Õigusriigi tegelikkus?

 

Sattusin hiljuti vaatama tõsielulistel sündmustel põhinevat S. Spielbergi lavastatud filmi „Spioonide sild“. Nagu meist paljud, nii olin ka mina seda filmi varem näinud, aga sõnum, mille Spielberg sinna filmi pani on ühest küljest küll väga filmilik ning tõenäoliselt tegeliku tänase Ameerika ühiskonna ja poliitikaga kooskõlas vaid osaliselt, aga teisest küljest esitab küsimuse õigusriigi tegelikust olemasolust! 

 

 

Nagu Ameerikas nii ka Eestis on konstitutsioon (põhiseadus), mis peaks kehtima tingimusteta ja täies ulatuses. 

 

 

Kõigis läänelikes tsiviilühiskondades eksisteerivad teatud ideaalid ja reeglid, mida avalikult lubatakse järgida! Ülikooli õigusteaduskonnas rõhutas E-J. Truuväli (hilisem õiguskantsler) seda, kuidas Eestimaal elanud Balti-Saksa päritolu Timotheus Eberhard von Bock püüdis 1818.a. Vene keiser Aleksander I-le selgitada, et absoluutne monarhia ei ole mõistlik valitsusvorm. T. von Bock saatis oma heale sõbrale Aleksandrile esimese Venemaa ja tollel ajal ka Eestimaad puudutava konstitutsiooni teksti projekti. Need, kes on lugenud Jaan Krossi raamatut „Keisri hull“ teavad, et Aleksander I pidas konstitutsiooni koostajat T. von Bocki hulluks ning otsustas, et ta peaks edasiselt konstitutsiooniga tegelema hullumajas.    

 

Tänase Eesti õigussüsteemi ja meie põhiseaduse osas peaaegu 200 aastat tagasi toimunuga paralleeli toomine tundub esmapilgul arusaamatu, sest arvame, et meil on hea põhiseadus, mida kõik peaksid järgima.

 

Filmis „Spioonide sild“ on mitmeid mõtlemapanevaid arutlusi. Ühes neist viitab advokaat J. Donovan teda mõjutama saadetud LKA töötajale: “… sina oled sakslane …, mina iirlane …. aga mis teeb meid ameeriklaseks? Reeglid! Meie nimetame seda konstitutsiooniks ja ära tule ütlema, et meil reegleid pole!“ 

 

 

Jah, ka mina arvan, et meil on Eestis hea põhiseadus. Meil on reeglid, mis peaksid kehtima ja olema kõigile täitmiseks. Aga nagu ma juba eelnevates postitustes olen viidanud õiguskantsler Ü.Madise 18.09.2018 ettekandele Riigikogus, siis seoses toimingupiirangutega kahtleb õiguskantsler just nimelt selles, kas iga inimene siiski suudab seadust ise tõlgendada, kas tegelikkuses on võimalik aru saada teo lubatavusest või keelatusest. Kui me teatud juhtudel normist või ühestki normi seletusest sellele küsimusele vastust ei leia ja võimalik tagajärg on karistus, siis peab inimesele olema teada, mis on lubatud ja mis keelatud. 

 

 

Põhiseaduse § 13 lg 1 sätestab igaühe õiguse riigi ja seaduse kaitsele ning samas ütleb lg 2, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Lõikes 2 sisaldub õigusselguse põhimõte, mis tähendab, et põhiõigust riivav seadus peab olema piisavalt määratud. 

 

Põhiseaduse § 13 lg-s 2 sätestatud põhimõte nõuab, et õigusaktid oleksid sõnastatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt, et isikul oleks võimalik piisava tõenäosusega ette näha, milline õiguslik tagajärg kaasneb teatud tegevuse või tegevusetusega.  

 

Kas tõesti on seaduste tõlgendamine nii keeruline, et inimene ei saa enam aru, mis on Eesti Vabariigis lubatud ja mis keelatud? 

 

Kas toimingupiirangutega seotud normid on arusaadavad?

 

 

On näha, et õiguskantsler on samade põhimõtete väljatoomisega tegelenud juba mitu aastat. Nii 18.09.2018 Riigikogu istungil kui ka 24.10.2019 on Ü. Madise püüdnud neid samu põhimõtteid välja tuua, rõhutada, viidata Eesti põhiseadusega seotud vastuoludele.

 

„Õigusselgusetuse tõttu ei ole KVS § 11 vaidlustatud, sest vaidlustatakse siis, kui on ettekujutus sellest, milline on teostatav sama hea lahendus! /–/ kui tagajärjeks on kriminaalkaristus, siis seotud isiku puhul peab olema selge, mida inimene peab tegema selleks, et tema tegevus oleks igal juhul õiguspärane. /–/ Kriminaalkaristust ettenägev norm peab olema piisavalt selge, et inimene saaks aru, mis on keelatud ja mis lubatud. Seotud isiku näitel see kõikidel juhtudel nii ei ole. Koolitamine on väga hea meetod ja seda tuleb jätkata. Oleks hea, kui oleksid olemas senise praktika pinnalt väga konkreetsed juhendmaterjalid, millest inimene saab juhinduda. Varasema Riigikohtu praktika kohaselt isegi kui õnnestub saada ametiasutuselt kirjalik vastus, et tegemist ei ole tehingu- või toimingupiirangu rikkumisega, siis tegelikult see vastus ei pruugi päästa süüdimõistmisest kohtus või kriminaalasja algatamisest /–/“.  

 

Toimingupiirangute, korruptsiooni vältimise alane koolitamine, ennetamine on kõik ilusad sõnad aga kui need reeglid on ebaselged, siis kuidas on võimalik koolitada teemal, milles ka koolitaja ise ei suuda juba mitmeid aastaid selgust saada!  

 

 

Riigikohtu erikogu on rõhutab juba 28.02.2002 lahendis nr 3-1-1-117-01, et eriti oluline on õigusselgus  selliste tegude suhtes, millega võivad kaasneda kriminaalõiguslikud tagajärjed. Samas on huvitav, et 24.10.2019 istungil palus Ü.Madise selgitada, kas Keskkriminaalpolitsei korruptsioonivastaste kuritegude büroo alustab süüteomenetlust alati siis, kui tegemist on kõrge või väga autoriteetse ametiisikuga või kui toimingupiirangu rikkumisel on väga suur mõju või kui saadakse korruptiivset tulu või on tekitatud kahju. Ü.Madise lisas, et kui see nii on, siis ei ole välistatud, et näiteks mõnda ministeeriumi kantslerit hakatakse avalikult väga küsitaval alusel kahtlustama ja süüdistama ainuüksi seetõttu, et ta on ministeeriumi kantslerning see ei pruugi kuhugi jõudagi, kuid inimene on saanud pöördumatut ja rasket kahju. 

 

Prokuratuuri arvates ministeeriumi kantslerid ei pea muretsema, prokuratuur tegeleb „teravalt“  õigussüsteemis olevate isikutega! 

 

 

24.10.2019 õiguskomisjoni istungil väitis Lavly Perling, et „Korruptsioonikuritegude menetlemise puhul ei ole ametiisiku 3 positsioon määrav! (PS! mida see sisuliselt tähendab võib järeldada prokuratuuri edasistest reaalsetest toimingutest). Kuhu vaadatakse teravalt, on õigussüsteem ise. Õigussüsteemis töötades vaadatakse väga selgelt ametikohta. Ametikohta ei vaadata KOV-i juhtide puhul ega kõrgete kantslerite puhul selliselt. Korruptsiooniasjad sünnivad suurelt jaolt avalduste põhiselt ehk saabub info, et keegi on korruptant. Riik ei jälgi pingsalt kõrgeid ametnikke toimingupiirangute rikkumise osas.“

 

 

Kas taoliselt esitatud väidete kohta võiks öelda, et ministeeriumide kõrged ametnikud/kantslerid omavad võrreldes arstide või õigussüsteemis töötavate inimestega …  immuniteeti ?

 

 

Ülle Madise: „Lisaks, Eesti ei tohiks liikuda suunda, kus põhimõtteliselt on võimalik igaühte vastutusele võtta. Inimesel peab olema selge, mis on keelatud ja mis lubatud juhul, kui tagajärjeks on kriminaalkaristus. Seadust saab reguleerida ka nii, et tagajärjeks ei ole kriminaalkaristus, vaid öeldakse, kuidas on õigused ja kohustused jagunenud ja ka avalikkus teab, mis on keelatud. Kriminaalkaristuse korral halle alasid olla ei tohi. KVS ütleb, et inimene peab käituma ausalt ja vältima ebaausaid tegusid ning ise nende küsimuste üle järele mõtlema ja seejärel langetama otsused. Probleem algab sealt, kus ebaselgetel alustel on võimalik inimene kriminaalkorras vastutusele võtta kui kasutada vana terminoloogiat.“ 

 

 

Kui lugeda Ü.Madise poolt tõstatatud küsimusi, siis võib nendest murekohtadest aru saada, kuid reaalselt on võimalik järeldada vaid seda, et aastad lähevad, ebaselgus kestab! Küll aga mööduvad järgnevad aastad õigussüsteemiga seotud isikute (loe – kohtunikud ja advokaadid) süüdi või õigeks jäämise katsetustega! Ka prokuratuur võib ise sealjuures meie õigussüsteemis nautida kummalist immuniteeti, sest puudub erapooletu organ kes tegeleks nende enda järele valvamisega! Kui prokuratuuri ametnikud midagi rikuvad siis ei ole kedagi kes sellega erapooletult tegeleks või ei julge keegi sellele tähelepanu pöörata. Võib ka mõne otsese näite tuua. KrMS § 408¹ näeb ette jõustunud kohtuotsuse ja -määruse avalikustamise. 14.11.2019 tegi Harju Maakohus kriminaalmenetluses, kinnisel istungil kohtuotsuse, mille sisu tervikuna oli kohus otsustanud määratleda konfidentsiaalseks.

 

 

Vaatamata kohtu poolt kogu menetluse kinniseks kuulutamisele otsustati aga asja menetleva prokuröri poolt  14.11.2019 kell 16:03 antud kohtumenetluses esitatud süüdistus tevikuna Postimehe veebiportaali kaudu avaldada. Prokurör isegi ei varja seda, et tema andis kogu süüdistuse teksti avalikult avaldamiseks (NB! jah, tõepoolest prokurör oli isiku nime ja isikukoodi kinni katnud, kuid kuna oli tegemist juba nagunii avalikult kõigile teadaoleva isikuga, siis oli see nimi kõigile niigi teada ja taolisel nimede kinnikatmisel oli pigem isikut ja ka seda kinniseks kuulutamise kohtumäärust irvitav tähendus).    

 

Mis tähendus on kohtumäärusel, millega kuulutati kogu istung ning menetlus kinniseks, kui prokurör seda teadlikult eirab. See, et eelviidatud kohtumenetluse näol oli tegemist terves ulatuses menetluse kinniseks kuulutamisega kinnitas veel ka 16.04.2020 Riigikohtu käsitlus. Riigikohus küll leidis, et hilisemalt haldusmenetluses on võimalik taotleda teatud andmetega tutvumist, kuid on fakt, et tänaseni peaks kogu see menetlus olema kinnine (ametlikult on avaldatud vaid kohtuotsuse resolutiivosa)! 

 

Kõik see, mida Harju Maakohus või Riigikohus kirjutas, ei tundu olevat kehtiv prokuratuuri jaoks ja menetluses osalev prokurör jätkab järgnevate kuude jooksul (sh. aprillis 2020 peale Riigikohtu lahendit) korduvalt erinevate kinnise kriminaalmenetluse detailide ja asjaolude avaldamist, ilma et sellest temale mingeid tagajärgi tuleneks.   

 

KarS § 331 ⁵lg 1 näeb ette kohtu poolt kohaldatud saladuse hoidmise kohustuse rikkumise ja selle rikkumise eest karistatakse rahalise karistusega või kuni üheaastase vangistusega.

 

 

Seega, karistusseadustikust selgub, et tegemist võib olla kriminaalkuriteoga !!! Kes selle kuriteo siis toime pani? KarS § 331 paikneb karistusseadustiku jaos, milles sisalduvad kohtulahendi täitmise vastased süüteod. Seega on kaitstavaks õigushüveks eeskätt kohtulahendi täitmine, ent ka isikute õigused, kelle huvides rikutud kohtulahend on tehtud. Kohtulahend, mille täitmist lisanduva karistusnormiga tagatakse, peaks olema  kohtumäärus, mille sisuks on kohtuistungi osaline või täielikult kinniseks kuulutamine ja lisaks muudele asjaoludele ka perekonna- või eraelu kaitseks või õigusemõistmise huvides (KrMS § 12). 

 

 

Õigusriigis on või peaksid olema seadused ja kohtulahendid täitmiseks kohustuslikud kõigile isikutele ja seda ka menetlusosalistele sh. prokurörile. Samas, võib-olla ei saanud või ei osanud prokurör ette näha eelviidatud seadusesätte rikkumise võimalust, sest väliselt tundus süüdistuse teksti täies mahus avalikkusele avaldamine  prokuröri jaoks vajalik ja võib-olla ka õiglane? Kas taolises olukorras aga on õigus rikkuda seadust ja kas see teadmatus välistab kriminaalõigusliku vastutuse? Kas tegelikkuses on Eestis olemas erapooletu organ, kes tegeleb prokuröride poolt toimepandud tegude järelevalvega. Lõpliku hinnangu saab või peaks õigusriigis saama anda kohus aga kas on keegi kes viib või julgeb ka prokuröride tegude/rikkumiste kohta kogutu viia kohtusse hinnangu andmiseks? Mina taolist erapooletut organit ei tea ?   

 

Kuna tegemist on laiema aruteluga ning soovin teemat põhjalikult käsitleda, siis avaldan postitusele järje 20.05.2020.

 

Loodan, et ülalmärgitud teemadel on Eestis siiski olemas ka neid inimesi, kes on nõus nendel teemadel ka avalikult kaasa mõtlema, kes julgevad midagi ütelda/kommenteerida, vaatamata sellele, et sellest võib tekkida “palju pahandust”!