Kes otsustab riigiametnike, endiste riigiametnike ja lobistidega suhtlemise „piirid“ ning kes otsustab selle, kus kõrged riigiametnikud ja lobistid kohtuvad või kus neil sobib nii kohtuda, et ei tekiks kahetimõistmisi, ei tekiks „vaimset sidet“?

12.02.2022 avaldas Postimees diskussioon-artikli prokuratuuri valikutest kriminaalasjade menetlemisel. Kokkuvõtteks ümmargune teflonjutt prokuratuuri esindajalt, kelle selgitus on –  käige minu sõnade mitte minu tegude järgi.   

Õigus-silmaringi laiendamiseks soovitan aga tutvuda prokuratuuri lehel oleva infoga ja võimalustega kohtuda LOBISTIDEGA! 

Ega keeruline on aru saada, kes need lobistid siis on, kes saavad võimaluse kohtuda peaprokuröriga. Kas kõik isikud, kes moodustavad mingi MTÜ või muu meelepärase organisatsiooni, saavad peaprokurör Parmase või tema asetäitjatega kohtuda, et „asja arutada“, kellegi jaoks vajalikku teemat „lobistada“?

Huvitav, kas kuidagi on reguleeritud ka kohtumiste koht. Kas sobiv koht kohtumiseks on vaid Riigiprokuratuuri ruumes või ka mujal? Kui peaprokurör Parmas kohtub lobistidega näiteks Valli baaris, nii nagu peaprokurör Parmas 08.02.2022 õhtul seal tõenäoliselt ainult lobistidega kohtumise eesmärgil viibis, kas ka taoline lobistidega kohtumine peaks olema Riigiprokuratuuri lehel üleval? Tekib ka küsimus, kas Valli baaris hilisõhtuse kohtumise ajal on alkoholi („milli-mallika“) tarvitamine ja lahkumisel isegi koti maha unustamine mõistlik ja normaalne. Või pidigi kott maha ununema?

Või teine näide, kui endine riigi peaprokurör ja tänane tipp-poliitik kohtub 28.01.2022 Võrus, Jüri tn. 17 pubis kõrgete kaitsepolitsei töötajatega, kas selle näol on tegemist lobistamise või lihtsalt „vaimse sideme arendamise eesmärgil“ toimunud kohtumisega? Kummaline on sellejuures lugeda erinevate netiväljaannete, erinevaid diskussioone( https://valdef.org/?p=3901) ja tõdeda, et neid asjaolusid tegelikkuses ei kontrolli tõenäoliselt mitte keegi.

Kas ka Riigiprokuratuuris või Valli baaris täna ametis oleva peaprokurör Parmasega kohtuvate lobistide vahel tekib või võib tekkida nn. vaimne side?      

Laiem küsimus ongi selles, kes otsustab riigiametnike, endiste riigiametnike ja lobistidega suhtlemise „piirid“ ning kes otsustab selle, kus kõrged riigiametnikud ja lobistid kohtuvad või kus neil sobib nii kohtuda, et ei tekiks kahetimõistmisi, ei tekiks „vaimset sidet“?

Jäi silma peaprokuröri alljärgnev avaldus prokuratuuri 2020 aastaraamatus:

Riigiprokuratuuri kodulehelt leiab veel mõndagi huvitavat ja mõtlemapanevat, kuid tõenäoliselt ei satu me seda kuigi sageli sirvima. Kas saame siiski uskuda seda, et riigivõimu omavad isikud kasutavad oma võimuvolitusi riigis kehtestatud toimingupiiragute piires? Millised on tagajärjed kui ilmneb, et tegelikkuses kasutab keegi tema käes olevat võimu oma enda, oma sõprade, parteikaaslaste või siis veel muul eesmärgil?

Kas tegelikkuses siis toimub ka taoliste, tõenäoliselt avalikkusele küsitavusi tekitavate tegevuste suhtes see kõige varjatum menetlus – teabehange, jälitamine jne. ja seda nii nagu see järelevalve on prokuratuuri tabelis kirja pandud ?    

„Mis juhtuks, kui prokurör annaks jälitusloa valedel alustel“?

„Tagajärg võib olla see, et jälitustegevusega saadud tõend muutub lubamatuks ja kurjategija süüd ei ole võimalik tõendada. Kuid küsimus on ilmselt suunatud sellele, mis juhtub loa väljastanud prokuröriga. Õnneks ei ole midagi sellist tuvastatud, kuid esimese hooga me vaataksime kindlasti selles suunas, kuidas teda koolitada. Sealt edasi võib prokuröri määrata ka sellise valdkonna peale, kus jälitustegevusega kokkupuudet ei ole“.

Tabel on ilus aga ei ole aru saada, kes siis taotleb ja kes teostab järelevalvet erinevate „lobistide“ tegevuse üle. Kas peaprokuröri, tema asetäitja või endise peaprokuröri üle üldse ( isegi teoreetiliselt) on võimalik järelevalve teostamine ?   Kui prokuratuur väidab, et õnneks ei ole midagi sellist tuvastatud, siis tekib küsimus, kas tegelikkuses üldse on võimalik midagi sellist tuvastada, kui selleks puudub mehhanism?