Menu

Kelle huvides tegutseb Äripäeva ajakirjanik? Konstruktiivne kriitika, provokatsioon või teenustöö ?

0 Comments

Äripäeva ajakirjanik Katariina Krjutškova avaldas 13.02.2020 artikli „Kohus tegi tuntud vandeadvokaadile märkuseid“. Juba antud artikli pealkirja lugedes tekkis küsimus, mida soovib Katariina Krjutškova selle artikliga ütelda, millist infot edastada ning kelle huvides Krjutškova tegutseb.
 
AS Sarkop  juhatuse väitel ei ole Krjutškova erapooletu, vaid täidab erinevate AS Sarkop konkurentide huve.   
Milline on Äripäeva ja ajakirjanik Katariina Krjutškova tegelik huvi?
 
Konstruktiivne kriitika vs negatiivne provokatsioon?
 
Olen suhtunud Äripäeva ja mitmetesse tuntud meediaväljaannetesse neutraalselt, pigem hästi. Ma mõistan, et paljud väljaanded on muutunud n-ö kollaseks, sest raske on müüa uudist, kui selles pole skandaali! „Kollaseks“ ei ole ma senini pidanud Äripäeva. Võib-olla eksisin ? Arvan, et Krjutškova on antud juhul selle „kollaseks“ muutumise nimel palju vaeva näinud. 
 
Tavapärane on, et teatud teemades pöörduvad ajakirjanikud kommentaaride saamiseks asjast teadva isiku poolening enda arvates olen püüdnud ajakirjandusega konstruktiivselt suhelda. Mõistan, et ajakirjandusliktegevus on oluline ja vajalik! 
 
Antud juhtum oli aga mõneti erandlik. Krjutškova pöördus minu poole 11.02.2020 arusaadavalt negatiivse ja provokatiivse hoiakuga ning 13.02.2020 artiklist nähtuvalt oli see negatiivne hoiak tingitud eesmärgist just mind halvustada.Antud olukorrast võib aru saada üksnes taoliselt, et Krjutškova eesmärgiks oli seatud negatiivsete hinnangute andmine, halvustamine ning juba 11.02.2020 minule esitatud küsimustest nähtus, et Krjutškova püüab tekitada konflikti !  
 
Kelle huvides Krjutškova tegutseb? Kõike arvestades ei ole võimalik uskuda, et artikkel ilmus erapooletult. Minu hinnangul on Krjutškova rikkunud teadlikult temale kehtivaid ajakirjaniku eetikanõudeid ning selles osas olen sunnitud pöörduma Pressinõukogusse ning kohtusse. Alljärgnevalt minu kommentaarid ja selgitused Krjutškova poolt avaldatu osas, sest mitmed minu kliendid ja ka sõbrad on küsinud, et millest niisugune artikkel.   
Saneerimine kui “käsitöö”
 
Saneerimine on suhteliselt keeruline valdkond ning saneerimisega seonduvat olen ka varasemalt kajastanud büroo kodulehel. Olen tegelenud ja advokaadina kokku puutunud lugematu arvu pankrotimenetlustega ja arvan, et ca 10 saneerimisega!  
 
