Menu

OSA 2: Kas prokuratuuri ja politsei teadlik ebaseaduslik tegevus jätkub?

0 Comments

 25.08.2020 tegi Tallinna Ringkonnakohus kriminaalasjas nr. 1-20-4351 kohtumääruse, milles muuhulgas tunnistas õigusvastaseks Kaitsepolitseiameti tegevuse, millega Kaitsepolitsei keeldus Olev Kuklasele tutvustamast tema jälitamisega seotud Harju Maakohtu määruseid ja nende aluseks olnud Riigiprokuratuuri taotluseid. 

 

Kindlasti on paljusid kriminaalõiguse valdkondasid, millega ma vaatamata oma 27 advokaadi tööaastale  ei ole piisavalt kursis, kuid prokuratuuri ja kaitsepolitsei poolt kriminaalmenetluses kogutud dokumentidega, sh. jälitustegevusega ja selle vaidlustamisega, tutvumine ei tohiks ka tavainimese jaoks olla „kosmoseteadus“!  Tegelikkuses on jälitustegevusega seonduv nii keeruline, et tavainimene ja ka enamus juriste ei suuda selles osas kaasa rääkida! 

 

Prokurör T.Pern, menetlejad J.Kann ja T.Tiirik aga arvavad, et vaatamata seadusele ja kohtupraktikale omavad nemad õigust ise tõlgendada neid olukordasid nii nagu nemad tahavad.  

 

 

Leedu vanasõna pidi kõlama nii: „Kui kuus meest ütlevad, et on öö, siis seitsmes läheb magama!“ 

 

Täna on minul tunne, et olen sattunud selle nn. Leedu vanasõna sisse ja seekord püüavad kolm meest, s.o T.Pern , J.Kann ja T.Tiirik, minule selgeks teha, et “on öö” ja mul pole mõtet nende tegevuse seaduslikkuse kohta midagi küsida. 

 

Vabandan, et olen irooniline!

 

25.augustil 2020 tegi Tallinna Ringkonnakohus kriminaalasjas nr. 1-20-4351 kohtumääruse, milles muuhulgas tunnistas õigusvastaseks Kaitsepolitseiameti keeldumise Harju Maakohtu määruste KM7491/2019, KM7844/2019, KM8130/2019 ja KM8398/2019 (PS: selgituseks, et tegemist on varasemalt eriti salajaste jälitusloa andmise kohtumäärustega) ja nende aluseks olnud Riigiprokuratuuri taotluste tutvustamisest Olev Kuklasele. 

 

Kohus rahuldas selles osas minu määruskaebuse! 

 

 

(PS ! Kuna määrus on suhteliselt pikk ja ei tahaks postitust liialt pikaks ajada ning edastan määruse, kellel selle vastu on huvi). 

 

25.08.2020 Tallinna Ringkonnakohtu määrusest nähtub eelkõige see, et ka ringkonnakohtul sai politsei järjekindlalt seadust eiravast tegevusest mõõt täis!

 

 

Tallinna Ringkonnakohtu lahendist on otsesõnu näha, et teadvalt ebaseaduslikult on käitunud Kaitsepolitsei Lõuna osakonna direktor Jaanus Kann, kes esitab põhjendustena valesid ja arusaamatuid väiteid, mis on vastuolus seaduste ja kohtupraktikaga! Olen arvamusel, et kohtumääruses viidatud etteheidetes on tema prokuratuuri poolt jäetud nö. äärmiseks! Tegelikkuses nõudsin mina dokumente järjepidevalt, korduvalt ja mulle otsesõnu suuliselt keeldus neid jälituslubasid tutvustamast kaitsepolitsei menetleja Talis Tiirik, kes viitas, et taoline on prokurör T.Perni korraldus. Ja niimoodi tuimalt ning ebaseaduslikult võis T.Tiirik, tema ülemus J.Kann ja T.Pern tegutseda  4 kuud järjest!  

 

Nii T.Pern , J.Kann kui T.Tiirik on tõenäoliselt ka sisemiselt veendunud, et riigi hüvanguks võivadki nad seadust rikkuda ja kohtupraktikat eirata!

 

Paljud kolleegid ütlevad, et taolises olukorras on olemas ju vaid kolm varianti – kas prokurör ja politseinikud ei loe seadusi, on rumalad või tegutsevad nad teadlikult ebaseaduslikult, eirates seadusi ja kohtupraktikat!

 

Seadused peaksid neid olukordasid reguleerima, selle kohta on olemas juba aastaid kehtiv kohtupraktika, aga … !  

 

Iga isik peaks julgema taolisi olukordasid ka kohtus vaidlustada.

 

 

Kindlasti läheb antud vaidlus edasi ja tegemist on suhteliselt keeruka, arusaamatu ja uskumatu olukorraga, aga olen optimist ja arvan, et Eesti riigis on hea elada. On üldteada ja inimlik, et võim muudab ning kujundab paljusid ametnikke, kes kõrgel võimu juures olles unustavad palju tegelikkust arvates, et nad on eksimatud, kuigi käituvad samal ajal selgelt ebaseaduslikult. Paljudel kujuneb aja jooksul välja enda ebaseadusliku tegevuse suhtes selge õigustus, nad (omaarvates) käituvad riigi hüvanguks ja siis ei olegi seadus enam ju nende jaoks! 

 

 

 

 

Pean tunnistama, et ühena vähestest on just Kajar Lember pikalt ja põhjalikult jutustanud analoogsetest prokuratuuri ja politsei ebaseaduslikest trikitamistest. Nagu juhuslikult astutakse politsei ja prokuratuuri poolt „kogemata“ seaduse piirist üle. See toimus Kajar Lemberiga, see on toimunud paljude teistega ja elu on näidanud, et olukord sellel „jälitusmaastikul“ aina süveneb!

 

Paljude K.Lemberi raamatut lugenud inimeste jaoks oli jälitusega seonduv nii keeruline, et nad jätsid raamatu pooleli. Paljud küsisid minult, et kas see kõik on minu arvates Eestis üldse võimalik! Mina olin enamuse Kajar Lemberi raamatus kajastatud jälitusandmete tutvustamisega seonduvate prokuratuuri ja politsei trikitamistega varasemalt kursis, sest olin oma töös näinud, kuidas minu klientidega ses osas toimiti. 

 

 

 

Klassikaline oli näide, kus politsei oli nõus jälituslubasid tutvustama, määrates tutvumiskoha (politseimajas asuv kabinet), tähtaja ja kellaaja. Kuna isik viibis vanglas, siis kuidas ta sinna politseisse jälitusandmetega tutvuma saab minna? Politsei ütles, et see pole nende asi, suhelge vanglaga. Vangla aga ütles, et see pole nende asi, suhelge politseiga!  Kui arvate, et antud olukord kuidagi lahenes, siis eksite! Nii jäigi! Kui arvate, et see juhtum on Eestis erandlik siis eksite, sest see on prokuratuuri juhtimisel politsei tegevuse tavamuster ja suudan vähemalt kolm analoogset juhtumit välja tuua!  

 

 

 

Paljuski analoogselt oli olukord eelmise aasta veebruaris, kui minule kui kaitsjale tutvustati kliendiga seotud jälitusandmeid. Kuna politseil on õigus tutvustatavaid jälitusandmeid osaliselt nö. kinni katta, siis oli politsei otsustanud, et tohutust salastamise vajadusest tulenevalt oli tutvustatavates dokumentides vajalik kinni katta enamus nende tekstist s.o. ca 60%! 

 

 

Jälituse tutvustamisega seotud õigusaktidest tulenevalt on aga kõik see mis on kinni kaetud (see mida pole avatud)  jätkuvalt riigisaladus!

 

 

Krimi-advokaadina saan ma aru, et politsei peab oma jälitustaktikaid ja salajasi kaastöötajaid varjama ja sellises tekstide osalises mitte avamises (kinni katmises) pole iseenesest miskit hullu! 

 

Juhtus aga, et need kinnikaetud teksti osad olid tegelikkuses läbi valguse nähtavad ja loetavad ! Iseenesest on ka see  olukord seadusega reguleeritud ja pidin need andmed kohe politseile tagasi andma aga sellest nähtust ilmnes absurdne tõsiasi, et Eesti riigi saladuste kinni katmine  või teatud osa avalikustamine toimub täiesti suvaliselt ja tegelikkuses pole mingit süsteemi/regulatsiooni ! 

 

Kinnikaetud tekstidest ilmnes, et teatud osa neist, mis olid kinni kaetud olid samal ajal teistes antud asjaga seotud dokumentides esitatud juba avatult ! Absurd ! 

 

Eesti riigi saladused ei saaks olla suvaliselt kord avatud, kord kinnise tekstina! Selle avalikustamise või kinnikatmise kohta peaks olema mingigi regulatsioon ! Aga seda pole ! Tõenäoliselt T.Pern teadis seda minu kliendiga toimunud näidet ja seetõttu esitas mulle tutvumiseks kõik jälitusloa tekstid juba avatult!

 

 

 

Selgituseks, et jälituslubade vaidlustamiseks on edasikaebe kord reguleeritud taoliselt, et vaidlustada saab vaid neid lubasid (määruseid), mida on sulle näidatud/tutvustatud. Tundub loogiline ! 

Aga kui prokuratuur neid lubasid (määruseid) sulle ei näita/ei tutvusta, ehk neid sulle kätte ei anna või siis teadlikult venitab nende kätteandmisega, siis sa neid vaidlustada nagu ei saaks! 

 

Prokuratuuri seisukoht on taoline, et nemad takistavad jälituslubadega tutvumist nii kaua kui vähegi võimalik ja küll „kunagi“ 5 või 10 aasta pärast kohtus saate nende osas oma arvamust avaldada, kui toimub Teie asja arutamine, koos kõigi muude materjalidega. Ehk siis, kui toimub üldmenetlus, kus arutatakse süüdistust tervikuna, mistõttu jälitus kui põhiõigusi kõige piiravam tõendite kogumise viis “upub” teiste asjade vahele ära. Selleks ajaks on kogu see jant kõigile juba ununenud ja need ebaseaduslikult käituvad politseinikud või juhtivprokurör on juba lahkunud kuskile Euroopa muudesse tähtsatesse ametitesse! 

 

Nuputasin tükk aega, et kuidas võidelda taolise prokurör T.Perni. T.Tiiriku ja J.Kanni teadvalt ebaseadusliku tegevusega ja esitasin (18.06.2020) nö. eelneva kaebuse, milles otsesõnu taolise prokuröri ja menetlejate keeldumise vaidlustasin ja vaidlustasin ka jälitamiseks antud load. Tegin seda olukorras, kus kaebuse esitamise ajaks ei olnud mulle lubasid tutvumiseks antud. 

 

Tõenäoliselt ei olnud prokuröril nüüd, peale kaebuse esitamist, enam võimalik jälituslubade tutvustamist venitada ja peale kaebuse esitamist (27.07.2020), edastas T.Pern need jälitusload tutvumiseks. 7 kuud toimunud jälitamiks andsid kohtunikud loa viiel korral. Sisuliselt „copy-pastena“ antud jälitusload kinnitasid vaid seda, et tegelikkuses usaldatakse kõike seda mida prokuratuur oma oletustes või kujutlustes jälitusluba andvale kohtunikule esitab. Kohtunik, andes prokuratuurile ja kaitsepolitseile jälitamiseks loa, ei suuda ja tõenäoliselt ka töökoormusest lähtuvalt isegi ei jõua üle kontrollida kõiki fakte (sh valesid fakte), mida prokurör kohtunikule jälitusloa taotluses esitab.  

 

Küllap „organid teavad“!

 

Jälitusloa kohtumäärusest selgus mh ka see, et prokurör on kohtunikule andnud täiendavaid suulisi selgitusi, viidanud lisaks veel taolistele asjaoludele, mida prokurör või politsei sai teada vaid mingi muu jälitusega, mida senini pole üldse tutvustatud ja mille olemasolu senini üldse eitatakse! Mida prokurör sellejuures rääkis ning kas ja kuidas kohtunik neid asjaolusid kontrollis, ei ole senini samuti võimalik tuvastada, kuigi olen ka selle kohta teinud prokurörile kirjaliku selgitusnõude!   

 

Tunnustust vääriv on aga see, et Tallinna Ringkonnakohus omas aega asjasse süüvida ja ka julges taolise määruse teha, kuigi prokuratuur püüdis ka Tallinna Ringkonnakohut eksitada, väites kohtule saadetud vastuses, et O.Kuklase ei omagi õigust kaevata, sest tema suhtes polegi jälitusluba antud (luba jälitamiseks anti erinevate kohtunike poolt kohtunik E.Vavrenjuk suhtes), kuigi selle sama loa alusel jälitati ja kuulati pealt nii O. Kuklase ja veel paljude teiste isikute kõnesid! 

 

Kuuleme ja loeme erinevates meediakanalites endise peaprokurör L.Perlingu tõsimeelseid selgitusi selle kohta, kuidas jälituslubade arv ja statistika on väga oluliselt vähenenud, kuid tegelikkus näitab, et prokuratuur/politsei võtab teadlikult jälitusloa vaid ühe isiku osas ning jälitab ja kuulab samal ajal pealt ka kõiki teisi, keda parasjagu tahab. Prokuratuuri loogika kohaselt saaks aga jälitust vaidlustada vaid see üks isik, kelle osas luba küsiti ja luba saadi. Vähemalt käesolevas asjas Tallinna Ringkonnakohus taolise prokuratuuri eksliku käsitluse välistas. Kas prokuratuur seda ka edasiselt eirab saame näha! 

 

 

Jätkan prokuröri ja kaitsepolitsei poolt koostatud muude dokumentide ja toimingute seaduslikkuse kontrolli ja vajadusel kohtus vaidlustamist ning jääb vaid loota, et Eesti õigusriik ka kunagi kohale saabub!  

 

Kui kriminaalmenetluse seadustik § 30 lg 1 näeb ette, et prokuratuur juhib kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus, siis on tänaseni Eestis arusaamatu, kes tegelikkuses kontrollib prokuratuuri tegevuse seaduslikkust. 

 

Kas kohus kontrollib seda vaid juhul kui keegi kaebab või oskab kaevata? 

 

Antud juhul oskasin esitada kaebuse ja Tallinna Ringkonnakohus tagas toimingute seaduslikkuse, aga riigis ei saaks ega tohiks olla  nii, et kui ei kaeba siis keegi ka tegelikkuses ühe asutuse tegevuse seaduslikkuse üle järelevalvet ei teosta! Kas prokuratuur on väljaspool seadust? Järgmine küsimus on vastutuses aga sellest ei taha mitte keegi rääkida! 

JAGA POSTITUST

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga