Arusaadavalt pidi peaprokurör A. Parmas reageerima Eesti Meediaettevõtete Liidu ja Eesti Rahvusringhäälingu 05.05.2022 ilmunud avalikule pöördumisele, aga sellest peaprokuröri vastusest nähtub vist ka ajakirjanike trahvimise tegelik mõte!

Peaprokuröri vastust lugedes on põhjust järeldada, et riigiprokuratuur organiseeriski S.Vedlerile, T.Vahterile ning EE-le trahvimise teadlikult, eelkõige eesmärgiga neid hirmutada ning sundida neid ja teisi ajakirjanikke käituma edaspidi prokuratuurile kuulekalt ning meelepäraselt.

Miks ma nii arvan?

–  isegi kui see ajakirjanike suhtes tehtav trahv tühistatakse, siis avaldab prokuratuuri arvates see TRAHV ajakirjanikele ja ajakirjandusettevõtetele piisavalt hirmutava mõju ja sunnib neid edaspidi prokuratuuriga koostööle!

– Lisaks, ükskõik milliseid avantüüre riigiprokurörid ette ei võta, tegelikkuses nad mistahes seaduslike/ebaseaduslike tegevuste eest tegelikku vastutust ei kanna! T.Perni ja A.Parmase tegevuste näidetest teame, et isegi kui käituda teadvalt ebaseaduslikult jne. ei järgne juhtivprokurörile või riigi peaprokurörile isegi mitte distsiplinaarmenetlust!

– Ja kui antud näite puhul – ajakirjanike trahvimisega läheb riigiprokuröride jaoks „jamaks“ siis asub Pern & Parmas & S.Nurm  koheselt kohtunikku süüdistama! Täpselt nii ka peaprokurör oma vastuses väidab!

– Taoline inimeste peal nö. inimkatse-eksituse meetodil toimiv on rahvale lõbus ja toob ka riigiprokuröridele kuulsust !  

– A.Parmase vastusest nähtub ka tavaline tegevusmuster – peale hirmutamist tehakse avaldus, et peaksime nüüd peale seda tegema n-ö asju arutava ümarlaua kus tegelikkuses saaks prokuratuur paika panna „printsiibid“, millest ajakirjanikud peavad edaspidi juhinduma! Väidetavalt ei teki siis ajakirjanikega vastastikuseid „arusaamatusi“.

– Ajakirjanikud võiksid Parmaselt küsida – kas seda nn. ümarlauda ei oleks prokuratuur saanud enne trahvimist organiseerida? On ilmne, et prokuratuur ei tahtnud seda teha, sest siis poleks ajakirjanikud prokuratuuri arvates neid “õigesti” kuulanud. Kuid nüüd, kui ajakirjanikele on „nähvakas“ ära antud on juba hoopis teine asi!

Siinjuures soovitan lugeda G.Aarma raamatut  „Elutarkused“ I osa. Seal on päris hea näide just varjatud hirmutamise kohta, nö. valvekoera ja pajuvitsa efekt.    

Mõned mõtted veel täiendavalt – mis lähtuvad riigiprokuratuuri vastusest ja praktikute kogemusest:  

1. Trahvi taotleti just Vedlerile ja Vahterile, sest tegemist on väga mõjukate ajakirjanikega ja on piisavalt ilmne, et nende trahvimise järel ei julgeks teised ajakirjanikud enam prokuratuuri huvidega mitte-arvestavalt käituda (analoogselt hirmutavalt suunas A.Parmas ju ka jutu ajakirjanik A.Karnau suunas). 