Iga ettevõtte saneerimine on erinev ning igasse saneerimisse tuleb suhtuda erinevalt, tegemist on justkui „käsitööga“, kus saneerimisnõustaja roll on eelkõige leida võlausaldajate, juhatuse ja/või ettevõtte omanike vahel mõistlik „lepitus“, et leida seeläbi võimalus ettevõtte tegevuse jätkamiseks.Seda ülesannet täidab saneerimisnõustaja olukorras, kus asjaosaliste emotsioonid on viinud osapooled näiliselt lepitamatusse vastuolusse! Praktiliselt kõigi nende saneerimiste puhul, kus olen osalenud, on mingil hetkel tekkinud nii minul kui osalistel tunne, et enam ei ole saneerimisega edasi võimalik minna, kuid vaatamata kõigele olen seni peaaegu kõigis saneerimismenetlustes siiski suutnud saavutada taolisi lahendusi, millised on osapooli oluliselt lähendanud. Olen võlausaldajate ja võlgniku juhatuse vahel olnud lepitajaks. Olen ka varasemalt avaldanud Äripäevas ilmunud artiklis, et ei ole mõtet otsida lahendusi kohtust või politseist, sest seal hakkab menetlus asjatult venima ja selleks ajaks kui kohus või politsei jõuab lahendusteni on „elu“ juba väga palju edasi läinud! Ettevõtluses ei ole aega oodata millal kohus või politsei 2- 5 aastat asja menetleb! Arusaadavalt ei õnnestu lepitamine kõikidel juhtudel, kuid nendest paljudest saneerimistest, milles olen osalenud on probleemid jäänud üles vaid kahel juhul. Lahenduste otsimisel peab olema järjekindel ja paindlik.    
 
Varade kõrvaldamine ja võimalus see tagasi nõuda.
 
Saneerimismenetluste põhiprobleem on tavaliselt selles, et seda menetlust samastatakse pankrotiga, mis tegelikkuses nii ei ole. Teine probleem on see, et mitte keegi ei taha oma nõudmistes „sammukest“ n-ö tagasi astuda, mis on kompromisslahenduste puhul vältimatu. Tihti on ilmnenud ka juhtumeid, kus ettevõtte vahendeid on kõrvaldatud/varastatud/omastatud. Küsimus on selles kas probleem on suur või väike. Kas ettevõtte finantsolukorra päästmiseks piisab saneerimisest või peab esitama pankrotiavalduse? Kindlasti saab/võib paluda abi kohtus/politseis, aga kuidas peaks ettevõttega majandama seni ja olukorras, kus finantsprobleemid on just ilmnenud. Selleks ongi vajalik teha otsus saneerimise või pankroti kasuks. Saneerimise puhul tuleb asuda läbirääkimistesse võlausaldajatega ja selleks peab olema keegi kes ei anna kergelt alla. Tihti on ilmnenud ka asjaolu, et varasid on ettevõttest kõrvaldanud eelmised omanikud või juhatus. Kui juhatus, omanikud, seotud isikud on olemas, kätte saadavad ja/või kui neil on vara, on neilt võimalik miskit tagasi nõuda. Kui aga vara pole ja neil, kes vara „varastasid“ pole ka tahtmist seda tagastada, siis on olukord keerulisem.Viimaste aastate tendents on selles suunas, et need kes on vara omastanud/varastanud, asuvad hoopis vasturünnakule, süüdistades uut juhatust või uusi omanikke milles iganes, kasutades sealjuures nii laimukampaaniat kui ka ajakirjanikke! Tavaliselt ei pruugi ajakirjanikud isegi aru saada,kas nad on „õigel või valel poolel“, kuivõrd neil võib olla kasutada ühepoolne/moonutatud teave!
 
Omaette probleem on veel selles, kas ettevõttele on põhimõtteliselt nõus järeleandmisi tegema maksuamet. Kogemuslikult võin väita, et varasematel aastatel on maksuamet minu hinnangul käitunud otstarbekalt ja on korduvalt olnud nõus ettevõtte saneerimisega, sealjuures nõustunud nii enda, kui kõigi teiste nõuete teatud osas vähendamisega. Minu kogemuste põhjal on viimasel paaril aastal aga olukord muutunud ettevõtjate jaoks negatiivses suunas ja maksuametiga läbirääkimised on väga keerulised. Mina ei oska kommenteerida miks see nii on, aga tahes-tahtmata tekib tunne, et ametnikud kardavad või neil ei ole lubatud teha mistahes järeleandmisi vaatamata sellele, et need järeleandmised võivad pikas perspektiivis olla nii riigile kui ka osapooltele mõistlikumad ja kasulikumad. Üks asi on maksu määramine, aga teine ja olulisem on maksu sissenõudmine. Kui järeleandmiseid ei tehta, siis riik ei pruugiga määratud maksu kätte saada.
Saneerimine: võimalik või võimatu?
 
Üldistatult jagunevad saneerimised (olukorras kus ettevõtja on juba kohtule esitanud saneerimisavalduse) olemuslikult kolmeks:
1. Saneerimised, mida ei ole juba algusest peale võimalik edukalt lõpuni viia põhjusel, et ettevõte on lõpetanud tegevuse, ettevõttel pole enam rahalisi vahendeid, puudub vara ja puuduvad ka töötajad (töötajad on nö. laiali jooksnud). Neid avaldusi ei tohiks menetlusse võtta ja/või need tuleks koheselt lõpetada.
2. Saneerimised, mille puhul ettevõte veel reaalselt tegutseb, on olemas töötajad, aga puudub märkimisväärne vara ja käibevahendid (tavaliselt toimuvad samas ka juba mitmed kohtu- või täitemenetlused). Nende puhul peaks katsuma siiski võlausaldajate vahel leida lepitust läbiettevõtte tegevuse jätkamise, sest tegevuse lõpetamine ja pankrotimenetlus oleks antud juhul võlausaldajatele veelgi halvem lahendus.  
3. Saneerimised, mille puhul ettevõte tegutseb, töötajad olemas, tegevuseks on enamuses olemas ka rahalised vahendid, eksisteerib ka teatud hulk vara, aga võlausaldajatega on konflikt, eksisteerivad kohtu- ja täitemenetlused, varad on osaliselt arestitud, koormatud hüpoteekidega ning enamus probleemid seonduvad suurte intresside või osade võlausaldajate või ka omanike vaheliste tülidega!
 
Minu hinnangul oli AS Sarkop eelviidatud suhteliselt üldisena esitatud saneerimismenetluste kolmes võimalikus olukorras paljuski punkti 2 alla kuuluv juhtum. Kui  Krjutškova  minu poole 11.02.2020 pöördus, oli kohus 06.02.2020 juba teinud lahendi ja pidanud vajalikuks saneerimismenetluse lõpetada. Kas ma saneerimisnõustajana kõigi kohtu põhjendustega/märkustega nõus olen, on omaette teema. Kuid on fakt, et Krjutškova tegevuse eesmärk, küsimuste suunatus ja 13.02.2020 artikkel näitab, et Krjutškova oli väga kaugel erapooletusest, ajakirjaniku eetikast. Krjutškova esitas artiklis AS-ga Sarkop üldse mitte seotud viiteid ehk püüab otseselt rünnata igaühte, kes on kuidagi puutumuses AS-ga Sarkop.     
 
Kas erapooletu ajakirjanik?
 
12.02.2020 helistas Krjutškova mulle ning kuna AS Sarkop juhatus oli jõudnud mulle juba väita, et tegemist ei ole erapooletu ajakirjanikuga, kuivõrd ta tegutseb kolmandate isikute huvides, siis küsisin Krjutškovalt otse, kas ta on erapooletu ja viitasin AS Sarkop juhatuse poolt minule edastatud infole.
 
Peale erapooletusega seotud küsimuse esitamist oli 15 sekundit vaikust ja siis vastas Krjutškova mõneti väriseval häälel, et e….eiii..iii ta on erapooletu. Selgitasin talle omapoolset nägemust ja lubasin saata kirjaliku seisukoha. Sain suhtlemisel aru, et saneerimise teema on talle võõras, aga palusin tal peale minult vastuse saamist tagasi helistada. Samal päeval helistasin talle veelkord, kuid  ta ei saanud rääkida, tagasi ta ka ei helistanud, mistõttu eeldasin, et kõik oli väga selge!
 
13.02.2020 artiklitest on aga selgelt näha, et Krjutškovat enamuses isegi ei huvitanud faktilised asjaolud ja minu vastused.  Niipalju oli minu poolt Krjutškovale saadetud vastusest siiski kasu, et kui algselt minule saadetud küsimustes süüdistas Krjutškova mind muuhulgas kohtule valetamises ja kohtumenetluse venitamises, siis peale minu vastuse saamist olid need väidetavad valetamised muutunud Krjutškova kirjatükis kohtu „märkusteks“!
 
Asjaolu, et juristidel – antud juhul minul ja kohtul – on teatud küsimustes erinevad arvamused, on selles valdkonnas normaalne. Aktsepteeritav ei ole aga see, et kui Krjutškova soovib, et ma annaks temale viivitamatult sisulise vastuse halvustava sisuga küsimustele ning vastuste saamisel jätab need Sarkop AS-ga seotud artiklis avaldamata.
 
Milline on ajakirjanik Krjutškova tegevuse motiiv? Krjutškova tellib väliselt oma artikli jaoks minult arvamuse artiklis kajastamisele kuuluva teemakäsitluse kohta. Tegelikkuses ei ole tal kavas minu selgitusi Sarkop AS-ga soetud artiklis kajastada, vaid minu poolt tehtud töö osa müüakse eraldi kui minu persooni halvustamiseks ja tasulise artiklina. On fakt, et minu arvamuse pani Krjutškova just ja ainult tasulisse väljaandesse, eraldi artiklisse! 
 
Ajakirjanik peab taolistele negatiivselt ja skandaali-maiguliselt avaldatavatele hinnangutele andma võimaluse vastulause esitamiseks, kuid ei saa olla nii, et artiklite see lõik, mida ajakirjanik kellegi kohta negatiivselt avaldab on tasuta ja see, mida mina või kes tahes taolisele negatiivsele seisukohale või laimule vastan, on tasu eest. 
Valed ajakirjanduses ja kohtusse pöördumine - Kuklase & Partenridjpg
Viide seosetule artiklile, milles esinesid olulised faktivead?
 
Krjutškova avaldas AS Sarkop saneerimismenetlusega seoses 13.02.2020 artiklid selleks, et mind veelgi rohkem halvustada ja välja näidata Krjutškova enda erapooletuse eiramist ning ajakirjanduseetika rikkumist. Krjutškova pani artiklisse otsesed viited ajalehes Postimees 02.11.2019 avaldatud artiklile (viidates väidetavale altkäemaksuafäärile), mis AS Sarkop saneerimismenetlusega  mitte kuidagi ei seostu. Ajalehes Postimees 02.11.2019 artiklis esitatud valede ja eksitavate seisukohtade kohta olen esitanud ajalehele vastulause, mida täies mahus ei avaldatud ning seega lisasin selgituse büroo kodulehe postituses. Ajalehe Postimees ajakirjanik oli 02.11.2019 esitanud teadlikult valesid faktiväiteid kui ka väärtushinnanguid.
 
13.02.2020 artikliga lõi Krjutškova avalikkusele mulje nagu oleksin mina, lisaks 02.11.2019 Postimees artiklis toodule, ka kuidagi seotud mingi altkäemaksuafääriga antud menetluses! Tegemist on Krjutškova poolt teadvalt pahatahtlikult esitatud seosega! Krjutškova oli või pidi olema teadlik, et ajalehes Postimees on esitatud valefakte ja ebaõigeid väärtushinnanguid, kuid Krjutškova toimis teadvalt pahatahtlikult, oma erapooletust eirates ja eesmärgiga tegutseda temaga seotud isikute huvides, seostades antud artiklites asjaolusid mis on valed!  
 
Tegemist ei ole ajakirjanduses uue olukorraga, kuid Krjutškovaga sarnaselt käituvatele tuleb ja peab neid asjaolusid selgitama ning ajakirjanduseetika olemasolule tähelepanu juhtima! Teist võimalust ei ole, kui tahame, et tsiviilühiskond toimiks!
 
Eks iga üks saab otsustada, kas minu poolt eelnevalt esitatud arutelu ja alljärgnevalt esitatud muutmata kujul toimunud e-kirjavahetus väärib süüvimist ja hinnangute andmist. 

JAGA POSTITUST

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga