulub tõenäoliselt veel kuid kui mitte aastatid! Esialgsete arvestuste kohaselt on kogu 8 kuu pikkuse totaalse jälitamise, ca 4000 lk. kogutud tõendite, ca 50 erineva kohtuistungipäeva ja mõttetute tööaja kulude kaudu raisatud maksumaksjate raha vähemalt 1,6 milj eurot!

 

Kes tahab Riigiprokuratuuri totaalsest rahakulutamise pointist aru saada  saab lugeda alljärgnevalt büroo kodulehel avaldavat O.Kuklase ja büroo kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehveri poolt 20.04.2023 kohtus esitatud kaitsekõne:    

Harju Maakohus

20. aprill 2023

 Kriminaalasi nr 1-19-5367

Süüdistatav:	Olev Kuklase
Kaitsja:	Jaanus Tehver, vandeadvokaat E-post: jaanus@tehver.ee

KAITSEKÕNE

Lugupeetud kohus,

Olev Kuklase on kohtu all süüdistatuna selles, et ta andis kaaskohtualusele, Tartu Maakohtu kohtunik Eveli Vavrenjukile, altkäemaksu.

 

Süüdistuse aluseks oleva arusaama kohaselt seisnes minu kaitsealuse poolt kohtunikule antud altkäemaks selles, et tema ja teised OÜ Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid advokaadid osutasid õigusteenuseid kohtunik Vavrenjukile ja tema pereliikmetele ilma, et selliste teenuste eest oleks esitatud arve.

 

Juba oma avakõnes 08.04.2022.a. kohtuistungil väljendasin ma arvamust, et esitatud süüdistus on täiesti alusetu. Tollel ajahetkel oli menetluslik olukord selline, et mina olin kursis kõigi käesolevas asjas kogutud tõenditega, kohus neid aga näinud ei olnud – seepärast võis minu arvamus kohtule näida ehk pisut liiga enesekindel ja ennatlik. Tänaseks on asjas toimunud kohtulik arutamine kokku 33-l kohtuistungil ning meil on olnud võimalus ära kuulata ka prokuröri süüdistuskõne. Kõike toimunut silmas pidades ja kohtu ette toodud tõendeid kokku võttes julgen väita, et minu kaitsealusele esitatud süüdistuse alusetus on praeguseks ilmselge kõigile siin saalis viibijaile.

 

Esitatud süüdistuse ilmselge alusetus paneb mind kaitsjana mõneti ebamugavasse olukorda: kaitsja ülesanne on veenda kohut langetama kohtuasjas enda kaitsealuse suhtes võimalikku soodsat otsust, aga kuidas ma peaksin kohut veenma milleski, mis on ütlematagi selge? Iga argument, mille ma võiksin esitada kõnealuse süüdistuse kummutamiseks, võib jätta mulje, et ma pean austatud kohtukoosseisu liikmeid kas lapseealisteks või intellektipuudega inimesteks, kellel on raskusi keskmise täiskasvanu jaoks enesestmõistetavatest asjadest aru saamisega. Kuna mul ei ole kohtuniku ja rahvakohtunike kognitiivse võimekuse suhtes mingeid kahtlusi, siis ma püüan teha võimalikult lühidalt ja osutada üksnes kõige põhimõttelisematele vigadele süüdistuse aluseks olevas teoorias.

 

Ma sean endale kaitsekõnes ülesandeks mitte niivõrd esitatud süüdistuse alusetust kinnitavate asjaolude esiletoomise (sest need on ilmselged) vaid selle ära näitamise, kuidas on võimalik, et üks terve mõistusega inimene – kelleks riiklikku süüdistust esindav riigiprokurör kahtlemata on – saab käesoleva kaasuse asjaoludel kohtult taotleda minu kaitsealuse süüdi mõistmist ja karistamist.

 

Esmalt soovin ma pöörata kohtu tähelepanu prokuröri süüdistuskõnes korduvalt kõlanud väljendile „konkludentselt sõlmitud ebaõiguskokkulepe“ (vt süüdistuskõne p 132 ja 139). Kui asjasse mitte liialt süveneda, siis võib jääda mulje, et tegemist on mingi spetsiifilise ja komplitseeritud (et mitte öelda salapärase) fenomeniga, mille leidmine nõuab kõrgelt kvalifitseeritud õiguskaitseorganite erilisi võimeid ning mille tuvastamist tuleks pidada eriti tähelepanuväärseks saavutuseks. Tegelikult on asja sisu märksa lihtsam, kui keerulised sõnad välja paista lasevad, ning kahjuks pole prokuratuur pidanud vajalikuks seda sisu avada.

 

Mistahes kokkulepe sõlmitakse ühe poole poolt tehtud pakkumusele nõustumuse andmisega. Konkludentselt sõlmitud kokkuleppe puhul ei toimu pakkumuse ja nõustumuse väljendamine mitte verbaalselt (kirjapandud teksti või suulise avalduse vormis) vaid selliste tegudega, mis väljendavad kokkuleppe poole tahet. Tegu saab lugeda konkludentseks siis, kui sellest saab järeldada tahet kokkulepe sõlmida. Siit järeldub, et kui süüdistuse sisuks on etteheide konkludentselt sõlmitud ebaõiguskokkuleppes, siis peavad süüdistusest nähtuma ka need väidetava altkäemaksu andja ja võtja teod, millega kumbki väljendas tahet anda või vastu võtta soodustust vastutasuna selle eest, et ametiisik mingil viisil ametiseisundit kasutaks. Lühidalt: sellise süüdistuse puhul peavad olema tõendatud vastastikused konkludentsed teod, mis väljendavad ebaõiguskokkulepet.

 

Esitagem nüüd endale küsimus: millised on esitatud süüdistuse kohaselt need advokaat Kuklase ja kohtunik Vavrenjuki konkludentsed teod, millest nähtub ebaõiguskokkuleppe sõlmimine? Sellele küsimusele vastamisel pean osutama järgmisele:

 

– Süüdistuskõne punktis 1 väitis prokurör järgmist: „E. Vavrenjuk sõlmis aastatel 2008-2012 Tartu linnas aadressil Kalevi 1 asuva Tartu maakohtu kohtunikuna kaks eraldiseisvat ebaõiguskokkulepet: ühe enda sõbrannast pankrotihalduri Sirje Taelaga ning teise enda lähedase sõbra – OÜ Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid ainuosaniku ja juhatuse liikme Olev Kuklasega, kes sõlmis ebaõiguskokkuleppe ühtlasi osaühingu nimel ja huvides“ (sama on prokurör korranud süüdistuskõne punktides 8 ja 133). Siit ei saa järeldada muud, kui et perioodil 2008-2012 pidi prokuratuuri käsitluse kohaselt aset leidma vähemalt 4 tegu: 2 tegu kohtunik Vavrenjuki poolt, millega ta väljendas ühel juhul ebaõiguskokkuleppe sõlmimisele suunatud tahet O. Kuklasele ja teisel juhul S. Taelale, ning 1 tegu vastavalt O. Kuklase ja S. Taela poolt, millega kumbki väljendas ebaõiguskokkuleppe sõlmimisele suunatud tahet E. Vavrenjukile;

– Süüdistuskõne punktis 375 rääkis prokurör (i) ebaõiguskokkuleppest, mis kehtis aastatel 2008-2019 kohtunik Vavrenjuki ning O. Kuklase ja OÜ Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid vahel, ja (ii) ebaõiguskokkuleppest, mis kehtis aastatel 2012-2019 kohtunik Vavrenjuki ja S. Taela vahel (sama kordas prokurör ka süüdistuskõne punktis 396). Tsiteeritud väited muudavad väidetavate konkludentsete tegude määratlemise keerulisemaks, kuivõrd näib, et süüdistuskõnes viidatud konkludentsete tegude perioodi „2008-2012“ tegelikult ei eksisteeri ning prokuratuur loeb E. Vavrenjuki ja O. Kuklase vahelise ebaõiguskokkuleppe loonud konkludentsete tegude toimumise ajaks aastat 2008 või veel varasemat perioodi;

– Kui pöörduda süüdistusaktis esitatud süüdistuse sisu juurde, siis väärib tähelepanu süüdistusakti lk 28 viimases lõigus esitatud väide: „Eveli Vavrenjuk sõlmis hiljemalt 2008.a. Olev Kuklasega ebaõiguskokkuleppe, mille sõlmimisest oli O. Kuklase huvitatud kui AB Kuklase ja Partnerid juht ning ainuomanik“. Niisiis tuleneb süüdistusest see, et E. Vavrenjuki ja O. Kuklase konkludentsed teod, millega väljendati ebaõiguskokkuleppe sõlmimise tahet, leidsid aset kas aastal 2008 või enne seda;

– Süüdistuses ei ole nimetatud mitte ühtegi E. Vavrenjuki ega O. Kuklase tegu, mis leidis aset aastal 2008 või varem ning mida iseloomustaks asjaolu, et sellega väljendati isiku tahet sõlmida süüdistuses väidetud ebaõiguskokkulepe;

– Oluline on märkida, et süüdistuses ei ole üldse kirjeldatud väidetava ebaõiguskokkuleppe sõlmimise asjaolusid, sh seda, kas kokkulepe sõlmiti verbaalse väljendamise teel või konkludentselt;

– Ka süüdistuskõnes ei nimetanud prokurör mitte ühtegi E. Vavrenjuki ega O. Kuklase tegu, mis leidis aset aastal 2008 või varem ning mida iseloomustaks asjaolu, et sellega väljendati isiku tahet sõlmida süüdistuses väidetud ebaõiguskokkulepe;

– Viimati nimetatut silmas pidades on ka mõistetav, et prokuratuur ei ole kohtule esitanud mitte ühtegi tõendit E. Vavrenjuki ja O. Kuklase konkludentsete tegude kohta aastal 2008 või varasemast perioodist.

 

Eeltoodust tulenevalt tuleb nentida, et püstitatud küsimusele – millised olid kohtunik Vavrenjuki ja advokaat Kuklase konkludentsed teod, millega väljendati tahet ebaõiguskokkulepe sõlmida – ei ole esitatud süüdistuse ja kohtus uuritud tõendite pinnalt võimalik vastata.

 

Siit omakorda tuleneb vältimatult järeldus, et süüdistuse aluseks olev väide konkludentselt sõlmitud ebaõiguskokkuleppe kohta on sõna otseses mõttes paljasõnaline. Veelgi enam, käesoleva kaasuse asjaolusid ja süüdistuse sisu silmas pidades kvalifitseerub sellise väite esitamine minu hinnangul demagoogiaks. Pole ju põhjust arvata, et süüdistust esindav riigiprokurör ei tea, mida tähendab konkludentsete tegudega ebaõiguskokkuleppe sõlmimine ning mis asjaolusid tuleb sellise väite esitamisel kohtumenetluses tõendada. Kui prokurör seda teab ja esitab antud asjas uuritud tõendikogumit ja süüdistust silmas pidades ikkagi süüdistuskõnes väite konkludentsest ebaõiguskokkuleppe sõlmimisest, siis mis see muud on kui kohtu tahtlik eksitamine?

 

Kuivõrd prokuratuuri õiguslik käsitlus on täies ulatuses rajatud Riigikohtu 08.07.2014.a. otsuses nr 3-1-1-31-14 väljendatud seisukohtadele, siis ma palun kohtunikel tutvuda sellessamas Riigikohtus lahendis (punktides 6.1-6.3) kirjeldatud kaasuse faktiliste asjaoludega ning võrrelda neid käesoleva kaasuse asjaoludega. Selline faktide võrdlemine selgitab kõige paremini, kuidas peaks toimuma konkludentselt sõlmitud ebaõiguskokkuleppe tuvastamine ning miks ei anna selles kaasuses väljendatud Riigikohtu seisukohad käesolevas kriminaalasjas mitte kuidagi alust järeldada, et süüdistatavad O. Kuklase ja E. Vavrenjuk on toime pannud altkäemaksu andmise ja võtmise.

 

Miks rajab prokuratuur oma süüdistuse ilmselgelt paljasõnalisele väitele konkludentselt sõlmitud ebaõiguskokkuleppe kohta? Seletus on väga lihtne: tõendeid ebaõiguskokkuleppe sõlmimise kohta lihtsalt ei ole olemas ja seetõttu pole süüdistuse põhjendamiseks muud võimalust kui paljasõnalise väite esitamine.

 

Teine tähelepanek seoses käesolevas kaasuses esitatud altkäemaksusüüdistusega kuulub psühholoogia valdkonda ning siin pean sissejuhatuseks mainima kahte mõistet: kognitiivne nihe ja kinnituskalduvus.

– Kognitiivne nihe on teatud seaduspärasid järgiv kõrvalekalle loogilisest otsustusprotsessist, mille tulemusena jõutakse teiste inimeste või situatsioonide suhtes ebaloogilistele järeldustele. Kognitiivne nihe seisneb seega justkui moonutatud tajus ning põhjustab ebatäpseid otsuseid ja ebaloogilisi tõlgendusi, mida üldiselt kutsutakse irratsionaalsuseks[1];

– Kinnituskalduvus on kalduvus otsida ja eelistada tõendusmaterjali, mis toetab juba omaksvõetud uskumusi ja arvamusi ning eirata informatsiooni, mis seab need uskumused kahtluse alla. Kinnituskalduvus on üks kognitiivsetest nihetest[2].

 

Ma leian, et nimetatud psühholoogilised fenomenid on käesolevas kaasuses vägagi asjakohased ning need võimaldavad mõista, miks me oleme tänasel päeval olukorras, kus kohus peab lahendama ilmselgelt alusetut altkäemaksusüüdistust.

 

Mingil põhjusel (mis pole minule ja ka minu kaitsealusele teada ning mis pole kriminaalasja lahendamise seisukohalt ka oluline) on Eesti Vabariigi Kaitsepolitseiametil ja Riigiprokuratuuril tekkinud arvamus/uskumus, et advokaat Kuklase on maksnud kohtunik Vavrenjukile altkäemaksu. Kinnituskalduvuse mõjul näevad nimetatud õiguskaitseorganid nende valduses oleva teabe ainuvõimaliku seletusena altkäemaksukuritegude koosseisule vastava kokkuleppe olemasolu advokaat Kuklase ja kohtunik Vavrenjuki vahel. Süüdistus väljendab kohtueelse menetleja ja prokuratuuri nimel asjaga tegelenud ja tegelevate ametnike kognitiivset nihet, mille tagajärjeks on ebaloogiline ja irratsionaalne karistusõiguslik etteheide.

 

Vaieldamatult saab käesolevas kaasuses üldistatult möönda ühelt poolt tasuta õigusabi andmist advokaat Kuklase poolt kohtunik Vavrenjukile ja tema pereliikmetele ning teiselt poolt kohtunik Vavrenjuki poolt advokaat Kuklase ja temaga koos töötavate teiste advokaatide määramist pankrotihalduriks kohtunik Vavrenjuki menetluses olnud pankrotiasjades. Kas nende asjaolude koos esinemine annab aluse väita, et (i) O.K. annab E.V.-le ja tema lähedastele tasuta õigusabi sellel põhjusel, et E.V. „jagab“ O.K.-le nn pankrotiasju, või (ii) E.V. „jagab“ O.K.-le pankrotiasju sellel põhjusel, et O.K. annab E.V.-le ja tema lähedastele tasuta õigusabi? Süüdistuse aluseks oleva käsitluse järgi on vastus jaatav, kuid siinkohal on tegemist ilmselge loogikaveaga.

 

Loogikaviga ehk sofism (tõena näiv vale), millega antud süüdistuse puhul tegemist on, on klassikaline cum hoc ergo propter hoc (lad k) s.t. „koos sellega, seega selle tõttu“: nähes kahe nähtuse koosesinemist, tehakse järeldus, et nende vahel on põhjuslik seos.

