Foto allikas:  https://www.facebook.com/prokuratuur.ee/posts/446505309405150

 

Sattusin lugema prokuratuuri uudist oktoobrist 2019 (16.10.2019). Nimelt, kajastab uudis juhtiva riigiprokuröri Taavi Perni osalemist Euroopa Kohtu istungil seoses nn. koeravorstikaasusega. Taavi Pern selgitas istungil, et etteheidetel, nagu Eestis tehtaks kõneeristusi kergekäeliselt väheoluliste kuritegude tõendamiseks, ei ole alust. Tänaseks teavad ilmselt paljud juurauudiste jälgijad viidatud koeravorsti kaasusega seotud Euroopa Kohtu otsust ja seda, et Euroopa Kohus ei jäänud uskuma T.Perni selgitusi Eestis toimuva jälituse „seaduslikkusest“! 

Euroopa Kohtu istungil osalemine on kahtlemata nii prokurörile kui ka advokaadile tööalaselt suur elukogemus ning uute ja oluliste teadmiste saamise koht. 

 

 

On aga uskumatu tõdeda, et ainult 15 päeva peale T.Pern poolt Euroopa Kohtust tarkuse saamist, asus T.Pern neid samu Euroopa Liidu, Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu nõudeid ise rikkuma ning lasi ainult paar nädalat hiljem teha Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid totaalse läbiotsimise, võttes ära piiritlematu hulga andmeid. 

 

Eesti avalikkusele deklareeritakse prokuratuuri poolt õigusriigi ja seadusega paika pandud printsiipe. Deklareeritakse advokaadiga suhtlemise konfidentsiaalsust jne. Tegelik elu on Eestis aga hoopis teistsugune!   

 

On tõsiasi, et Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumisel ei jõua ca 99 % kaebusi selle esitamisest kaugemale, neid lihtsalt ei võeta menetlusse!

 

 

Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid vandeadvokaat O.Kuklase ei saanud taolise T.Perni juhtimisel 31.10.2019  toimunuga nõustuda ja vaidlustas selle. Suhteliselt tavaliseks on muutunud see, et kohtumenetlustes jõutakse reaalse probleemi arutamiseni alles  aastate pärast, kui probleem on kaotanud oma aktuaalsuse. Seega on tavaliseks muutunud, et isegi kui kohtud lõpuks midagi konstateerivad siis on selleks ajaks on toimunust nii palju möödas, et mitte keegi seda sündmust ja prokuratuuri poolset omavoli ning seaduserikkumisi isegi ei mäleta.   

 

Aprillis 2020 esitas Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid vandeadvokaat Olev Kuklase Euroopa Inimõiguste Kohtusse kaebuse ja 10.05.2021 teatas EIK, et Olev Kuklase kaebus väärib edasist menetlemist.  

 

 

Tegemist on avaliku infoga mida on võimalik jälgida EIK kodulehelt (18421/20, Kuklase vs Estonia).

 

http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-210099

 

 

 

Kindlasti on taoliste kaebuste esitamisel ja menetlusse jõudmisel olulisel kohal kaebuse sisuline aspekt, kuid ka vormiline aspekt, ehk see kuidas kaebus kõiki EIK nõudeid arvestades tuleb vormistada. 

 

Tõenäoliselt saab Taavi Pern osaleda ka Euroopa Inimõiguste Kohtu selles menetluses ja seletada kuidas taoline totaalne advokaadibüroo läbiotsimine oli prokuratuuri arvates kooskõlas Euroopa Liidus ja selle liikmesriigis – Eestis – deklareeritud (õigusriigi) põhimõtetega. 

 

 

Ainuke mure on selles, et riik ajab „rõõmsalt“ asja ja kujundab enda jaoks praktikat, aga inimene, kes on sattunud selle prokuratuuri poolt „suunatud“ asjaajamise keskmesse kahtlustatavana või süüdistatavana, peab seda aktiivset menetlust igapäevaselt taluma, temale blokeeritakse nende kogutud tõendite tutvumiseks andmist jne. On selge, et kõik need menetlused võtavad lõputu aja ja praktikust vandeadvokaadina olen ma teatud määral sellega ka harjunud – võtan seda pigem järjekordse koolitusena. Tõenäoliselt jõuab vandeadvokaat Olev Kuklase juba enne pensionile minna, kui mingi lahendus saabub aga eks see oli ka teatud prokuratuuri ametnike üheks eesmärgiks (juhul kui ei õnnestu O.Kuklast kiiresti süüdi mõista, siis saab prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse jaoks välja valitud isiku maine ära rikkuda ja teda karistada pika menetlusega). 

 

15.05.2021 kirjutas ja kurtis Eesti peaprokurör raha puudust, kõrgeid üüre, valikulist menetlemist jne.  Aga miks on peaprokuröril rahapuudus või kuhu kaob prokuratuurile antud maksumaksjate raha? 

 

Kas justiitsminister, olles prokuratuuri tegevust suunav, ei peaks samal ajal ka selgitama ja kontrollima prokuratuuri kulutuste otstarbekust, põhjendatust, mõistlikkust? Kas on mõistlik kõiki nn. koeravorsti tähtsusega „valitud“ kaasusi taolise jäärapäisega arutada. Kas siiski on vaja kulutada maksumaksjate raha selleks, et saaks teha  Euroopa Kohtu või Euroopa Inimõiguste Kohtu istungi eelselt või järel pilte ja esitada neid maksumaksjatele suurte töösaavutustena? 

 

See pilt, mille käesoleva postituse algusse panin ja millel T.Pern 16.10.2019 poseerib, on pärit just nimelt sellest absurdsest nn. koeravorsti kaasuse vaidlusest Euroopa Kohtus. Kas keegi üldse vaatab seda, mis protsessidega seoses on või oleks mõistlik Euroopasse sõita, et prokuratuuri ehk siis maksumaksjate raha kulutada? Kas keegi erapooletu võiks taolist tegevust ka mõistlikkuse ja otstarbekuse aspektist kaaluda? Kindlasti annab mistahes protsessi organiseerimist või Euroopasse sõitmist õigustada kasvõi kohtupraktika kujundamisega, aga kas mõistlikkus ja majanduslik otstarbekus ei peaks olema olulisem. Isegi kui eksiti, kas ei oleks mõnikord ka mõistlik sellest õppida ja astuda samm tagasi.  

 

Olukorras, kus peaprokurör nõuab maksumaksjalt raha juurde ja hirmutab õiguskorra kadumisega, olukorras kus kriminaalmenetlustega tegeldakse valikuliselt, olukorras kus ka riigil on raha vähe, oleks mõistlik suunata seda niigi vähest raha nende asjade uurimisele, mis on tõesti olulised ja mille tulemusena ettevõtjaid oleks võimalik kelmide vastu kaitsta, maksubaasi suurendada. Kas mitte taoliste nn. koeravorsti kaasustele kulutatud aja ja raha tõttu ei tekkinud olukord kus Eestis asuvatest Rootsi ja Taani pankadest käisid süüdimatu rahapesuna läbi miljardid, ilma et prokuratuur oleks seda märganud?