Menu

Osa 12: Pankrotiavalduse esitamata jätmise tegelikkus Eesti õiguskeskkonnas!

0 Comments

Võlausaldajad, olge veelgi ettevaatlikumad, sest riik teid kahjuks ei aita! 

26.11.2020 tuli uudis pankrotihaldur Veli Kraavi kohta. 

 
https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/prokuratuur-kahtlustab-veli-kraavit-pea-miljoni-euro-ulatuses-pankrotivara-omastamises-ja-altkaemaksu-votmises?id=91789965

 

Kahtlustuse kohaselt omastas 48-aastane Kraavi pankrotihaldurina tegutsedes kolme pankrotimenetluses oleva äriühingu vara kogusummas üle 970 000 euro, mille ta pööras enda ja endaga seotud äriühingute kasuks. Lisaks esitati mehele kahtlustus altkäemaksu võtmises – vastutasuks eelistas ta võlgnikuga seotud võlausaldaja huve. 

Kahtlustuse kohaselt on kuriteod toime pandud kahe aasta jooksul, alates 2018. aastast.

Riigiprokurör Sigrid Nurm sõnas, et pankrotihalduri ülesanne on kaitsta pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate ja võlgnike õigusi ja huve. Samuti peab haldur tagama võlgniku vara säilimise, olema erapooletu ja esindama riigivõimu ausalt.

 

Tegemist on tänaseks juba suhteliselt vana uudisega ja tänaseni pole ka need kahtlustuse asjaolud oluliselt selgemaks saanud. Prokuratuuri tegevusest on näha, et V.Kraavi ei nõustunud prokuratuuri poolse kahtlustuse versiooniga.

 

Kogemuslikult võin ütelda, et taolises olukorras püüab prokuratuur saada võimalikult kiiret ja prokuratuuri kahtlustusversioonile sobivat ülestunnistust. Tavaliselt paigutatakse kahtlustatav 48 tunniks arestimajja ja kui selle aja jooksul isik ennast süüdi ei tunnista, siis taotletakse kohtult isiku vahistamist. 

 

Tänastest avalikest andmetest võib taolist stsenaariumi järeldada. Antud juhtumil aga ei ole kohtunik Alari Möldre taolise prokuratuuri taktikaga kaasa läinud. Tõsi, nüüd püüab prokuratuur sama taktikat kasutada veel ka ringkonnakohtus!

 

Eks aeg näitab, kuid jätkuvalt pole nn. süütuse presumptsioonist mitte lõhnagi! Prokuratuur kirjeldab avalikkusele kahtlustust kui kohtuotsust ja ei mingit erapooletust: “Paraku on esialgse kahtlustuse kohaselt pankrotihaldur kasutanud talle usaldatud pankrotivara isiklikuks otstarbeks. Selline käitumine on täielikult vastuolus pankrotimenetluse põhimõtetega ja lubamatu. Pankrotihaldur peab pankrotimenetlustes erapooletult esindama kõigi osapoolte huve, mitte eelistama isiklikku kasu,”ütles Nurm.

 

Veelgi huvitavamaks läheb sellele jätkuv avalik diskussioon tänaste pankrotihaldurite ja kohtunike tegevuse üle.  Näitena on huvitav lugeda,  kuidas üks aktiivne nn. firmade likvideerija avaldab otsesõnu ülimalt halvustavat arvamust nii Veli Kraavi kui kõigi pankrotihaldurite ja pankrotihaldureid ametisse määravate kohtunike osas. 

https://www.aripaev.ee/arvamused/2020/11/26/raul-pint-veli-kraavi-kinnipidamisest-see-susteem-on-labinisti-mada

 

Tegemist on Raul Pint´iga, kelle näol on tegemist kogenud ettevõtete likvideerijaga.

Wikipedias kirjeldatakse teda: Alates 1990. aastast on osalenud aktiivselt Eesti majanduselus. Alates 1995. aastast on spetsialiseerunud ettevõtete likvideerimisele. On osalenud otseselt või konsultandina üle 2500 ettevõtte tegevuse lõpetamisel ja likvideerimisel. On leidnud aastate jooksul korduvat avalikku tunnustust oma tööle, sealhulgas ka negatiivset.

 

Tegemist on inimesega, kes on nende ca 2500 likvideeritud firmade näol tõenäoliselt enamuses aidanud just maksejõuetuks muutunud firmasid, sealjuures aktiivselt kasutanud firmade nn. välismaale müümise skeemi. On selge, et ettevõtte pankroti järel tekkis tal just seetõttu arvukaid erimeelsusi pankrotihalduritega.   

https://www.aripaev.ee/arvamused/2014/11/21/giljotiin–sobib-peavalurohuks

 

Justiitsministeerium on taolist tegevust lugenud kahetsusväärseks, kuid nagu näitab R.Pinti jätkuv tegevus siis on riik oma tegevusetusega taolise R.Pinti tegevuse heaks kiitnud ja võlausaldajad saavad vaid käsi laiutada ja pahased olla. Kui mõni võlausaldaja julgebki taolise JOKK olukorraga pahandada ja kuidagi veel võlgniku või teda likvideerimisega abistava R.Pint suhtes mingeid ähvardusi jagada siis saab ise kriminaalasja.   

 

08.12.2020 oli võimalik lugeda ka T1 Mall of Tallinn keskuse ebaõnnestunud saneerimise taustal Advokaadibüroo Cobalt saneerimisnõustaja A.Jaansoni ja S.Mody arvamust sellest, et enamus võlausaldajate probleeme seisneb just vigases pankrotihaldurite määramise süsteemis ja seetõttu on võlausaldajate nõuete rahuldamise määr väga madal.  

 

Äripäeva veebis: https://www.aripaev.ee/arvamused/2020/12/08/annika-jaanson-jaanus-mody-usaldame-halduri-valiku-volausaldajatele?utm_source=copypaste

 

Cobalt advokaatide arvates: „Pankrotihaldurite ja -menetluste suhtes kerkivad aeg-ajalt kahtlused menetluste aususe ja professionaalsuse suhtes. Miks on nii, et võlausaldajate nõuete rahuldamismäär on äärmiselt madal ning aeg raha kättesaamiseks väga pikk (World Bank Groupi analüüsi “Doing Business 2020” kohaselt saab võlausaldaja Eesti pankrotimenetluses ühe dollari kohta tagasi pelgalt 36,1 senti ja selleks kulub keskmiselt 3 aastat, samas kui Rootsis on need numbrid vastavalt 78,1 senti ja 2 aastat ning Soomes 88 senti ja 0,9 aastat)“?

Kokkuvõttes oleme Eestis jõudnud olukorda, kus kõigi võlausaldajate ja võlgnike muredes on süüdi pankrotihaldur, kes venitab asja menetlusega, saab liialt suurt tasu, võrreldes Rootsi ja Soomega on liialt ebaefektiivne ning kohtunike asemel peaksid haldureid ametisse määrama võlausaldajad.  

 

Tuleb meelde üks satiiriajakiri, kus küsiti, et mida teha, et hundid oleks söönud ja lambad terved? Sellele järgnes vastus – las hundid söövad ära lambakarjuse ? 

Kas taoline soovitus ja olukord ei ole juba nõukogude ajaloost kuidagi tuttav ? 

Kelle võtavad ette hundid siis kui neil kõht uuesti tühjaks läheb ?  

 

Olen aastaid olnud selle poolt et Eestis võiks pankrotihaldurite määramine olla tavanimekirja alusel või siis n-ö lototroniga, kus pankrotihalduriks saab n-ö juhuslikkuse või järjest nimekirja alusel (nagu Lätis).  

 

Küsimus on aga selles, kas see uus haldurite määramise süsteem tooks kaasa pankrotimenetluste efektiivsuse ja võlausaldajate nõuete suurema rahuldamise, nagu seda on võrreldud Rootsis ja Soomes. Minu arvates on võrreldus olukordi, mis on võrreldamatud. Tänases Eestis on viimase 10 aasta kestel enamus pankrotistunud ettevõtted juba enne pankrotti sisuliselt paljaks riisutud, varad minema kanditud, paljudel juhtudel on pankrotipesadesse juurde tekitatud suures hulgas n-ö näilike nõuetega võlausaldajaid, kes püüavad samal ajal saavutada kontrolli nii teiste võlausaldajate kui halduri üle. Kas nendele võlausaldajatele peaks andma halduri määramise õiguse? 

 

Praktikuna võin tuua sadu näited selle kohta, kus pankroti väljakuulutamisel pole ettevõttes mitte sentigi. Miks see olukord nii on? 

 

Kuidas peaks pankrotihaldur sellises olukorras suutma Rootsist või Soomest paremat või võrdset tulemust saavutada? 

 

Äriseadustiku § 180  lg 5 1kohaselt juhul, kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse.

 

Kahjuks enamikel juhtudel seda äriseadustiku nõuet ei täideta! Miks ? Aga sellepärast, et reaalne sanktsioon puudub! Pankrotihaldurini jõudvates asjades on juhatuse liikmed käinud läbi juba mitmeid pankrotte ja aina jätkavad! Vaadake kohtupraktikat – kui palju on taolistele pankrotitajatest juhatuse liikmetele vastutust või ärikeeldu kohaldatud? Tühine hulk!  Eestis on juba muutunud tavaliseks, et paljud ettevõtted ei esita juba aastaid isegi mitte majandusaasta aruandeid ja nendega ei juhtu mitte midagi ! Samal ajal tegutsevad nad aktiivselt. 

 

Kui pankrotihaldurina pöördun MTA poole ja küsin (konkreetne näide), kuidas on võimalik, et ettevõte tegutseb aktiivselt, aga 4 aastat ei esita majandusaasta aruandeid, siis vastab MTA, et pöörduge Äriregistri poole, see nende probleem. 

 

Muidugi, MTA on oma enda (loe riigi) õiguste kaitse täielikult ringi „mänginud“ ja realiseerib seda juhatuse liikmetele ilma kohtumenetluseta tehtavate vastutusotsustena! Tegemist on sisult riigi nõuete priviligeeritud seisundiga, kuigi põhiseaduse kohaselt peaks meil riigi ja eraisikute vara ja nõuded olema võrdselt kaitstud!   

 

 

Pankrotihaldurina olen esitanud kümneid kuriteoteateid ja ka praegu on minu poolt 2016, 2017, 2018 esitatud kuriteoavalduste alusel politsei menetleda väga mitmeid kriminaalasju, mis ei ole seni lahenduseni jõudnud. Praktikas „kestavad“ need kriminaalasjad 4-5 aastat ja lõpetatakse siis mõistliku aja möödumise vms. põhjusel. Saan aru, tegemist on keeruliste majandusasjadega aga pankrotihaldur ei saa ega oma samu õigusi, mida politsei omab ja ei saa politsei eest tööd ära teha. 

 

 

Üks viimatine minu avalduse alusel algatatud kriminaalmenetlus lõppes alles paar kuud tagasi ja ka teatud väikses osas süüdimõistmisega, kuid enamuses lõppes see menetlus mõistliku aja möödumisega. Avalduse esitasin politseisse aastal 2011 ! Kas või kuidas saab haldur olla süüdi nii pikas menetluses? 

 

Isikud, kes pankrotimenetluse tegeliku praktikaga pole kursis, ei tea, et haldurid saavad tasu vaid sellest summast, mis õnnestub pankrotipessa tagasi tuua ja väga paljudel juhtudel jäävad üldse tasuta, sest kogu vara on nö. minema kanditud. 

 

Võlgnikud on ära jaganud selle, et kui firma paljaks riisuda ja haldurile menetlemiseks, hagide esitamiseks, riigilõivu tasumiseks jne. ei jäta mitte midagi, siis ei ole üldjuhul võlausaldajad nõus lisaks juba kaotatud summadele juurde maksma! Kelle raha eest siis pankrotti menetleda?

 

 

Rootsi ja Soome puhul võlgnikud lihtsalt ei julge ettevõtet paljaks riisuda, sest 80% varast peaks pankrotiavalduse esitamisel olemas olema. Piltlikult öeldes peaks Eestis asuma pankrotihaldur ravima ettevõtet. Tegelikkus on aga Eestis see, et pankrotihaldurini jõuab juba surnud ja n-ö haisema hakanud ettevõte, mille puhul saab ja peab haldur vaid matmisteenust osutama ! 

 

Ma ei usu, et prokuratuur, kohtud ja politsei sellest eelkirjeldatud Eesti pankrotimenetluse probleemidest aru ei saa. Arvan, et pigem on täna politseile ja prokuratuurile suutnud pankrotihaldurite süüdistamisega olukorda hämada just need isikud, kellede jaoks taoline kuritegelik pankrotistumine on majanduslikult kasulikuks osutunud. Ju vist on seda lihtsam uskuda, sest sõna korruptsioon ja rahvavaenlased on meie inimesele juba ajaloost paju paremini mõistetavam kui kapitalistlik turumajandus! 

 

Tänasel hetkel on minul palju lihtsam aidata võlgnikku kui võlausaldajat, sest üldjuhul ei juhtu võlgnikuga mitte midagi ! 

 

Aga mis saab siis kui huntidel peale lambakarjuste söömist nüüd kõht uuesti tühjaks läheb? 

Kas prokuratuur suudab neid lambaid siis ise edasi karjatada? Saame näha?         

JAGA POSTITUST

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga