Meedias isikute süüdimõistmine? Kas avalikkusele kahtlustatavate või kohtumenetluse andmete avaldamist peaks piirama?
Foto: Unsplash fotopank
2019. aasta detsember kujunes ajakirjanduses aktiivseks aruteluks teemal, kas kohtumenetluse materjalid, isikute nimed jne peaksid kindlasti olema avalikustatud.
Mõned ajakirjanduses ilmunud artiklid:
-
Mati Alaveri kohtutoimik jääb avalikkusele suletuks. ERR. Avaldatud 03.12.2019.
-
Kas Eestis andmekaitse üldse enam ei tööta? Ajakirjandus saab kätte ja paiskab lehekülgedele praktiliselt kõik isiklikud andmed. Uued Uudised. Avaldatud 14.11.2019.
-
Venno Loosaar karmist süüdistusest: mu laps ei julge kooli minna. Postimees. Avaldatud 13.01.2019.
-
Väidetav Tartu Ülikooli ahistaja: ma ei näe põhjust, et rääkida oma versioon juhtunust. Delfi. Avaldatud 17.01.2019.
Kuigi Eesti Vabariigis peaks kehtima süütuse presumptsiooni põhimõte (kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus), on enamuse kriminaalasjade puhul ühiskonnas muutunud normaalseks, et politsei/prokuratuur avaldavad koheselt kahtlustuse esitamisel isikute nimed, kahtlustuse sisu jne avalikustatakse praktiliselt kõik isiklikud andmed.
Samas, 12.01.2020 kolm inimest surnuks sõitnud autojuhi nime me toimunu järgselt ei näinud. Alles mitu päeva hiljem, peale internetikommentaatorite poolt juhi nime väljatoomist, avalikustati 3. isiku surnuks sõitnud autojuhi nimi.
Analoogselt, just hiljutise juhtumina, avalikõiguslikus Tartu Ülikoolis töötava professori, väidetava ahistaja osas ei näe ajakirjandus samuti mingit põhjust nimede avalikustamiseks. Samas mõned aastad tagasi toimunud juhtumis avaldati eestlasest professori kohta andmed üli-ulatuslikult ! Küsisin ka juba tookord, mille alusel, mis põhjusel, vastused olid äärmiselt segased. Hiljem õnnestus selgeks teha, et kogu see teema oligi alusetult algatatud.
Kogu selles nimede avalikustamise või mitteavalikustamise temaatikas peaks olema mingi selge loogika ja selgelt määratletavad reeglid, mille alusel seda tehakse. See võiks olla mõistlik ja vajalik ka prokuratuurile, politseile kui ka ajakirjandusele ning muidugi ka neile, kelle osas taolist „kohest poriga ülevalamist“ rakendatakse. Aga tegelikkus on teistsugune.
Tavaliselt esitatakse ainukeseks põhjenduseks kohesele avalikustamisele see müstiline avalik huvi?
Kelle avalik huvi? Kas kaaskodanike, prokuratuuri, avalikõigusliku asutuse või ajakirjanduse?
Näitena, teatud juhtudel, kui justkui peaks see „avalik huvi“ rakenduma, siis tegelikult avalikkust ei teavitada. Näiteks H. Rummi juhtum, kus tema kriminaalses joobes juhtimise intsidendist politsei/prokuratuuri poolt avalikkust ei teavitatud, samas asuti avalikkust teavitades tegema politsei juurdlust Jaak Madissoni suhtes, kes julges sellest avalikkust teavitada. Taolisi juhtumeid on veel teisigi.
Lisaks on ka küsimus, kas siiski tuleb eristada avalikku huvi ja avalikku menetlushuvi?
Tänasel päeval on jäänud mulje, et nii avalik huvi kui avalik menetlushuvi on väga tihti nii koos kui eraldi kasutatavad.
Kuid sealjuures ei lähtuta konkreetsetest reeglitest, vaid kellegi isiklikust võimu/ menetlushuvist, kellegi ärihuvidest või on tegemist süüaluste ja/või ka kohtu psühholoogilise mõjutamise vahendiga?
Kui Harju Maakohus otsustas M. Alaveri kriminaalasja andmeid mitte avalikustada, siis sellele järgnevalt jäi mulje, et ajakirjandus asus ründama kohtunikku, kes julges taolise otsustuse üldse teha.
Lisaks, vaatamata kohtupoolsele kriminaalasja andmete avalikustamise piiramisele, otsustas prokuratuur ise avalikustada süüdistuse teksti ehk sisuliselt enamuse antud asja sisu! Kelle jaoks ja mis põhjusel? Kas taoline otsus ei olnud mitte vastuolus kohtuniku juba tehtud otsustusega?
Kas kogu seda „hüppelist“ ja oma sisult n-ö luik–haug-vähk tegevust on tänases ühiskonnas võimalik vaadelda mõistliku normaalsusena? Kas taoline „tõmblemine“ või „mure“ oli seotud avaliku huvi, avaliku menetlushuvi või ärihuvidega?
Hispaania Kõrgem Kohus leidis 03.03.1995 kohtuasjas (Tribunal Supremo (Sala De Lo Contencioso-Administrativo, Seccion 1), et vaatamata sellele, et kohtumenetlus on avalik, on üksnes menetlusosalistel õigus näha kohtuotsust. Hispaania Kõrgem Kohus leidis asjas (Tribunal Supremo Sala De Lo Contencioco-Administrativo Seccion 6A 26.06.2008), et andmed süüdimõistmise kohta on isiklikud andmed ning kohtuotsuses sisalduv informatsioon ei ole avalikult kättesaadav. Ka Hispaania Konstitutsioonikohus on 22.07.1999 asjas (Sentencia Tribunal Constitucional (STC) leidnud, et kriminaalkorras süüdimõistmine on isiklik (konfidentsiaalne) informatsioon ja seda kaitstakse põhiseadusest tuleneva õigusega eraelu privaatsusele. Samas asjas leidis kohus, et põhiseadusest tulenev õigus eraelu puutumatusele garanteerib anonüümsuse õigusele olla mitte tuntud. Hispaanias madalamastme kohtuotsuseid kriminaalasjades ei avalikustata, küll kõrgeima kohtu ja apellatsioonikohtu otsused avalikustatakse, kuid nimed ja muu identifitseerimist võimaldava info peab muutma anonüümseks.[1] Õiguskirjanduses on märgitud, et Hispaania seadused ja poliitika süüdimõistmiste kohta informatsiooni avaldamise ja kohtulahendite avalikustamise küsimustes esindab tüüpilist Euroopa riikide käsitlust.[2] Sellega seoses on märgitudki, et kuna Euroopa riigid tunnustavad väärikust ja austavad süüdimõistetud isiku reputatsiooni, privaatsust ja peavad oluliseks süüdimõistetu rehabiliteerimist, siis Euroopa riigid kaitsevad üksikisiku kriminaalse ajalooga seonduvat informatsiooni ja kaitsevad üksikisikut riigi poolse häbistava ja alandava informatsiooni, sealhulgas süüdimõistvate kohtuotsuste avalikustamise eest.[3] Seevastu Eestis avalikustatakse taolist informatsiooni laialdaselt. Nii on Riigikohtu esimees Villu Kõve selgitanud, et kohtuotsused nii laialdaselt interneti teel kättesaadavad oleksid nagu Eestis, on mujal harukordne.[4]
Eesti Vabariiki on tänaseks juba üle 100 aasta, taasiseseisvumisest alates oleme enda arvates üle 25 aasta ehitanud mõistlikku ühiskonda! Räägime kogu aeg õigusriigist, demokraatiast, kohtute sõltumatusest, kuid jätkuvalt „lüüakse inimesi risti“ juba enne, kui asi kohtusse jõuab ja sellele kõigele on nagu üldine, vaikiv heakskiit.
Kaitsjana olen korduvalt nii varem kui ka praegu tunnetanud, et ülal viidatud näidetega seotud kriminaalasjades oli isik juba avalikkuse jaoks süüdi mõistetud ning ühiskond vajas veel vaid kohtulahendist ja kohtutoimikust täiendavaid andmeid kriminaalasja kohta. Kas ühiskonnas peakski nii olema ?
Olen ka varasemalt esitanud mitmetel juhtudel taotluse kriminaalasja andmete avalikustamise piiramiseks, sest pikaaegse jälituse ja kõik kriminaalasjas kogutud isiklikud andmed ei peaks olema avalikkusele „laiali laotatavad“, kuid jääb tunne, et kahjuks julgevad taolisi avalikustamist piiravaid määrusi teha tihtipeale alles ringkonnakohtud. Näitena oli üks suhteliselt hiljutine Tartu Ringkonnakohtu määrus, millega ringkonnakohus tühistas varasema Tartu Maakohtu määruse, millega jäeti rahuldamata kaitsjate taotlus kohtulahendi avalikustamise piiramiseks ning Tartu Ringkonnakohtu määruse kohaselt kuuluvad KrMS § 408 1lg 3 kohaselt avalikustamisele ainult määruste sissejuhatused ja resolutsioonid.
Oma tööga seonduvalt olen olnud aastaid teadlik kaitsepolitsei ja keskkriminaalpolitsei jälituse võimalustest, selle kasutamise ulatusest.
Kuid aastal 2019 ja nüüd juba 2020 on kummaline tõdeda, et sellejuurde kasutatakse jätkuvalt ikka seda väga „libedat“ psühholoogilist survestamist, tuues põhjenduseks määratlematu „avaliku huvi“ ja/või menetlushuvi olemasolu ning tavaliselt, lisaks ajakirjandusse andmete paiskamisele lisatakse enamusel juhtudel ka isiku psühholoogiliseks „murdmiseks“ ning alandamiseks arestimajja paigutamine!
Nn kahtlustatava kinnipidamine ehk arestimajja paigutamine ei allu üldjuhul ka kohtulikule kontrollile (loomulikult võidakse kunagi hiljem võib-olla kontrollida). Kuid praktikas on see vähetõenäoline, kuna enamus isikuid „surutakse“ ju kokkuleppemenetlusse).
Arestimaja kasutamine koos ajakirjandusele pooliklike andmete ja isikut halvustava info lekitamisega ei ole ja ei saa olla süütuse presumptsiooni ja õigusriigi põhimõtetega kuidagi kooskõlas.
Advokaadina olen kogenud, et meie ühiskonnas on pikaaegne jälitus, kinnipidamisel läbi ajakirjanduse „risti löömine“, arestimajja paigutamine ja selle kaudu nn. kokkuleppemenetlus kujunenud „normaalsuseks“.
Ei ole mõistlik eraldi rääkida mingist „süvariigist“, sest saan ju aru, et see on võimul olevate jaoks oluline, mugav, vajalik terrorismi ning spioonide vastu võitlemiseks.
Kuid õigusriigi loomisel, hoidmisel või kaotamisel on piir väga õhuke.
