Kui ulatuslikult võiks politseiagent kuritegusid provotseerida/otsida/tuvastada?  

KrMS § 126 ⁹  lg. 1 kohaselt on politseiagent isik, kes muudetud  identiteeti kasutades kogub 

käesoleva seaduse § 126 ² lõike 1punktides 1, 3 või 4 nimetatud alusel teavet.§ 126 ⁹  lg.2 näeb ette, et politseiagendi kasutamiseks annab kirjaliku loa prokuratuur. Politseiagendi kasutamiseks antakse luba kuni kuueks kuuks ning seda tähtaega võib pikendada korraga kuni kuue kuu võrra.

Olgu siinkohal märgitud, et kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt toimub mitmete jälitustoimingute tegemine tõepoolest ka kohtu loa alusel. Samas, politseiagendi kasutamine, varjatud jälgimine, võrdlusmaterjali

varjatud kogumine ja esmauuringute tegemine, asja varjatud läbivaatus ja asendamine toimuvad prokuratuuri loa alusel. On aga küsitav, miks näiteks kuriteo matkimise puhul on vaja kohtu luba, aga politseiagendi kasutamisel mitte? Kas taoline tegevus on kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktidega.

Sattusin hiljuti suhtlema kolleegiga kelle jaoks tekkis küsimus, kui ulatuslik võib tegelikkuses

olla see prokuratuuri loa alusel tegutseva politseiagendi tegelik „tegevusväli“.

 

Kolleegi kätte oli sattunud kriminaalasi, milles prokuratuur oli andnud loa tegutseda isikul
politseiagendina taoliselt, et politseiagent tegi  n-ö alaealist mängides fiktiivse Facebooki
konto. Selle järel suutis see fiktiivne, politseiagendina töötav „alaealine“ tekitada endale ligi 1000 nn. Facebooki sõpra, kellega edasisel suhtlemisel asus politseiagent oma tööülesandes „otsima“ kurjategijat!  Olgu juba etteöeldud, et kriminaalasjast nähtus, et politseiagendi poolt tekitatud nn.

Facebooki sõpradena olid ennast „sõbrana“ määratlenud/aktseptinud ka mitmed tuntud avaliku elu tegelased, sealhulgas riigikogu liikmed, tuntud muusikud jne. 

 Iseenesest võib Facebooki suhtlus olla avaliku elu tegelaste jaoks oluline, neil ongi vajalik suhelda laiemalt ning  määratleda Facebooki sõpradena ka taolisi isikuid/valijaid/fänne, kes tegelikkuses võib-olla  ei ole sellele avaliku elu tegelasele üldsegi mitte teada.

Kahtlemata on ka politseil vajalik kurjategijaid tuvastada, nende otsimisega aktiivselt tegelda, sest me ju keegi ei taha oma laste suhtlust mingite tõenäoliselt haigete maniakkidega. 

Elu ja ajalugu on näidanud, et  kui sellejuures lasta need kriminaalmenetluslikud reeglid nö. õige asja huvides lõdvemaks, siis satume varem või hiljem olukorda kus kriminaalmenetluses  kasutatakse taolisi “lõdvendatud” reegleid  juba enamuses asjades ja tõenäoliselt ka poliitiliselt.

Antud näite puhul jõudis selle nn. alaealist mängiva politseiagendi tegevuse tulemus teatud isikute osas kahtlustuste ja süüdistuste esitamiseni, sest nad olid nõus politseiagendi poolse „tegevusega“ kaasa minema. Tunnustan politseid kui selle tulemusena tõesti neid maniakke vähemaks saab kuigi arvan, et kogu see teema on pigem meditsiiniline probleem.  

Taolisest politsei praktikast kirjutas ka  https://www.ohtuleht.ee/1028871/kuidas-puutakse-pedofiile-loksu-politsei-seksini-voib-jutt-minna-esimese-tunni-jooksul

Politseiagendi ülesanne  internetis oli tõenäoliselt õiglane ja vajalik – tuvastada võimalikke alaealistega seotud seksuaalkuritegude  „huvilisi“ ja toimepanijaid. Ka kohtupraktikas aktsepteeritakse seda, et politseiagendina KrMS § 126 ⁹ lg 1 mõttes võib olla käsitatav ka isik, kelle jaoks ei ole välja mõeldud tõele mittevastavat elulugu või kellele pole väljastatud näiliku sisuga dokumente. Samuti pole obligatoorne, et konkreetse valenime all tegutseva politsei agendina esineks alati üks ja seesama isik või et see isik suhtleks kellegagi vahetult (n-ö näost näkku). Politseiagent võib oma ülesandeid täita ka üksnes virtuaalkeskkonnas, telefonitsi või kirja teel. 

Isiklikult arvan, et politseiagendile püstitatud ülesanded on ka meie ühiskonnas vajalikud, kuid minu kolleegi ja minu jaoks tekkis küsimus, et kas taolise politseiagendi poolt nn. alaealise Facebooki libakonto tegemise ja sellega seotud tegevus/provotseerimine ning ca.1000 nn. sõbra kaasabil “kalastamine”, (ilma nende teadmata) on siiski tänase õigusriigi põhimõtetega kooskõlas.

 

On tõenäoline, et see politseiagendist nn. alaealine pidi oma provotseerivas tegevuses kasutama reaalseid alaealisega seotud videoid või pilte või käituma muud moodi piisavalt provotseerivalt jne. 

Aktsepteerin üldist arvamust, et politseinik peaks omama teatud ulatuses õigust ka provotseerida ja tõenäoliselt ka enamus neist 1000-st nn. sõbrast mistahes provokatsiooniga kaasa ei lähe, aga millisest hetkest alates
saab nende 1000 Facebooki sõbra seas olev isik ütelda, et  temale saadeti, tema ei tea , tema pole kurjategija! 

Kui keegi tegelikkuses sulle tundmatu nn. alaealine (olgu ta politseiagendina määratletav või mitte)edastab sinu Facebooki kontole mingisuguse alaealise seksuaalset tähendust omava video, pildi või muu info, siis kuidas peaks tavaisik käituma taolise video, pildi või muu taolise alaealisega seotud seksuaalse info saamisel? 

 

Kas nendest 1000 inimesest on kõik isikud õigusteadlikud, haritud jne ja suudavad vastavalt käituda, tõenäoliselt on seda videot või pilti ka juba kümneid kordi edasi jagatud jne. Kahtlen selles, kas tavaline inimene,(kellel pole õigusteadmisi) suudab kõigil nendel Facebookis kasutatavatel, prokuratuuri poolt korraldatavatel ja lubatavatel politsei provokatsioonidel seaduslikult käituda. Kas taolisel “kalastamisel” ei ole juures nn. mõõdikute olemus ? 

     

Isegi politseinikud ise ei suuda tihtipeale käituda seaduslikult ja aru saada kus on see piir !   https://www.ohtuleht.ee/662735/elver-loho-politseinik-naitas-lastepornot-avalikul-koosviibimisel

Kas taolisele olukorrale oleks pidanud järgnema kriminaalkaristus, kas järgnes ? Kahtlen ?  

Taoline on tänane Eesti tegelikkus, aga põhiline küsimus – kust lähtub piir provokatsioonidel, isiku arusaamistel ja isiku  tegevuses/tegevusetusel!  Kas jälle on ainult politsei tegevust juhtiv prokuratuur see otsustaja ja piiri üle otsustaja ?  

Kui taoline nn. kalastamine piirdub tegelikkuses alaealiste ja/või narko-kuritegevuse vastase tegevusega, siis võib rahule jääda, kuid esitatud näide võimaldab jälle ilma sõltumatu asutuse lubadeta ja prokuratuuri organiseerimisel/loal  ja politseiga koostöös saada mistahes muud neile või nendega seotud isikutele vajalikku infot sealhulgas poliitiliste, usuliste, äriliste eelistuste kohta ja mingit kohtu luba pole ! 

Näitena, olen Facebooki kaudu saanud ka ettepanekuid tänast võimu omavate isikute vastu väljaastumiseks. Kas neid ettepanekuid tegid sõbrad või politseiagendid, ei saa ma tõenäoliselt kunagi teada?  

Kokkuvõttes – iga interneti ja Facebooki kasutaja peaks endale teadvustama, et meil  Eestis kehtiv  KrMS § 126 ⁹ lg. 1 , mis määratleb ära ka selle, et nimetatud teabe kogumine KrMS § 126 ² lg 1 p 4 alusel ei piirdu üksnes tõendusteabe vahetu fikseerimisega.

 

Täiendava infona : Politseiagendi kasutamine võib seisneda ka kriminaalasja menetleja sellises enda identiteeti varju jätvas suhtluses, mille eesmärk on avada edasisi võimalusi tõendusteabe kogumiseks muude
menetlustoimingutega. Oluline on see, et politseiagendi tegevuselõpp-eesmärk peab olema kuriteo kohta tõendusteabe saamine. Seega võib isik olla käsitatav politseiagendina isegi juhul, kui ta ei suhtle vahetult kahtlustatava endaga, ei esita kellelegi küsimusi, mis puudutaksid otseselt tõendamiseseme
asjaolusid, ega taotle vahetut juurdepääsu tõenduslikult olulistele dokumentidele või ruumidele. Politseiagendi kasutamisega võib olla tegemist ka juba siis, kui kriminaalmenetlust toimetav uurimisasutuse ametnik loob mõne sellise meiliteenuse pakkuja juures, kes ei tuvasta kliendi isikusamasust, välja mõeldud nime kasutades e-posti konto ja saadab sellelt kontolt e-kirja, mille lõpp-eesmärk on menetletava kuriteo kohta otseselt või kaudselt tõendusteavet hankida. Politseiagendi mõiste seisukohalt on esmatähtis just tegeliku identiteedi (kriminaalasja menetlejaga eksisteeriva seose) varjamine, mitte varjamiseks kasutatava võltsidentiteedi usutavaks muutmine.

Õiguslikult pole määravat tähtsust sellel, kas politseiagendi suhtluspartner usub, et talle on esitatud
õiged isikuandmed. Politsei arvates on oluline see, et suhtluspartner jäetakse teadmatusse sellest, et temaga suhtleb kriminaalmenetlust toimetava riigi esindaja.

 

Võibolla tundub kõik see eelkirjeldatu ebaoluline ja enamus meist (neist 1000-st Facebookis sõbrana
politseiagenti/te omavast isikust) arvavad, et see neid ei puuduta, nemad käituvad seaduslikult !

Kokkuvõte on vaid selles –  Ka Facebookis tuleb käituda vägagi
vastutustundlikult !