2. NB! Ma pole vandenõuteooriate armastaja ja üldjuhul toimub kriminaalmenetlus Eestis tavalises korras aga on ilmne, et  prokuratuuri jaoks „erilistel juhtumitel“ kasutatakse ka „erilisi võimalusi“!  Näitena arvan, et ajakirjanike trahvimine liigitub eriliste juhtumite alla. Täna on juba piisavalt tõendeid ja põhjust arvata, et prokuratuuril on (oma haldamisel/juhtimisel olevate jõustruktuuride kaudu) infotehnoloogiliselt ja ka faktiliselt “vajalikel juhtudel” eelnev ülevaade sellest, kelle kätte kohtunikest nende trahvimise taotlus satub.  Kogemuslikult võin ütelda, et ka mitmetel muudel prokuratuuri poolt kohtule esitatud taotluste esitamisel (näiteks kellegi „erilise“ läbiotsimine või „erilise“ vahistamistaotluse esitamine jne.) toimub prokuratuuri tegevus taoliselt, et isegi hiljem (tagantjärgi) üldmenetluses jne. pole võimalik tagantjärgi kontrollida seda, kas käituti seaduslikult, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tegelikkusele või oli tegemist prokuratuuri poolse nn. kalastamisega. Konkreetses kogemuslikus näites oli ka kohtumäärustest tuvastatav, et T.Pern käis eelnevalt veel kohtunikule eraldi suulisi “selgitusi jagamas”. Iseenesest pole taoline selgituste jagamine probleem, küsimus on vaid selles, et kogu prokuröri ja kohtuniku tegevus pidanuks olema tagantjärgi kontrollitav. Tegelikkuses aga ei saa väljaspool prokuratuuri mitte keegi hiljem tagantjärgi kontrollida seda, miks, kus ja mida käis T.Pern kohtunikule täiendavalt suuliselt “selgitamas”, sest mitte midagi ei talletatud/salvestatud! Lisaks, tänaseks on juba piisavalt ilmne, et “eriliste klientide puhul” valivad prokuratuur või jõustruktuurid „nagu juhuslikult“ selle „õige aja“, kui on parasjagu valves taoline kohtunik, kes tavaliselt teeb „eriliselt vajalikel“ juhtudel prokuratuuri taotluste suhtes „alati õige“ otsustuse. Muidugi kui pärast „jamaks läheb“ siis süüdistab riigiprokuratuur kohtunikku – tema tegi! 

3. Veel, enamus meist vist isegi ei mõtle sellele, kas õigusriigis saab õigust mõistva kohtuniku arvuti üle kontrolli omada täitevvõimu asutus!  Aga  tegelikkuses see täna jätkuvalt nii on  – kohtunike arvutites olev kogu postkast asub Riigi Infosüsteemide Keskuses ehk RIK -i  käes! Võiks asuda juba otse prokuratuuri valduses, siis ei oleks enam üldse mitte kuidagi vajalik avalikult kogu aeg rõhutada, et meil on õigusriik! Teeme lihtsalt näo, et kõik on korras ja õige hõlma ei hakka keegi!

Näitena – kohtunik E.Vavrenjuki  kogu viimase 15-20 aasta postkasti sisu ei võetud mitte kohtust või kohtuniku käest, vaid hoopis täitevvõimu asutusest – RIK-ist ja seda tavalise Kapo kirjaga, ei olnud vaja mitte mingi kohtumäärust!

Kokkuvõtvalt – prokuratuuri jaoks pole olemas mitte mingit kohtuniku kirjavahetuse saladust, mitte mingit kohtuniku nn. nõupidamistoa saladust! Ja väita veel tänasel päeval, et seda kõike kontrollitakse hiljem üldmenetluses on samuti otsene vale, sest prokuratuur annab kaitsjale või siis üldmenetluses – nn. võistlevas menetluses – kohtunikule kontrollimiseks vaid seda mida tema tahab.

See kõik ei tähenda, et keegi prokuratuurist peaks hakkama kohtunikku üldse kuidagi mõjutama! “Erilisel vajadusel” on prokuratuuril vajalik valida lihtsalt õige aeg ja õige kohtunik, kes varasemast „vaimsest sidemest tulenevalt“ lihtsalt „usaldab“ prokuratuuri nimekaid tegelasi, sest üldjuhul prokurörid „ajavad riigi asja“, käivad otse kabinetis „selgitamas“  ja miks ei peaks kohtunik neid usaldama.   Möönan, alati see prokuratuuril ei õnnestu, aga 50/50 on ka väga suur võimalus.

Ma ei väida, et Eesti riigis on kõik halvasti. Arvan, et enamusel juhtudel tulebki prokuröre usaldada, sest enamusel juhtudel nad teevad tänuväärset tööd ja hästi! Kõige selle vahele jäävad aga need erilised prokurörid kes olles ise nn. valgekraed, tegelevad omaarvates “aktiivselt” nn. valgekraede kuritegevusega ning seda täiesti “omade meetoditega”. Põhjenduseks tuuakse peaaegu alati, et asi on väga keeruline ja “tohutult konspireeritud” ! Kindlasti on need tublid valgekraed ise veendunud, et nad ajavad taga “õigeid valgekraesid” aga kui keegi siiski ükskord (kunagi)lähemalt vaatab ja annab hinnangu ka nende endi käitumise seaduslikkusele, siis tõenäoliselt saame palju üllatavat teada,

Võim on väga huvitav ja inimesi muutev nähtus! 

Lõpetuseks üks vana mõttetera – kui prokurörid tahavad ajakirjanikke „maha matta“ siis võiksid nad ju aru saada, et ajakirjanikud ongi need seemned, mis maasse matmisel hakkavad veelgi paremini kasvama!