 

Igale sotsiaalselt adekvaatsele inimesele peaks olema selge, et kui kaks inimest on omavahel pikaajalises sõbralikus suhtes, siis kaasneb sellise suhtega valmisolek osutada teisele vajadusel abi ja seda ilma, et niisuguse abi osutamise eest oodataks mistahes tasu või muud vastuteenet. Vastupidi, vähemalt senikaua kuni osutatav abi nõuab inimeselt suhteliselt tagasihoidlikku panust nii aja kui muude ressursside tähenduses, tunneks valdav enamik tavalisi inimesi oma sõbra poolt tasu pakkumisel end ebamugavalt ja keelduks resoluutselt.

 

Enamik normaalseid inimesi käituvad täpselt samamoodi nagu minu kaitsealune: kui nende võimuses on teha midagi oma hea tuttava heaks, mis ei nõua neilt kuigi suurt pingutust ega märkimisväärset majanduslikku kulu, siis teevad nad seda hea meelega ilma tasu küsimata ja ootamata. Ma julgen arvata ja loota, et kõik täna siin saalis viibivad isikud, austatud riigiprokurör sealhulgas, toimiksid reaalses elus just selliselt.

 

Mida meie Riigiprokuratuur konkreetselt Olev Kuklasele ette heidab? Selleks on ei rohkemat ega vähemat kui ca 15 tunni[3] ulatuses õigusabi andmine kohtunik Vavrenjukile ja tema lähedastele ilma selle eest arvet esitamata, kusjuures sellises mahus „teenuse“ osutamine on aset leidnud kolmes kaasuses aastal 2008, kolmes kaasuses aastal 2016, ning ühes kaasuses aastatel 2018 ja 2019. Kas ligi 12 aasta pikkuse ajaperioodi jooksul on kokku ca 15 tunni ulatuses tasuta õigusabi andmine midagi sellist, mis on seletatav vaid ebaõiguskokkuleppega? Arvestades vaidluse all mitteolevat asjaolu, et kohtunik Vavrenjuk ja advokaat Kuklase olid head tuttavad (või kui soovite – sõbrad), on vastus küsimusele täiesti ilmselgelt eitav.

 

Prokuratuuri väide „hiljemalt 2008.a.“ sõlmitud ebaõiguskokkuleppest kohtunik Vavrenjuki ja advokaat Kuklase vahel on ühteaegu irratsionaalne ja eluliselt mitteusutav ka järgmisi asjaolusid silmas pidades:

– Väidetava ebaõiguskokkuleppe sõlmimise järgselt toimus ühe aasta (2008.a.) jooksul selle „täitmine“, aga siis saabus millegipärast tervelt 7 aastat (!) kestnud paus (2009-2015), mil advokaat Kuklase kokkuleppe „täitmiseks“ midagi ei teinud, aga kohtunik Vavrenjuk süüdistusversiooni kohaselt jätkas ebaõiguskokkuleppe täitmist;

– Altkäemaksuna käsitletava varalise soodustuse rahaline ekvivalent ehk esitamata jäetud arvete summa kokku ligi 12 aastat kestnud perioodi kohta kokku oli 15 x 120 = 1800 eurot ehk keskmiselt 150 eurot aastas (!). Kohus teab väga hästi seda, milline oli maakohtu kohtuniku ametipalk perioodil 2008-2019, ning seega on kohtul võimalik hinnata ka seda, kui usutavaks saab pidada süüdistusversiooni, mille kohaselt kohtunik nõustus oma ametiseisundit kasutama sellise vastusoorituse eest.

 

Menetluslikult ja tõendatusse aspektist vaadatuna peab kohus asjas kogutud ja uuritud tõendeid vaagima kahe alternatiivse hüpoteesi valguses:

– Süüdistusversioon: Advokaat Kuklase osutas E. Vavrenjukile ja tema lähedastele tasuta õigusteenuseid vastutasuna selle eest, et kohtunik Vavrenjuk kasutas oma ametiseisundit selleks, et kaasata enda menetluses olnud pankrotiasjades haldurina Olev Kuklase või tema büroo teisi advokaate ning Olev Kuklase ja OÜ Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid saaksid seeläbi teenida tulu;

– Kaitseversioon: Advokaat Kuklase osutas E. Vavrenjukile ja tema lähedastele tasuta õigusteenuseid ilma mistahes vastusooritust ootamata ja saamata ning tasuta teenuste osutamine toimus põhjusel, et kohtunik Vavrenjuk oli advokaat Kuklase hea tuttav (sõber) ning advokaat Kuklase seisukohalt oli tegemist heade isiklike suhete raames enesestmõistetavalt tasuta osutatava abiga.

 

Süüdistusversiooni haakuvusest tõenditega ei ole üldse võimalik rääkida, kuivõrd süüdistusversiooni seisukohalt keskse ja määrava tähendusega asjaolu – ebaõiguskokkuleppe sõlmimise – kohta puuduvad igasugused tõendid.

Kaitseversiooni kinnitavad nii süüdistatavate ütlused kohtus (mh on süüdistatav Kuklase 02.11.2022.a. istungil kaitsja Tehveri küsimustele vastates ühemõtteliselt eitanud mistahes ebaõiguskokkulepete sõlmimist, vt 02.11.2022.a. kohtuistungi protokoll lk 32-33) kui ka muud tõendid, mis iseloomustavad O. Kuklase ja E. Vavrenjuki vahelisi suhteid. Tõenditest nähtuvate asjaolude vahel puuduvad mistahes vastuolud, mis seaksid kaitseversiooni paikapidavuse kahtluse alla. Siinkohal pean vajalikuks märkida ka seda, et süüdistatav Kuklase ütluste usaldusväärsust prokuratuur süüdistuskõnes kahtluse alla ei seadnud.

 

Lisaks eeltoodule vastab kaitseversioon elulise usutavuse kriteeriumile ja Eesti ühiskonnas üldiselt teadaolevatele ja tunnustatud käitumistavadele.

 

Olukorras, kus süüdistusversiooni kinnitavad tõendid puuduvad ning ühtlasi on kohtule esitatud tõendite pinnalt tõstatatud süüdistusversiooni kummutav kaitseversioon, saab kohtu lõppjäreldus olla vaid üks: süüdistus pole kohtus tõendamist leidnud ja kohtualune tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

 

Fakt, et prokuratuur ei näi tõendamisolukorda mõistvat, on seletatav eelkirjeldatud kognitiivse nihkega.

Leian, et nii kohtueelset menetlust läbi viinud Kaitsepolitseiamet kui ka prokuratuur ei ole kahetsusväärsel kombel vähemalt käesoleva kaasuse menetlemisel suutnud aru saada sellest, et advokaat ühelt poolt ning kohtunik teiselt poolt on inimesed ja inimesed võivad omavahel omada ka muid suhteid kui korruptiivsete või muidu ebaseaduslike tegude toimepanemine. Pole midagi taunimisväärset selles, kui advokaat lihtsalt nii-öelda heast südamest jätab oma healt tuttavalt võtmata väikese tasu osutatud tagasihoidliku abi eest, mis ei nõudnud advokaadilt ei märkimisväärset pingutust ega olulist ressurssi. Prokuratuuri ja KAPO arusaam, et advokaat ei tee tuttava kohtuniku heaks eelkirjeldatut kunagi ilma, et ta ootaks kohtunikult ametiisiku rollis mingeid vastuteeneid, on minu arvates ebainimlik ja (ma julgen öelda) väärastunud.

 

Tegelikult pean ma kohe astuma sammu tagasi ja ennast parandama. Lähenemine, mis on võetud käesolevas asjas esitatud süüdistuse aluseks, ei ole tegelikult ebainimlik vaid vastupidi, see on sügavalt inimlik. Me kõik teame ja üldiselt ka aktsepteerime igivana tõdemust, et „eksimine on inimlik“ (lad k errare humanum est). Minu arvates on siinkohal oluline toonitada, et see tõdemus on vaid pool Senecale omistatud ütlusest. Terve tema õpetussõna kõlab nii: „Inimlik on eksida, aga kuratlik on uhkuse tõttu eksitusse jääda.“ Loodan väga, et selle kohtumenetluse tulemusena õnnestub mul kohtu abiga prokuratuuri ja KAPOt veenda, et nad on eksinud ning uhkus ei takista neil seda mõistmast.

 

Ma võin täiesti siiralt öelda, et ma olen oma 25‑aastase advokaadikarjääri jooksul andnud tasuta nõu mitmetele inimestele, keda ma pean oma sõpradeks või headeks tuttavateks. Mõned neist on olnud ja on siiani ametiisikud. Neid inimesi tasuta aidates ei ole mul kunagi pähegi tulnud mingisuguse vastuteene ootamine, sh ametiisikute poolt nende ametiseisundi kasutamine minu poolt soovitaval viisil. Ja ma olen kaugel sellest, et pidada ennast eeltoodu pärast mingiks eriliseks heategijaks – vastupidi, ma ei tee midagi rohkemat kui see, mida peab loomulikuks suur osa või isegi enamik inimesi.

 

Umbes kolm aastat tagasi pidasin ma kaitsekõnet Viru Maakohtus ja ütlesin muu hulgas järgmist: „Asjaolu, et prokurör on käesolevas kaasuses altkäemaksusüüdistusega kohtusse tulnud ja selle juurde jäänud vaatamata tõsiasjale, et lisaks tõendite puudumisele on süüdistuse aluseks olev teooria vastuolus nii formaalse loogika reeglitega kui inimese käitumist juhtivate üldinimlike põhimõtetega, väärib ühelt poolt kaastunnet, kuid teiselt poolt on see väga tõsine ohu märk – see näitab, et tegelikult ei ole mitte keegi kaitstud täiesti alusetu süüdistusega kohtu alla sattumise eest“. Selles kohtuasjas[4] tegi maakohus altkäemaksu andmise ja võtmise süüdistuses õigeksmõistva otsuse ja prokuratuuri ponnistustele vaatamata jäi kohtuotsus ka kaebemenetluste järgselt jõusse. Mul on mõneti kurb tõdeda, et vaid paari aasta tagune õppetund pole KAPO-s ja prokuratuuris minu poolt loodetud muutust kaasa toonud ja ma pean täna taaskord neid sõnu kordama.

 

Ma olen veendunud, et seaduslik ja põhjendatud ning õige ja õiglane saab käesolevas kaasuses olla ainult selline kohtuotsus, millega Olev Kuklase temale ette heidetud süüdistuses täies ulatuses õigeks mõistetakse. Selline kohtuotsus ei saa küll täielikult korvata minu kaitsealusele kriminaalmenetlusega tehtud ülekohut, kuid vähemalt taastaks see usu sellesse, et seadus ja kohus kaitsevad igaüht riigivõimu omavoli vastu.

 

Lugupidamisega,

/digitaalallkiri/

Jaanus Tehver

vandeadvokaat

 

 

---

[1] https://et.wikipedia.org/wiki/Kognitiivne_nihe (19.04.2023)

[2] https://et.wikipedia.org/wiki/Kinnituskalduvus (19.04.2023)

[3] Süüdistuse väite kohaselt oli O. Kuklase ja tema büroo advokaatide poolt tasuta osutatud õigusteenuse maht 16,5 tundi. Süüdistuskõnes avaldas prokurör, et ta loobus ühest „tasuta õigusabi“ episoodist (vt süüdistuskõne p 30). Kuivõrd prokuratuur ei täpsustanud süüdistuskõnes viidatud loobumise järgselt süüdistusega hõlmatud tasuta õigusabi mahtu, olen siinkohal lähtunud hinnangulisest näitajast ca 15 h.

[4] Kohtuasi nr 1-19-5367