Avalikkuse jaoks pole prokuratuuri poolt kontrollimatu jälitustegevuse läbiviimine uus teema. Senised peaprokurörid on suutnud seda teemat „avalikult“ varjata !    

02.03.2021 tegi Euroopa Kohus (suurkoda) otsuse, milles esitas otsesed viited Eesti prokuratuuri senisele ebaseaduslikule tegevusele.   

 HYPERLINK: http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=238381&pageIndex=0&doclang=et&mode=req&dir=&occ=first&part=1&cid=6985377″ http://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=238381&pageIndex=0&doclang=et&mode=req&dir=&occ=first&part=1&cid=6985377

Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt on juba 12. juuli 2002. aastal kehtestatud direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv). Seda direktiivi on küll 25.11.2009 teatud osas muudetud, kuid eelviidatud õigusakt on kehtinud juba 19 aastat (muudatus 12 aastat), aga Eesti prokuratuur pole seda senini pidanud vajalikuks seda rakendada ja on tõlgendanud neid direktiivi sätteid vaid endale meelepäraselt.    

Tänaseks on antud teemal jõudnud sõna võtta juba väga paljud õigusteadlased, aga prokuratuur teeb näo nagu nad varem ei oleks sellest direktiivist isegi mitte kuulnud!   

Ainuüksi, O.Kuklasega seotud kriminaalasjas on eelviidatud Euroopa direktiivi rakendamisega seoses pöördunud O.Kuklase eelneva aasta jooksul nii juhtiv riigiprokurör T.Perni kui peaprokurör A.Parmase poole, kuid prokuröride poolt eelviidatud direktiivi täitmist lihtsalt eirati. 

Just antud teemal vastati peaprokuröri poolt Kuklase kaebusele 07.09.2020 kirjaga nr. RP-6-8/20/223-3, milles peaprokurör veel eelnevalt nõustus T.Perni väidetega O.Kuklase kaebuse kohta, et: “taotluse p 17 avaldatud seisukoht sideasutusele päringu tegemise osas on meelevaldne ega ole kooskõlas KrMS sätestatuga. Põhimõtet, et prokuratuuril puudub pädevus elektroonilise side seaduses (edaspidi ESS) sätestatud päringute tegemiseks loa andmiseks ei ole kajastatud ei Eesti kohtupraktikas, ega üheski Eesti õigusaktis. Kõik kõnealuse toimiku osaks olevad eelviidatud päringud on teostatud kooskõlas ESS ja KrMS. Eelnevast tulenevalt ei rahulda prokuratuur taotlust selliste päringute läbi saadud tõendite toimikust kõrvaldamiseks.“ Riigi peaprokurör selgitab nõustuvalt juhtiva riigiprokuröriga omakorda, et selline õigus ESS-s sätestatud päringute tegemiseks loa andmiseks on sätestatud KrMS § 901 lg-s 2, mis näeb mh ette, et uurimisasutus võib prokuratuuri loal kohtueelses menetluses teha päringu elektroonilise side ettevõtjale ESS § 111¹ lg-tes 2 ja 3 loetletud andmete kohta, mida ei ole nimetatud käesoleva paragrahvi esimeses lõikes. Seega on täiesti alusetu ning meelevaldne kaebaja järeldus sellest, justkui prokuratuuril puuduks pädevus ESS-s sätestatud päringute tegemiseks loa andmiseks.

Peaprokuröri 07.09.2020 vastuses on teadlikult viidatud vaid Eesti õigusaktidele, olukorras kus A.Parmas oli teadlik, et ta rikub samal ajal eelviidatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/58/EÜ !  A.Parmase õigusteadmised on väga kõrgel tasemel ja seetõttu ei ole usutav, et ta ei teadnud antud direktiivi kehtivusest Eestis ning samal ajal ise ja T.Pern poolt huvide konfliktis tegutsemisest! 

16.10.2020 kirjutas Kuklasele samal teemal Harju Maakohtu kohtunik A.Möldre oma määruses : 

Isegi, kui kaebaja on viidanud Euroopa Kohtu praktikale ja erinevatele direktiividele ning isegi kui ta leiab, et prokuratuur ei ole selleks pädev või see tekitaks kahtlusi objektiivsuses ja sõltumatuses, tuleb siiski rõhutada, et Eesti Vabariigis on olemas konkreetne säte, mis võimaldab päringute tegemist elektroonilise side ettevõtjale. Seega ei hakka eeluurimiskohtunik ka kaebajale jagama sellekohaseid selgitusi, kas prokuratuuril siiski on sellekohane pädevus ESS-s sätestatud päringute tegemiseks loa andmiseks või mitte.

Kas Eesti on Euroopa Liidus või ei ole? 

Ei saaks olla nii, et Eesti riik ja prokuratuur „mängivad“ nagu nad ei oleks teadlikud või ei saaks aru Euroopa Liidus kehtivatest direktiividest ning tõlgendavad neid meelevaldselt enda kasuks. 

Tegemist on Eesti inimeste põhiõiguste rikkumisega, mida T.Pern ja A.Parmas teadlikult „jalge alla“ trambivad! 

Nagu kirjutab endine Euroopa Kohtu kohtunik Uno Lõhmus  HYPERLINK “https://www.err.ee/1608129820/uno-lohmus-kaua-tuleb-oodata-oiguse-kooskolla-viimist-pohioiguste-nouetega” https://www.err.ee/1608129820/uno-lohmus-kaua-tuleb-oodata-oiguse-kooskolla-viimist-pohioiguste-nouetega

Meie võimukoridorides on seda seisukohta jonnakalt ignoreeritud…. Valitseb arvamus, et julgeolek ja turvalisus kaaluvad üles inimeste põhiõigused. Siia juurde kuulub väide, et õige hõlma ei hakka keegi. Samuti näib, et mõnigi põhiseaduse järgi põhiõigusi kaitsma pandud asutus võtab oma kohustusi loiult. Tulemus: põhiõiguste kaitse tase on Eestis nõrgem kui seda pakub Euroopa Liidu õigus.

Prokuratuur juhib ise kriminaalmenetlust ja toetab riiklikku süüdistust kohtus ning samal ajal püüab  avalikusele igal pool rõhutada, et nad on väga objektiivsed ka jälitustoimingute organiseerimisel ja ise jälitustegevuse üle järelevalvet teostades !!! Iga mõtlev inimene peaks aru saama, et see prokuratuuri jutt on vale ja seda kinnitas antud juhul ka Euroopa Kohus! 

Prokuratuur ei saa kahte vastandlikku ülesannet samaaegselt ja objektiivselt täita ! 

Prokuratuur ise nimetab taolisi huvide konfliktis tegutsemisi toimingupiirangu rikkumiseks, millegipärast on nad arvamusel, et see ei kehti nende endi, sh. T.Perni ja A.Parmase suhtes! 

Teadaolevalt püüdis T.Pern istungil tunde Euroopa Kohtu kohtunikke veenda selles kui “sõltumatu” on prokuratuur Eestis, kuid Euroopa Kohtu kohtunikud teda ei uskunud. Tahaks loota, et nüüd jõudis T.Pernile ka kohale, ta tegutseb ise huvide konfliktis olles, rikub ise sellejuures Eestis kehtivaid toimingupiirangu sätteid ja tema tegevus jälitustegevuse korraldamisel ja juhtimisel ei ole olnud sõltumatu. Kummalisel kombel on prokuratuurile pandud ka järelevalve nende jälitustoimingute üle, mida tehakse kohtu loal.

Kits kärneriks?  

Nagu viitab ka U.Lõhmus, on sellele probleemile juba varem tähelepanu juhtinud ka Euroopa inimõiguste kohus, kes arvab samuti, et põhiõiguste riiveks loa andja ning selle jälgimise üle kontrolli teostaja peab olema kohus või sõltumatu haldusasutus.

Pikka aega on püütud juhtida võimuorganite ja seadusandja tähelepanu prokuratuuri sisuliselt kontrollimatule jälitustegevuse juhtimisele ja olematule jälitustegevuse kontrollile, kuid senini on prokuratuur suutnud oma huvide konfliktis tegutsemist „avalikult“ varjata.