Oleme nüüd juba terve aasta ja eriti viimastel päevadel kuulnud riigi juhtivprokuröri T.Perni tegusid seoses suusatreener Mati Alaveri kuritegude paljastamisel !  

 

Olen ise varasemalt lühikest aega töötanud prokuratuuris ja uurinud ka raskeid kuritegusid ning tean kui keeruline on tõsistes kriminaalasjades tõendeid hankida, kui politseinik või prokurör tegutseb vaid seaduslikult ! 

 

 

T. Perni poolne „kalastamine“ ehk siis M.Alaveri juures läbiotsimisel juhuleiuna M.Alaveri isikliku päeviku leidmine osutus tõepoolest nimetatud kriminaalasja lahendamisel üheks kõige olulisemaks tõendiks ! Nimetan seda tegevust „kalastamiseks“ põhjusel, et olemasolevatest andmetest nähtuvalt M.Alaveri kriminaalasjas eelnevalt eriti palju „häid tõendeid“ ei olnud. Ootamatu läbiotsimine oli antud juhul väga tulemuslik ning saavutus vääris seda, et M.Alaveri süüdimõistmise järel oli T.Pernil põhjust tuua Riigiprokuratuuri suur tort ! Tubli tulemus ja seda just nimelt ootamatu „kalastamise“ tulemusel! Seda eriti olukorrus, kus M.Alaveri poolt palutud kaitsjat läbiotsimise juurde ei lastud (see info pärineb meediast).

 

Taoline T.Perni „kalastamine“ ehk siis eelduslik ootus, et alati võib miskit „näkata“ ei ole ja ei saa alati olla tulemuslik ja õigustust vääriv. Pigem võib juhtuda, et suure „hurraaga kalastama“ minnes tekitatakse pigem suur kahju nii isikute mainele ja suure tõenäosusga ka tervisele, mh psüühilisele, kui ka prokuratuuri enda mainele. 

Kahetsusväärne on see kui O.Kuklasega seoses suure käraga alanud „ ebaõnnestunud kalastamisel“ – läbiotsimisel ja seejärel 1,5 aastase Kaitsepolitsei ja Riigiprokuratuuri kriminaaluurimise järel – asutakse nüüd prokuratuuri ja politsei poolt neid kogutud tõendeid veel varjama ja püütakse ennast ebaseaduslike tegevustega õigustada! 

 

Veelkordselt rõhutan, et on mõistetav kui politsei või prokuratuur mistahes võimalikke kuriteokahtlusi kontrollib aga samas ei tohiks politsei ja prokuratuur ise selle juures ega ka selle järel käituda teadvalt ebaseaduslikult!

06.09.2020 postituses tõin välja kuidas KAPO ja riigiprokuratuur teadlikult, seaduse ja kohtupraktika vastaselt eirasid minu korduvaid taotlusi ja keeldusid õigusvastaselt mulle tutvustamast minu jälitamise aluseks olevaid jälituslubasid ning jälituslubade aluseks olevaid taotlusi. Taolise tegevuse eesmärk sai olla vaid see, et takistada minul kontrollida jälituse seaduslikkust ning seda tegevust vajadusel vaidlustada.

 

Mina soovisin vaid kasutada oma seaduslikke õigusi ja peale riigiprokuratuuri ning kaitsepolitsei 7 kuud kestnud eriti salajast jälitustegevust kontrollida nüüd ka politsei ja prokuratuuri enda tegemiste seaduslikkust ! 

Kui riigiprokuratuur ja kaitsepolitsei viisid seda salajast kriminaaluurimist läbi seaduslikult, siis pidid nad uurimise lõpuleviimisel oma tegevuse dokumente mulle tutvustama !  Kogutud jälitusdokumentide mulle tutvustamisest aga keelduti !  

 

Olin sunnitud kaitsepolitsei ja riigiprokuratuuri peale kaebama ja eelnimetatud postituses tõin välja Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2020 kohtumääruse, millega kohus leidis, et KAPO keeldumine on õigusvastane.

 

Tallinna Ringkonnakohus oli 25.08.2020 kohtumääruses KAPO suunal tehtud etteheidetes suhteliselt karm ja konkreetne. Oli aga mõneti uskumatu, et KAPO üle järelevalvet ja samas kogu menetlust juhtiv riigi juhtivprokurör leidis, et taolist õiguspraktikas paika pandud ja antud juhul KAPO õigusvastast tegevust tuleb temal asuda kaitsma. Selleks esitas ta 01.09.2020 Riigikohtule määruskaebuse.

 

On arusaadav, et igal isikul on edasikaebeõigus, kuid põhjendustena ja suure „appi hüüdena“ esitas T.Pern kaebuses lisaks menetlusformaalsetele põhjendustele ka argumentidena, et  „ Kuivõrd ringkonnakohtu 25.08.2020 määruses avaldatud seisukohtadel on jõustumise korral mõju ka kriminaalmenetluse nr 19913000019 jätkumisele ning võimalikele kriminaalmenetluses tehtavatele menetlusotsustele, tuleb prokuratuuri hinnangul ringkonnakohtu määrus kui ebaseaduslik tühistada“!

 

Muidugi on taolisel riigi juhtivprokurör T.Perni järelevalve all toimuval Kaitsepolitsei uurimise raames teadvalt õigusvastasel tegevusel mõju antud kriminaalasjas tehtavatele menetlusotsustele, kuid veelgi uskumatumaks muutus olukord siis, kui samas küsimuses, kus Tallinna Ringkonnakohus oli juba 25.08.2020 andnud Kaitsepolitsei tegevuse õigusvastasusele hinnangu, asus ka Eesti Vabariigi peaprokurör Andres Parmas oma 07.09.2020 määrusega KAPO õigusvastast tegevust siiski jätkuvalt õigustama, korrates sellejuures samu seisukohti, mida Tallinna Ringkonnakohus oma 25.08.2020 määruses ümber lükkas ja maha tegi. 

23.09.2020 ei võtnud Riigikohus prokurör Taavi Perni määruskaebust menetlusse !

Seega 23.09.2020 jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2020 määrus, mis tunnistas õigusvastaseks riigi juhtivprokuröri T.Perni juhtimisel tegutsenud kaitsepolitsei töötaja Jaanus Kanni ja Talis Tiiriku tegevuse. Sellega tunnistati õigusvastaseks/ekslikuks ka peaprokurör A. Parmase poolt 07.09.2020 oma kirjalikus seisukohas esitatud arvamus! 

Just siit tekib dilemma ! Kas ametnike poolt grupis, juba pikka aega kehtinud õigusregulatsiooni teadlik rikkumine on vaid “erinev tõlgendus” või on tegemist kriminaalkuriteoga? Miks ühed isikud võivad tõlgendada oma ametialases  tegevuses olukordasid teadlikult valesti ja sellest ei juhtu mitte midagi ning teisel juhul leitakse et vajalik on 7 kuud jälitada, aastaid menetleda ja õigust ning karistust mõistab taoliste “tõlgenduste eest” ainult kohus ? Kummal juhul on meil siis suurem õigusriik ? Täpsemalt on võimalik lugeda tänaseks jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2020 määruses Kaitsepolitsei õigusvastasele tegevusele esitatud seisukohti ja peaprokuröri 07.09.2020 määruse põhjendusi allpool : 

Ringkonnakohus viitab oma 25.08.2020 määruses selgesõnaliselt, et jälitusloa ja selle aluseks oleva taotluse tutvustamisega seonduv kord on reguleeritud Riigikohtu praktikas ja sellise korra olemasolu ei tohiks üllatusena tulla ametiisikute jaoks, kes vastutavad jälitustoimingute õiguspärasuse eest. Sellele vaatamata jätkas riigi peaprokurör oma 07.09.2020 määruses omamoodi tõlgendusega, mis ei vastanud ei Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2020 määruses toodud seisukohtadele ega ka seal viidatud Riigikohtu praktikale.  

Kuna prokuratuuri üle tegelikkuses mitte keegi järelevalvet ei teosta, siis on arusaadav, et prokuratuur ei tunnista mitte mingeid vigu ja ka ei vastuta taolise vastasseisu eest ! Karm tegelikkus ! Võimalik kaebamiseks kulunud menetluskulude hüvitamine ei ole isikule tekitatud kahju hüvitamine. See on vaid selleks kaebamiseks kulunud kulude hüvitamine, kuid see, et ametiisikud tõlgendavad seadust teadlikult valesti ja ei juhindu „sisse tallatud“ Riigikohtu praktikast, on prokuratuuri puhul kahjuks tegelikkus ! Üks asi on mingi uue olukorra erinev tõlgendamine, aga kui tõlgendatakse teadlikult teisiti Riigikohtu korduvat praktikat, siis ei ole see tingitud juristide erinevast arusaamast, vaid taolise ebaõige tõlgenduse ainukeseks eesmärgiks on takistada isikul oma õiguste realiseerimist, sest taolise omavolitsemise eest prokuratuur ei vastuta.

 

EV peaprokuröri 07.09.2020 määruse seisukohad : 

Kriminaalasja materjalidest ja kõnesalvestustest nähtub selgelt, kuidas tsiviilasju lahendanud kohtunik E.Vavrenjuk ei ole eelnevatel aastatel olnud rahul politsei ja prokuratuuri tegevusega majanduskuritegude uurimisel, kuidas kohtunik E.Vavrenjuk julges avalikult kritiseerida politseid ja prokuratuuri majanduskuritegude menetlemistel saamatuses ja ükskõiksuses.

 

 

Pankrotikohtunikuna nägi E.Vavrenjuk ju seda, et ettevõtted pankrotistuvad, õigem oleks öelda, et ettevõtteid pankrotistatakse, ettevõtete majandusaastate aruanded on aastaid esitamata jne, aga politsei ja prokuratuur menetlevad vaid üksikuid majanduskuritegusid! Samuti oli kohtunik E.Vavrenjuk avalikult ja äärmiselt kriitiline selles, et prokurörid käivad pidevalt kohtumajas kohtunike kinnises tsoonis „tööalaseid“ probleeme arutamas ! See ei tohiks olla probleem, sest me kõik oleme professionaalid ja see ei tohiks kohtuniku otsustust segada! Aga just täpselt seda sama heidetakse täna ette kohtunik E.Vavrenjukile, et tema julges kohtusaalis või kabinetis, kaamerate all kellegagi miskit arutada. Võrdluseks, jälituslubade analüüsimisel on selgunud see, et ka T. Pern on käinud E. Vavrenjuki ja minu jälitamiseks kohtunike juures kabinetis suuliselt veel lisaks midagi arutamas, selgitamas ja seda iga jälitusloa eelselt, kuid seda mida räägiti või mis seletusi anti ei ole tagantjärele meil kellelgi (isegi mitte Ringkonnakohtul või Riigikohtul) võimalik kontrollida, sest seda pole kusagil fikseeritud.

 Arvan, et on selge, et taoline kohtunik E.Vavrenjuki poolne prokuratuuri aadressil tehtud kriitika ei jäänud prokuratuuri jaoks tähelepanuta.

 

 

 

Analoogselt sattus prokuratuuri jaoks mittemeelepärase tegevuse ja lahendite ning prokuratuuri kritiseeriva tegevusega tõsistesse probleemidesse (3-aastase katseaja lõppedes) ka kohtunik Erkki Hirsnik ja ka kunagine Harju Maakohtu kohtunik Leo Kunmann! Viimase osas algatati lausa kriminaalasi ja heideti ette kindlustuspettuse toime panemist. Kuigi pikas üldmenetluses mõistsid kohtud ta lõpuks õigeks, ei tunnistanud prokuratuur taolises kohtunikku kiusavas tegevuses mingeid vigu! On selge, et taoline prokuratuuri poolne inkvisiitorlik olukord mõjutas teiste kohtunike kartusi ja kuulekust prokuratuuri ees ja kahjuks võib tõdeda, et taoline kriitikat tegevate ametnike kõrvaldamine ei toimu ainult Poolas või Valgevenes. “Ebamugavale” ametnikule kriminaalasja tekitamine on tegelikkuses kontrollimatu protsess ja sõltub tavaliselt vaid ühest – kahest isikust (tavaliselt prokurörid), kelle isikust ei saa keegi kunagi teada ja pole ka kuulnud, et nad kunagi millegi eest vastutaks. Kahjuks on ka tavapärane, et märksõnadena  kasutatakse korruptsiooni, altkäemaksu, võltsimist jne. Igaks juhuks tehakse suure käraga ka läbiotsimine, et ka psühholoogiliselt inimene ära murda ja loota, et midagi peaks ju ikka leidma/leiduma, millega kriminaalmenetlust õigustada (näiteid on palju – K.Lember,A.Suvorov, V.Semilarski jne)!     

Minu kriminaalasjas on tänaseks jäänud riigiprokuratuuri ainukeseks etteheiteks O.Kuklase ja kohtuniku vaheline “vaimne side (!!!)”, mille sisu on prokuratuur interpreteerinud nö. selgeltnägijate tuleproovi stiilis ! 

 

Kokkuvõtvalt arvan, et taolise kaitsepolitseinike ja nende üle „järelevalvet“ teostava riigi juhtivprokuröri T.Perni vahel on samasugune hüpoteetiliselt ebaseaduslik „vaimne side“, kaitsepolitseinike õigusvastaste toimingute teostamiseks ja õigustamiseks – eesmärk pühendab abinõu! Arvan, et selles olukorras on aga raske loota, et me kunagi ka õigusriigini jõuame, kui taolise ebaseadusliku tegevuse õigustusi püütakse ka veel uue riigi peaprokuröri lauale lükata!