Kes oleks osanud arvata, et 30 aasta jooksul õnnestub olla prokuröri, advokaadi ja kohtualuse rollis? 

Head sõbrad!

Harju Maakohus mõistis Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid ja Olev Kuklase, samuti S.Taela, E.Vavrenjuki ja tema poja ning abikaasa Riigiprokuratuuri poolt konstrueeritud süüdistuste osas õigeks.

Tänan teid kõiki, kes te olete senini kaasa elanud Riigiprokuratuuri ja Kapo poolsele õiguslikule katsetamisele! Vabandan kõigi ees, kes end sellest avameelsest väljendusest puudutatuna tunnevad, aga kuidagi teisiti ei saa seda nimetada.

Mõistan, et kõigil – kohtunik, prokurör, advokaat – on selles loos täita oma roll ning kui välja arvata kohtumenetluse alguses esinenud „viperus“ prokuröri taandamisega, on ju kõik osalised teinud oma tööd ning minu hinnangul professionaalselt. Möönan, et minu väljaütlemised ühes või teises osas on olnud kohati emotsionaalsemad, kuid ilmselgelt on see olnud tingitud minu menetluslikust rollist, mis väljub minu igapäevasest tööst.

Pean siinkohal õigeks teha kummardus kohtunik Katre Poljakova ning rahvakohtunike Aivar Aasmäe ja Merle Montgomery tööle, kes suutsid avaliku surve olukorras teha seda neutraalselt ja väga professionaalselt.

Pean õigeks ka tunnustada riigiprokurör A.Lehesmetsa, kes suutis ametnikuna jääda neutraalseks ja ametniku kohusetundega viis maakohtu menetluses lõpuni selle õigusliku katsetuse ja temale ametiülesandena püstitatud süüdistuse eest seismise. Arvan, et temal puudus õigus ja võimalus sellest olukorrast taganeda, kuigi temal oli teadmine, et selle absurdsuse peavad kinni maksma maksumaksjad.

Täna on huvitav lugeda näiteks vahetult peale kahtlustuse esitamist ja suure hurraaga kohtuniku ja advokaadi kinnipidamist 04.11.2019 avaldatud artiklit Lõuna-Eesti Postimehes. Ajakirjanik kirjutab tõsimeeli sellest, kuidas pankrotihaldur Kuklase tasuks määrati üle 12 000 euro, mis on pigem erandlik, sest tavaliselt küündivad pankrotihalduri kulud sõltuvalt menetluse keerukusest ja mahust kuni 500 euroni.

Loen artiklit täna ja ei tea, kas nutta või naerda. Kohtumenetluse käigus võis prokurör veenduda selles, et kohtunik Vavrenjuk on määranud ühele teisele pankrotihaldurile ühe samataolise pankrotimenetluse läbiviimise eest tasu 144 000 eurot ning meie räägime kuidagi Kuklase eelistamisest. Eks neid Riigiprokuratuuri poolseid numbritega vassimisi oli kahjuks väga palju ka teisi ja juristidel ongi tihtilugu matemaatikast ja raamatupidamisest raske aru saada.

Loodan siiralt, et maakohtu menetluse käigus avanesid nii mõnegi menetlusosalise silmad, kuidas pankrotimenetlused toimusid, kui keeruline on tegelikkuses õigusteadus, majandusteadus ja matemaatika omavahel kokku panna.   

Samal ajal on kahju vaadata seda, kuhu on nende aastatega jõudnud riigiprokuratuuri maine. Kohtud on juhtinud korduvalt tähelepanu ilmselgelt suurte puuduste ja ebaloogiliste põhjendustega süüdistusaktidele (viimase aja huvitavamaid näiteid on seotud R.Rosenbergi kriminaalasja ja selle süüdistusakti tagasi saatmisega). Ka käesolevas asjas saatis Riigikohus algselt süüdistusakti tagasi aga tundub, et prokuratuuri süüdistusosakonnale ei mõju mitte miskit. Pole kedagi kes süüdistusosakonnast julgeks vahepeal peeglisse ja ühtlasi ka oma menetluslikku raiskamisse pilku heita?

Viibisin hiljutisel advokatuuri aastapeol koos kolme (tänaseks on meid neli) õigeks mõistetud vandeadvokaadiga – V.Särgava, K.Namm, K.Tuul – ning mõtisklesime selle üle, kuidas on taoliste absurdsustega suudetud prokuratuuris jõuda niisuguse tasemeni ja mitte keegi riigiprokuratuurist ei vastuta. Täpselt sama tunnet on saanud kogeda näiteks I.Repnau, K.Lember, A.Suvorov.    

Kõige selle taga aga on teatud isikute poolt maksumaksjate ja menetluslikku raha miljonitesse pillav raiskamise „loomingulisus“ ! Ajal, kui minu suhtes menetlus algatati ja menetlust läbi viidi olid selle „loomingu autorid“ Lavly Perling, Taavi Pern, Jaanus Kann.

Kas samal ajal on ka mõne prokuröri või menetleja osas toimunud kohtu poolt kontrolliv kriminaalmenetlus ja otsustus, milles kohus on kedagi süüdi või õigeks mõistnud? Tegelikkus on null!

Kui põhiseaduse § 12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed, siis ikka ja jälle peab tunnistama, et mõned on võrdsetest võrdsemad. Ikkagi on teatud seltskond, kelle arvates teised on korruptandid, kõik teised isikud peale nende endi ei suuda tööd ja eraelu lahus hoida, kuid ise ei taheta peeglisse vaadata. Pean ennast kordama ja küsima, kas toimingupiirangu säte ei kohaldu L.Perlingule, kes peaprokurörina oli samal ajal erakonna Isamaa liige ja kandideeris koheselt peale „sõltumatu“ peaprokuröri ametist vabastamist „täiesti juhuslikult“ selle sama erakonna Isamaa juhiks. Kas toimingupiirangu säte ei laienenud T.Pernile ja A.Parmasele, kes nn. komisjonis olles nimetasid 250 000 eurose aastapalgaga kontrollorgani liikmeks nende endaga seotud I.Tibari? Kas tõesti nad ei pidanud selles olukorras taanduma, kas tõesti (isegi mitte näilikult) puudus neil igasugune erahuvi langetada otsustus oma hea tuttava/sõbra kasuks?

Kindlasti on ka täna väga ilus lugeda tänase peaprokuröri ja endise prokuröri ERR-is avaldatud mõtteid ja deklaratsioone: “ Avaliku võimu kandja ja avaliku ülesande täitja ülesandeks on alati väljuda (ja mitte vaid näiliselt) sellistest otsustusprotsessidest, kus erahuvi juba eksisteerib või võib hakata eksisteerima“.

EV põhiseadus ikka kehtib, aga siiski teatavate eranditega.