Menu

Osa 10: Saage tuttavaks – Bangalore printsiip ja süüdistatava tegelikud õigused kohtumenetluses

0 Comments

Mis on Bangalore printsiip ? 

 

Lühidalt öelduna on tegemist ÜRO egiidi all kokku lepitud õigust mõistvate kohtunike käitumise põhimõtetega, mille eesmärgiks oli kehtestada kohtunike kõlbelise käitumise standardid, mis olemuselt on soovituslikud ning ei oma juriidilist jõudu! 

 

Nendest avalikkusele esitatud deklaratsioonidest lähtuvalt tundub, et tegemist on mingi üldise teavitusega, mis kuulub ainult eetika kategooriasse! Kas tõesti? 

 

Bangalore printsiipide kohaselt peaks õigust mõistev kohtunik olema ja ka näima erapooletu igale mõistlikule kõrvalseisjale. Kes aga on see mõistlik  kõrvalseisja – kohtuniku käitumise erapooletuse üle otsustaja? Kas selleks saab ka olla korruptsiooni mõõdikute täitmist sooviv prokurör? 

 

On üldine põhimõte, et õigust mõistev kohtunik peaks vältima tegevusi, mille puhul võib eeldada, et välised faktorid võivad tema otsustamisprotsessi mõjutada (nt isiklikud suhted menetlusosalistega). 

 

Kindlasti on kohtuniku erapooletus õigusriigis mõistlik ja vajalik ning väliselt tunduvad kohtuniku tegevuse piirid selged. Samas on kohtunik inimene, kes ei saaks ega peaks elama nii, et distantseerib end igasugusest sotsiaalsest suhtlemisest. Läbikäimine sõpradega, kelle hulgas võib olla advokaate ja prokuröre, laste sõprade vanematega, vastastikku sünnipäevadel käimine ja kingituste tegemine – kõik see kuulub või peaks kuuluma normaalse elu hulka. Kohtunik ei peaks vältima suhtlemist põhjusel, et millalgi võib tekkida huvide konflikt. On ka arusaadav, et läbikäimine advokaadi või prokuröriga või muu isikuga, kes sagedasti on osalised kohtuniku juhitavates menetlustes, on täis ohte objektiivsele erapooletusele. 

 

Ühelt poolt öeldakse Bangalore põhimõtetes, et kohtunik peaks ise otsustama, kuhu tõmmata oma käitumise piir. Teisalt tähendab see aga seda, et kohtuniku ja menetlusosaliste omavahelisi suhteid ja nende võimalikku mõju kohtuniku erapooletusele hakatakse hindama igal konkreetsel juhul eraldi ning küsimus on vaid selles, kes on see nn. mõistlik kõrvalseisja, kes on ka ise õiglane ning hästi informeeritud.  

Ei ole uudis, et õigusriigina määratletavas Eestis asuvad kohtunikud lukustatult kohtumajades! Miks? 

– Kas olukorras, kus kohtunikud lukustatakse tööajal kohtumaja kinnisesse tsooni on see vajalik ja tagab nende erapooletuse. Kas sellega antakse neile selge sõnum –  tegutseda erapooletult ja vältida suhtlemist väljaspool kohtusaali? 

– Kas olukorras, kus enamik kohtunikke on lukustatud kohtumaja kinnisesse tsooni ja samas on nad teadlikult pandud seal kinnises tsoonis sisuliselt samasse omavahelisse „vabasse tsooni“  prokuröridega, on kohtunike erapooletus ja Bangalore printsiipide rakendamine samuti tagatud? 

 

Kindlasti ei ole tegemist mingi erilise uudisega, et prokuröride ja kohtunike vahelise suhtlemise ja samasse majja, ühisesse kinnisesse tsooni kokku paigutamise näol on tegemist Eesti õigussüsteemi ja Bangalore printsiibi kaksik-moraaliga ?

 

Kõik nn. mõistlikud kõrvalseisjad näevad ja saavad sellest kaksik-moraalist aru, aga eetiliselt ja ka kriminaalselt mõistetakse hukka vaid need, kelle osas nn. mõistlik kõrvalseisja seda vajalikuks peab! Kas selleks nn. mõistlikuks kõrvalseisjaks ongi siis prokuratuur, kes teeb seda menetlusliku hirmu tekitamise ja menetlusliku õiguse olemasolu tõttu?  Kas tõesti on liialdus see, et just taoliselt suunavad prokurörid kohtunikke endale meelepäraselt käituma ja omavad võimalust kohtunikke ka reaalselt hirmutada?  Kas Bangalore põhimõtted suudavad ka kuidagi prokuratuuri tegevust mõjutada.   

 

Kes tahavad pikemalt lugeda Bangalore printsiipidest saavad teha seda siin: 

The Bangalore Principles of Judicial Conduct 2002. Arvutivõrgus: https://www.unodc.org/pdf/crime/corruption/judicial_group/Bangalore_principles.pdf

Vt Commentary on the Bangalore Principles of Judicial Conduct. Arvutivõrgus: https://www.unodc.org/res/ji/import/international_standards/commentary_on_the_bangalore_principles_of_judicial_conduct/bangalore_principles_english.pdf

Kohtute seadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura 2018, lk 300.

 

Kahtlemata on õigust mõistvatele kohtunikele kehtestatud veel kohtunike eetikakoodeks, milles on kajastatud ka need eelmärgitud Bangalore printsiibid ja kohtunike distsiplinaarmenetluse võimalused, aga kas distsiplinaarmenetluse ja kohtunike aukohtu kaudu välditakse eelviidatud prokuratuuri tegelikku survet erapooletusele. Arvan, et selles on põhjust vägagi kahelda! 

 

Kas ja kuidas puudutab Bangalore printsiip kodanikke? 

Kas kohtunik peaks koheselt hakkama oma eetikakoodeksit ja Bangalore printsiipe tutvustama ka kõigile oma perekondlikus ja sotsiaalses suhtlemises olevatele isikutele? On küll arusaadav, et erapooletus võib saada kahjustatud  olukorras, kus perekondlikud, sotsiaalsed või muud suhted mõjutavad tema tööd kohtunikuna, aga kuidas peaks tavakodanik käituma, kui ta saab teada, et ta suhtleb parasjagu ametis oleva kohtunikuga.

 

On kummaline, et  kohtuniku, advokaadi ja prokuröri laste lävimine ja sellest tingitud lapsevanemate suhtlemine, sh kingituste tegemine, ei kujutavat endast kohtunike eetikakoodeksi rikkumist ja see asjaolu ei ole automaatne alus kohtuniku taandamiseks. Määrav ei olevat see, kas laste sünnipäevapidu toimub kodus, mängutoas või mujal. Kohtuniku objektiivne erapooletus võib aga eetikakoodeksi ja Bangalore printsiibi põhimõtete järgi sattuda kahtluse alla siis, kui advokaadil või prokuröril on samal ajal pooleli kohtumenetlus sama kohtuniku juures. Sellisel juhul võib Eetikanõukogu arvates kohtuniku laps sünnipäeval osaleda, kuid kohtunikust lapsevanem peaks jääma üritusest kõrvale ja siis peaks kohtunike Eetikanõukogu arvates olema kõik korras! 

 

Eetikanõukogu arvates on kohtunikust lapsevanema lapse sünnipäevaüritusest kõrvalejäämine vajalik juba ka kohtuniku enda kaitseks, et vältida olukorda, kus peol püütakse hakata rääkima pooleliolevast kohtuasjast. Esmapilgul tundub justkui asjakohane kommentaar? 

Samas, eetikanõuetega polevat vastuolus see, kui kohtunik lubab advokaadil või prokuröril end pärast ühist koosviibimist autoga koju viia. 

 

Kas siis sellisel juhul ei ole Eetikanõukogu arvates vajalik kohtunikku kaitsta, sest ka siin võib tekkida olukord, kus ühise koosviibimise ja tihtilugu alkoholi tarvitamise järel võidakse vägagi tõenäoliselt hakata kohtunikku autoga koju viies rääkima pooleliolevast kohtuasjast?

 

Kodaniku ja samas 29 aastat justiitssüsteemis töötanuna leian, et tegemist on äärmiselt ebaselge ja kohtuniku, advokaadi, prokuröri või justiitstöötajate suhtes kehtestatud kaksik – moraaliga. 

 

Olen nende aastate jooksul kohanud ja osalenud väga, väga paljudel kohtunike ja prokuröride ühisüritustel ja kindlasti oleme sellejuures rääkinud tööasjadest. Kindlasti olen ka kümneid kordi kedagi koju viinud, laste sünnipäevadel osalenud jne. Omaarvates mõistetavalt, ei ole me rääkinud pooleliolevatest kohtumenetlustest ja oleme seda põhimõtet jälginud ilma, et mina tegelikkuses oleks kunagi varasemalt Bangalore printsiipidega tutvunud. Tegemist on minuarvates inimliku viisakusega ja kolleegi ning kohtuniku töö austamisega, aga tundub, et täna on uus põlvkond, kellel on uued arusaamad. Nende arvates ei ole võimalik kedagi uskuda, vajalik on kahtlustada!  

 

Kindlasti on Bangalore printsiip ja kohtunike eetika põhimõtted palju laiemalt käsitletavamad teemad kui seda võimaldab antud postitus. Olen ise lähtunud kohtunike, prokuröride, politseinikega ja kolleegidega suhtlemisel või ka neile omapoolset arvamust või nõu andes sellest, et minul on/oli selle valdkonna tööalane kogemus või teadmine. 

 

Üldjuhul olid minu poole pöörduvatel kohtunikel/prokuröridel/politseinikel tavalised elulised või tööalased küsimused, probleemid, arutelud (mina pole ise neile õigusnõu pakkunud), mida arutasime põhjusel, et tundsin neid inimesi pikka aega. Tõenäoliselt oli sellejuures olemas reaalne eeldus, et nad võivad mind peaprokuröri, politseiameti peadirektorina, kaitsepolitsei Lõuna piirkonna juhina või mistahes kohtunike või prokuröride näol väga tõenäoliselt ka samal ajal või hiljem menetluslikes olukordades aidata („mõistliku“ kõrvalseisva jaoks oleks see kindlasti taolisena tundunud) ja ma ka reaalselt puutusin nendega menetlustes korduvalt kokku. Samas, mina ise mitte kunagi ei küsinud neilt mitte ühtegi teenet, ma mitte kunagi ei palunud neilt enda või oma klientide suhtes soodsamat suhtumist või menetluslikku eelist, sest olen arvamusel, et seadustes on piisavalt õiguslike lahenduste leidmise võimalusi. 

 

Muidugi võib seda olukorda määratleda mingi vaikiva kokkuleppena aga arvan, et taoliselt võib määratleda iga ametniku, inimese (kellega suhtled) mõtlemist ja muidugi on võimalik kujutada seda mingi müstilise VAIMSE SIDEMENA, millega saab kedagi mõjutada. Pigem meenutab taoline loogika nõukogude aegset propaganda absurdi – „ Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa!”. Bajaan on lubatud, aga akordion mitte…. ehk siis tegelikkuses otsustavad riigi võimuorganid, milline sinu mõtlemine ja suhtlemine peab olema, mida sellest järeldada! 

Nõustun, et meie ümber on ka täna seda igapäevast korruptsiooni, tavalist ametiseisundi kuritarvitamist, kõige tavalisemat riigi rahaga suvalist ümberkäimist, kuid taoline mõõdikute kaudu rahvavaenlaste otsimine ei tohiks kõrvale lükata mõistlikult mõtlevat ja käituvat inimest, tegelikku mõistlikku kõrvalseisjat!

 

Kindlasti vajavad igasugused kahtlused kontrollimist aga kahtluste kontrollimine ei saaks olla kellegi süüdistamise eesmärgiks. Õigusriigi igapäevane normaalsus võiks olla, et kahtlusi kontrollitakse aga seda ei tehta eesmärgiga saavutada isikute süüdistamine ja süüdimõistmine.

 

Kahjuks on Eesti ühiskonnas tekkinud olukord, kus Bangalore printsiipe kasutatakse pigem kellegi kahtlustamise õigustamiseks ja prokuratuuri jaoks on tulemus vaid see, kui kellegi prokuröri poolt püstitatud Target/eesmärgina saavad nad kahtluste kontrollimisel kellegi suhtes kriminaalasja pikaaegselt menetleda ja juhul kui isik ei ole selle aja jooksul nende jaoks vajalikus suunas murdunud siis püütakse seda teha läbi kohtumenetlusliku “võistlemise” ! Olukord meenutab nagu jalgpalli, kus meeskonna võidu puhul on meeskond tubli, aga kaotuse puhul on süüdi treener! Eesti õigusmaastikul oleme kahjuks jõudnud jalgpalliga samale tasandile! Kui kohtunik tunnistab isiku süüdi, siis on prokuratuur väga tubli! Kui kohtunik julgeb isiku õigeks mõista, siis ei ole kohtunik piisavalt eetiline ja nagunii on hoopis ise korruptant! Kindlasti aitab kogu sellele olukorrale kaasa ajakirjanduse aktiivne surve leida järjekordne korruptant, kuid on põhjust arvata, et taolise kohtunike survestamisega oleme jõudnud olukorda, kus kohtunikul ongi otsene ja tegelik kartus teha erapooletuid otsustusi ! Pigem on taolise olukorraga tekitatud kohtunike survestamisel vaimne side ja mõjutatud nende alateadvus. 

