Menu

Pankrotihalduri ja kohtuniku koostöö – korruptsioon või emotsioon?

0 Comments

 

29.01.2020 tegi Riigikohus tsiviilasjas nr 2-17-18069 tähelepanuväärse kohtulahendi pankrotihalduri õiguste kaitsega seoses. Riigikohtusse jõudnud kaasus näitab, kuidas üks pankrotimenetlus võib kujuneda emotsionaalsetel või muudel põhjustel kohtuniku ja pankrotihalduri aastatepikkuseks tüliks ning lõpuks ei olegi enam aru saada, miks taoline olukord üldse tekkis ning kuidas see aitab Eestis kaasa ausa ärikeskkonna loomisele. 
 

Pankrotihalduri ja kohtuniku koostöö –  korruptsioon või emotsioon?  

 
Pankrotiseaduse § 3 tulenevalt toimub pankrotimenetlus nii kohtu- kui ka kohtuvälise menetlusena.   
Kohtumenetlust viib läbi kohtunik aga kohtuvälise menetluse juhtimiseks/läbiviimiseks nimetab kohtunik pankrotihalduri. Pankroti väljakuulutamise järgselt peab kohtuniku poolt nimetatud pankrotihalduri kinnitama ka võlausaldajate üldkoosolek. Seega ei ole kohus selles küsimuses ainuotsustaja.
Foto: Unsplash fotopank

Pankrotihaldur kui “kohtuniku käepikendus”?

 
Kohtu poolt nimetatud pankrotihaldur on pankrotimenetluses nagu „kohtuniku käepikendus“, millega peavad nõustuma ka võlausaldajad! 
Kui pankrotimenetluse käigus juhtub, et kohtunik, kes määras pankrotimenetluse läbiviimiseks pankrotihalduri, pöörab oma „käepikendusega“ tülli, siis on Eestis tegelikud võimalused taolistes emotsionaalsetes olukordades lahendusi leida päris keerulised !  
 

Märgiline lahend pankrotihalduri õiguste kaitsel?

 
29.01.2020 tegi Riigikohus tsiviilasjas nr 2-17-18069 tähelepanuväärse kohtulahendi pankrotihalduri õiguste kaitsega seoses. 
Nimelt on Harju Maakohtu menetluses AS E-Profiil (pankrotis) pankrotimenetlus, kus tekkisid vastastikku tõsised arusaamatused kohtuniku ja pankrotihaldurite vahel. Harju Maakohtu kohtunik M. Varusk otsustas 28.06.2018 vabastada tema enda poolt pool aastat varem antud menetluse pankrotihalduriks nimetatud S. Taela esitades pankrotihaldurile üheksa väidetavat süülist etteheidet!  
Antud pankrotimenetluses on tänaseks osalenud juba 4 pankrotihaldurit, kuid Riigikohus leidis, et mitte ühtegi rikkumist polnud ja otsustas oma 29.01.2020 lahendiga S. Taela AS E-Profiil (pankrotis) pankrotihalduri ülesannetesse ennistada ning sellega seoses tühistada kõik alama astme kohtute lahendid.
Pankrotihalduri ja kohtuniku - kuklase
Foto: Unsplash fotopank

Kohtuniku ja pankrotihaldur erimeelsused? 

 
Pankrotihaldurile algselt ette heidetud 9 rikkumist olid näiliselt sisulised – kohtule teabe andmise kohustuse, vara müügi kohustuse korraldamise, laenu võtmise keelu, lojaalsuskohustuse ja hoolsuskohustuse rikkumised (RKTKo nr 2-17-18069, p 2). Lisaks nõudis kohus korduvaid ettekandeid, selgitusi ja ülevaateid aga samas pidi haldur tegelema pankrotis oleva ettevõtte juhtimisega. Võlgniku ettevõte tegutses, seal töötas üle 200 töötaja ning võlausaldajate esimene üldkoosolek otsustas jätkata ettevõtte tegevust kuni vara müügini.  
Haldur, kes peaks selles suhteliselt mahukas menetluses aktiivselt tegutsema ja tegelema ettevõtte pankrotimenetluse läbiviimisega, ettevõtte juhtimisega, hoolsuskohustuse ja kõikvõimalike muude ülesannetega, tegeles ühtlasi sisuliselt kohtunikuga „võitlemisega“. 
Tänaseks on pankrotimenetlus kestnud juba üle 2 aasta ning tegelikkuses on raske piiritleda seda, kes on antud olukorras võitja ja kes kaotaja.  
Antud juhtumis julges kohtuniku poolt kõrvaldatud pankrotihaldur vaidlustada nii temale esitatud 9 rikkumist kui ka tema vabastamise. Ka ringkonnakohus leidis pankrotihalduri määruskaebuse lahendamisel, et kohtuniku poolt pankrotihaldurile esitatud üheksast etteheitest olid 4 esitatud ekslikult, kuid ülejäänud 5 siiski põhjendatud.  
Foto: Unsplash fotopank

Edasikaebamine “üle noa tera”? Uus seaduse redaktsioon?

 
Kuivõrd pankrotihaldur ei nõustunud ka ringkonnakohtu käsitlusega, otsustas haldur oma õiguste kaitseks pöörduda Riigikohtusse. Riigikohtusse pöördumine toimus sisuliselt “üle noa tera“, sest pankrotihalduri õiguste kaitsmisele on Justiitsministeerium ja seadusandja otsustanud käesolevaks ajaks seada täiendavaid tõkkeid. PankrS § 68 lg 6 kuni 29.03.2019 kehtinud redaktsiooni kohaselt oli halduril õigus esitada tema vabastamise määruse peale määruskaebuse ka Riigikohtule, kuid alates 29.03.2019 kehtiva redaktsiooni järgi ei ole see enam võimalik.  
Antud asjas tegi Tallinna Ringkonnakohus pankrotihalduri suhtes lahendi 27.03.2019 s.o. kaks päeva enne PankrS § 68 lg 6 uue redaktsiooni jõustumist, mistõttu tekkis küsimus kas halduril on üldse kaebeõigus, sest kaebetähtaja jooksul (15 päeva) jõustus seadusemuudatus, mis välistab Riigikohtusse edasikaebamise. 
 

Riigikohus – halduri kaebeõigus oli seekord veel olemas, kõik varasemad haldurile esitatud etteheited on põhjendamatud! 

 
Riigikohtu 29.01.2020 lahend on kindlasti tähelepanuväärne, aga olukorras, kus varasemalt olid kaks kohtuastet ja neli kohtunikku arvamusel, et haldur on pannud toime suure hulga jämedaid rikkumisi, kuid Riigikohus leidis, et haldur pole tegelikkuses rikkumisi toime pannud, siis on pankrotihaldurid  vaatamata juba 25 aastat kehtinud pankrotiseadusele ikka väga „tuulte meelevallas“! Jah, on tõesti võimalik, et kõik kolm kohtuastet on erineval arvamusel, kuid kahetusväärne on see, et alates 29.03.2019 jäävad taolised vaidlused ainult esimese ja teise astme piiridesse, kuivõrd alates nimetatud ajast on seadus välistanud Riigikohtusse edasikaebamise. 
 

Miks ja kas on uus seaduse redaktsioon põhjendatud?

 
Arusaamatuks jääb see, mis põhjusel pidas Riigikogu põhjendatuks seadustada Justiitsministeeriumi poolt esitatud eelnõu ja piirata pankrotihalduri kaebeõigust. Antud kaasus näitab konkreetselt, et taoline kaebamise piiramine on ja oleks ka antud situatsioonis olnud ebaõige ning väga määratlematute tagajärgedega ning seda ka seaduse ühetaolise kohaldamise aspektist lähtudes.
Antud kaasuse laiem tähendus on selles, et pankrotihaldur on järjest enam pandud olukorda, kus tal on vastas nii võlausaldajad, kes väga tihti püüavad survestavalt suunata haldurit neile kasulikus suunas käituma, kui ka võlgnik, kes püüab võimalikke „sigadusi“ varjata, ning kui menetlusse satub kohtunik, kellel on omad emotsioonid, siis on tegemist ülimalt keerulise olukorraga, mille puhul on raske halduri töö tulemuslikkust, efektiivsust ning ausa ärikeskkonna saavutamisele suunatud tegevust saavutada. 
 

Kas haldurit aitab politsei või prokuratuur?

 
Kui antud arutluse põhjal tekib kellelgi ettepanek, et pankrotihaldur peaks ähvardava võlgniku või võlausaldajate suhtes esitama avalduse politseisse, siis soovitan otsida ja leida selleks seadustest tulenev alus ning küsida politseist või prokuratuurist, millal ja kas nad on taoliste haldurit survestavate juhtumitega kunagi tegelenud !  
 

Pankrotihalduri ja kohtuniku koostöö?

 
Peaks olema mõistetav, et tänases ühiskonnas toimuvad võlausaldajate ja võlgnike poolt halduri suhtes esitatavad ähvardused rafineeritult, loomulikult ilma vägivallata, kuid halduri, võlgniku ja võlausaldajate suhtes toimuva tegevuse aluseks on ja peaks olema halduri ja kohtuniku koostöö, suhtlemine! Kahjuks püütakse meie ühiskonnas aga taolist koostööd väga paljudel juhtudel määratleda korruptsioonina ja/või kohtuniku ja halduri vahelise toimingupiirangu rikkumisena. Seejuures ilma, et keegi üldse rohkemat selle üle arutleks või selle kohta sooviks midagi täpsemalt selgitada või selgitusi jagada! 
Näiteks, 24.10.2019 on Riigikogus pikalt arutletud toimingupiirangute olukorra ebaselguse osas. Ka antud arutelul on õiguskantsler viidanud, et Eesti ei tohiks liikuda suunda, kus ebaselgetel alustel on põhimõtteliselt võimalik igaühte vastutusele võtta. Inimese jaoks peaks olema selge, mis on keelatud ja mis lubatud juhul, kui tagajärjeks on kriminaalkaristus. Seadust peaks saama reguleerida ka nii, et tagajärjeks ei ole kriminaalkaristus, vaid öeldakse, kuidas on õigused ja kohustused jagunenud ja ka avalikkus teaks selgelt seda, mis on keelatud. Kriminaalkaristuse korral ei tohiks olla halle alasid. 
Pankrotihalduri ja kohtuniku - Riigikohtu lahend - korruptsioon - Kuklase
Foto: Unsplash fotopank

Kes siis peaks ütlema, mis on keelatud ja mis lubatud juhul, kui tagajärjeks on kriminaalkaristus? 

 
On kummaline, et eelviidatud Riigikogu arutelul on prokuratuur sisuliselt vastandunud õiguskantslerile, väites deklaratiivselt, et inimene peab käituma ausalt ja vältima ebaausaid tegusid, ise nende küsimuste üle järele mõtlema ja seejärel langetama otsused. Prokuratuur on sealjuures kogu aeg lubanud kõikide ebaselguste puhul anda täiendavaid selgitusi, kuid millal ja kellele on prokuratuur tegelikult neid selgitusi jaganud. Kas prokuratuur ongi tõe monopol seaduste tõlgendamise osas. 
 
Prokuratuur on ju seadusest tulenevalt süüdistaja rollis ja seaduste tõlgendamise või põhiseadusele vastavuse järelevalvet ja üldisi selgitusi peaks jagama siiski õiguskantsler.Hinnangute andjaks saaks olla ka kindlasti kohus, kuid kohus saab seda teha vaid üksnes konkreetsete juhtumite kaudu.
Tegelikkus on see, et prokuratuur tegeleb paljudel juhtudel n-ö seadusele otsa vaatamise ja inimeste ning juhtumite kohtu kaudu testimisega, et kas see või teine õigusnorm teatud situatsioonis töötab ehk siis teisisõnu „inimkatsetega“!  Alati võime väita, et soovitakse kaitsta inimesi ja ausat riiki, aga kas olukord, kus prokuratuur „viskab“ proovimiseks/tõlgendamiseks kohtu ette inimese/inimesed, kelle osas prokuratuur tahaks taolise „inimkatse“ kaudu saada endale tõlgendust/selgust, ongi osa õigusriigist. Nii ei tohiks olla !   
 

Milline on õiguskantsleri arvamus?

 
Õiguskantsler Ülle Madise tõi 18.09.2018 Riigikogus tehtud ettekandes otsesõnu välja: „…. Aga räägime näiteks toimingupiirangute määratlemisest. Pole üheselt selge, kas toimingupiirang kohaldub või mitte. Nüüd eeldatakse, et iga inimene peab suutma ise tõlgendada, kas tema tegu on keelatud või lubatud. Normist või ühestki normi seletusest ta sellele küsimusele vastust ei leia. Kui aga võimalik tagajärg on karistus, siis peab inimesele olema teada, mis on lubatud ja mis keelatud.Loomulikult ma mõistan, et paljusid kuritegusid ongi väga raske tõendada ent see ei õigusta ebamääraseid karistusnorme, mille alusel pea igaühte võimalik vastutusele võtta. Me ei tohi lubada isegi seda muljet, et küll organid teavad, keda vaja karistada“  !
 

Mis on eelviidatud ettekandele järgnenud aasta-kahe jooksul toimunud? 

 
Kas on saanud midagi selgemaks toimingupiirangute, kohtunike, prokuratuuri, politsei, ametnike, pankrotihaldurite koostöö osas?  Kas on olemas konkreetsed reeglid, mis on avaldatud, mida on võimalik ka inimesel mõista, neid järgida või peame neid ootama läbi „inimkatsete“? Isegi kui  prokuratuur või kaitsepolitsei teeb kellelegi ettepaneku tasuta kaasabi osutamiseks, kas siis inimesel on üldse võimalust kaasabist keelduda, ilma et sellest ei teki temasuhtes pahameelt või võimalikke sanktsioone ? 
Kas juhul kui kodanik osutab kaitsepolitseile või prokuratuurile jne. tasuta mistahes kaasabi, kas siis samamoodi ei teki põhjendatud alus kodanikku süüdistada TASUTA altkäemaksu andmises, toimingupiirangu rikkumises ja/või korruptsioonis, sest võimalik on ju sama järeldus – eeldus, et kodanikku koheldakse edaspidi politsei või prokuratuuri poolt kuidagi soodsamalt ehk siis on tegemist ju võimaliku toimingupiirangu rikkumisega ? On selge, et tegelikkuses võib taolise  olukorra tekkimine puudutada meid paljusid, kuigi me arvame et me oleme omaarvates käitunud ausalt ja  vaid vastutulekuna !   
Foto: Unsplash fotopank

Julgus ametnikega vaielda, kui kaotad vastutad ise aga kui võidad, kas ka ametnik millegi eest vastutab ? 

 
Riigikohtu 29.01.2020 lahend annab kinnituse, et keegi ei tohiks karta mistahes riigiametnikega vaielda. Teisalt selgitab lahend ka seda, et kohtunikuga koostöö või selle puudumine, kohtuga vaidlemine jne tekitab vaid asjatu ajakulu ning ausa riigi ja ausa ärikeskkonna hoidmise ja kestmise osas eksisteerivad suured kahtlused. Seejuures vaatamata erinevate ametnike poolt avalikult esitatud kõlavatele lubadustele – selgitada, järgida, küsida, hoiatada jne. Samuti on võimalik jälgida seda, et  riigi ressurssi on aktiivselt kasutatud taoliste nõupidamiste, kõlavate selgituslubaduste, mõtete  andmiseks ja haldurite kontrollimiseks, samas pole  avalikke reegleid, avalikke selgitusi ja ausa ärikeskkonna, võlausaldajate või võlgnike taoliste surveabinõude vastu  võimalikku kontrolli. Ka vaidlemisest tulenev vastutuse kaalukauss on kahjuks ainult ühes suunas kaldu ? Kas nii saab, tohib ja peab olema ? Ei tohiks ? 
 
Riigikohtu 29.01.2020 lahend on kättesaadav siin.
 
Kuid, lootus jääb!

JAGA POSTITUST

JAGA POSTITUST

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga