Nüüd, peale justiitsministeeriumi poolt algatatud järelevalvemenetlust on ilmnenud, et riigi peaprokurör on juba mitu kuud aktiivselt tegutsenud – toimub justiitsministri vestluste „talletamine“ või hoopis salvestamine või jälitus?

On suhteliselt ilmne, et saame veel ühe või kaks maksumaksja raha raiskamise kriminaalasja ja lisaks veel justiitsministri poolt peaprokuröri vastu algatatud nn. järelevalvemenetluse!  

Nagu kirjutab tänane Postimees: https://arvamus.postimees.ee/7979176/juhtkiri-siil-udus?fbclid=IwAR0TitEJ1175xBSbGYTw3pEorj8S6oZq-MAjmDpbcyBzrGaOq71VizxVoy0

 „Lemberi kohtuasi pole aga olnud ainus. Milles on asi, et prokuratuur ei suuda korruptsiooniprotsesse eduka lõpuni viia? Kellel oleks õigus teha prokuratuurile märkuseid ja nende tööd kontrollida?

„Vaadates nädala jooksul lahti rullunud vaidlust, näib, et justiitsministrile ei taheta seda võimaldada, kuid kes see siis olema peaks“?

„Prokuratuuriseadus ütleb, et riigi peaprokuröril on ministri ees aruandekohuslus ja et justiitsministeerium teostab teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle, välja arvatud kohtueelses kriminaalmenetluses ja jälitustegevuses“.

K.Laanet : „…. jah – ei teagi, kumba sõna kasutada, kas sõltumatuse või siiski puutumatuse teemal“.

Aga olukord läheb aina huvitavamaks: 14.03.2024 viitas riigi peaprokurör Andres Parmas avalikkusele, et on  talletanud omavahelisi vestlusi justiitsminister Laanetiga, et Parmas pole olnud alati telefoni taga üksinda, kui need vestlused on toimunud (Delfi).

Kas seal peaprokuröri „telefoni taga“ osalesid siis tunnistajad või osaleb jutuajamistes juba Kapo menetleja? 

Parem õudne lõpp kui lõputu õudus!

Kas kogu see „õiguskaos“ ei ole mitte tingitud asjaolust, et riigiprokuratuuril on varasemalt lastud kontrollimatult ja vastutamatult tegutseda?