Ajakirjandus ega ka tavainimene ei pane tähele või ka ei tea seda, et isik kes prokuratuuri Target/eesmärgil  saadetakse süüdistusega kohtusse ja pannakse prokuratuuri ja advokaadist kaitsja “võistlusse” ei oma aga ise oma kohtumenetluses peaaegu mitte mingeid õigusi ! Kas see on tõesti Eesti Vabariigis nii ?  

 

Tutvuge kriminaalmenetluse seadustikuga : 

Eeluurimisel ei ole kriminaaltoimik kahtlustatavale ega tema kaitsjale nähtav, see on uurija ja prokuröri käsutuses ja mõneti on see mõistetav, nemad menetlevad, kontrollivad kahtlusi ja see on arusaadav !  

Aga mis toimub peale eeluurimise lõppu ? 

1. “Õigusriiklikus” Eestis ei ole süüdistataval õigust saada enda kätte tutvumiseks oma kriminaalasja materjale! Ta võib tema enda kriminaalasja materjalidega tutvuda vaid advokaadibüroos !   

2. “Õigusriiklikus” Eestis on süüdistataval kohtumenetluse alguses õigus anda seisukoht süüdistusega nõustumise või mitte nõustumise kohta ! Ainult jah või ei !  

Tõepoolest, on võimalik ka osaline jah või ei aga samal ajal ei oma süüdistatav isegi mitte õigust avaldada arvamust süüdistuse ja selle etteheidetud teo asjaolude kohta !  Seda võib teha vaid kaitsja aga miks ei või teha süüdistatav?

Tundub uskumatu aga see on “õigusriikliku” Eesti tegelikkus! 

3. Süüdistataval on Eesti “õigusriiklikus” kohtumenetluses õigus vaid vastata küsimustele ja kohtu loal esitada küsimusi !

Samas sisuliselt terve kohtumenetluse ajal ei oma süüdistatav õigust avaldada oma arvamust !  

Uskumatu, inimese vastu on esitatud raske või kerge süüdistus aga temal pole kohtumenetluse ajal õigust selle süüdistuse osas omapoolset arvamust avaldada! 

4. Ainuke koht kus süüdistatav võib kohtumenetluses oma arvamuse avaldada on kohtumenetluse lõpus (nn. viimane sõna), aga menetluslikult pole seal tema arvamus/seisukohad enam tõendina määratletavad ehk siis pole vahet kas süüdistatav seal üldse midagi räägib !

 

KÕIK ! Muid sisulisi õigusi süüdistataval kohtumenetluses pole.

 

Süüdistatava õigus advokaadile  on samaväärne “õigusega” protsessile, milles süüdistataval pole mingeid tegelikke õigusi, sest Targetis/eesmärgis  määratletud kriminaalasjas, oma kuulsuse/au nimel tahab protsessida prokurör ja advokaat-kaitsja on kohustatud sellega kaasas käima! Seda advokaadi osavõttu määratletakse kriminaalmenetluses süüdistatava õigusena, tegelikkuses määratleb seadus advokaadi kohtumenetluses osavõtu kohustusena! Kui kohtunikul tekib otsustuste tegemisel mingeid kaalutlusi siis Bangalore printsiipide põhimõtted selles vaevalt et aitavad ! Pigem satub kohtunik dilemmasse, sest sama maja koridori peal või pidevalt ühisüritustel kokku puutuva ja ka kohtunikke jälitava/kimbutava prokuröri suhtes eksisteerib reaalsuses ning alateadvuses piisav kartus. 

Ja seda kõike nimetatakse “õigusriigiks” , milles seadus ja eetika on nii hägustunud, et seda on raske uskuda. 

 

Lennart Meri ütles kunagi: “me oleme sandimateski oludes toime tulnud, ammugi siis veel nüüd”!    

 

 

Ma ei arvagi, et käesolev postitus midagi muudab aga olen viimasel ajal paljude kolleegide, prokuröride ja ka kohtunike käest küsinud seda, kas nad teavad mis asi on Bangalore printsiip? Ma ei tahaks antud postituses nende antud vastust öelda!

 

Kui jõudsite antud postituse lõpuni lugeda, siis oleks minu palve, et need lugejad, kes ei ole Bangalore printsiibist varem kuulnud, paneksid postitusele kurva emotsiooni.  

JAGA POSTITUST

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga