Olen oma varamates postitustes kirjutanud prokuratuuri juhtimisel toimunud salajase jälitamisega seonduva varjamisest. 

 

Saaga jätkub!  

 

Avastasin jälituslubadest (kohtumäärustest) „salapärased“ lõigud, mille osas päringute tegemisel algas ametkondade vaheline „pingpong“ ja sisulistest vastustest möödahiilimine.

 

Kõikidest minu poolt vaidlustatud jälituslubadest (kohtumäärustest) nähtub kohtu põhjenduste all lõik, et kohus on lähtunud jälitusloa andmisel mh. ka „prokuröri suulistest selgitustest“ ! 

Kus ja millal need suulised seletused anti, mida kohtunikule siis „sosistati“, seda aga ei ole senini võimalik tuvastada ! 

 

 

Kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) ei ole taolist „prokuröri poolt suuliste selgituste ärakuulamist“ jälitustoiminguks loa andmisel ette nähtud, aga ometi on prokuratuur seda teinud ja kohtus seda kasutanud.  KrMS-i rakendamisel on lubatud kasutada vaid seda, mis on seaduses ette nähtud. 

 

 

Jälitustoiminguks loa andmine peab toimuma KrMS kohaselt prokuratuuri põhjendatud kirjalikutaotluse alusel ja KrMS alusel vaadatakse ainult see kirjaliktaotlus kohtu poolt läbi (KrMS § 126⁴lg 1). Mingisugust prokuröri poolset eraldi kohtuniku kabinetis või koridoris vms. suulist selgitamist või „sosistamist“ ja/või kohtuniku mõjutamist seadus lihtsalt ette ei näe! 

 

Kuna minu jaoks tekitas see olukord rida küsimusi, siis püüdsin prokurörilt ning kohtunikelt saada teavet selle kohta, kus ja mida prokurör kohtunikule suuliselt avaldas. Mul peaks ju olema nüüd õigus küsida seda ja jälitustegevus peaks olema seaduslik.      

 

18.09.2020 saatsin kahele jälituslubasid andnud kohtunikule ja prokurörile päringud ning küsisin otse:

1. Kas prokurör andis kriminaalasjas nr 19913000019 jälitustoimingu loa taotluse juurde suulisi või kirjalikke selgitusi?

2. Kui prokurör andis suulisi selgitusi, siis kas kohus tegi kriminaalasjas nr 19913000019 istungi enne jälitusloa andmist ja kuulas selle istungi raames prokuröri selgitusi?

3. Kui kohus eelmises punktis nimetatud istungit ei teinud, siis kus ja mil viisil toimus prokuröri poolsete selgituste andmine? Kas antud kriminaalmenetluses Teie poolt antud jälitusloa eelselt toimus prokuröri ärakuulamine kohtuniku tööruumides/kohtuniku kabinetis?Kas prokurör T.Perni või mõne teise prokuröri poolt antud jälitustegevuse lubade andmise eelselt suhtlesite antud jälitusloa andmise teemal Teie isiklikult T.Perni ja/või L.Perlinguga? 

4. Kas antud jälituslubade andmise eelselt andis prokurör Teile kui kohtunikule selgitusi otse või tehti seda kohtusekretäri või kohtujuristi vahendusel?

5. Kuna prokuröri poolt antud seletuste fakt nähtub kohtumäärusest, aga sealt ei nähtu see mida konkreetselt prokurör selgitas, siis palun informatsiooni selle kohta, kuhu prokuröri poolt antus selgitused salvestati (kas elektroonselt, paberile, kas need protokolliti  vms moel talletati). 

6. Kas jälituslubade andmisel kohtunikule täiendavate lisaselgituste andmise initsiatiiv tuli kohtunikult või prokurörilt või kelleltki kolmandalt isikult ? Miks?

 

Mida kohtunikud ja prokurör vastasid?

 

Kohtunik Piret Liivo vastas 24.09.2020, et minu poolt küsitud teabe valdajaks ei ole kohus, viidates mh, et jälitustoimingu dokumenteerimise ja jälitustoimingute vastavuse üle teostab järelevalvet vaid prokuratuur.

Olgu märgitud, et minu küsimused ei puudutanud jälitustoimingu dokumenteerimist ega jälitustoimingu seaduslikkust. Küsisin vaid seda, kus kohas ja mida prokurör ja kohtunik omavahel suuliselt arutasid, sest oli näha et taoline suhtlemine toimus aga kus ja milles see seisnes ei ole võimalik tuvastada !  

 

 

 

24.09.2020 vastas kohtunik Julia Vernikova. Tema andis mõista, et kõik sellised küsimused tuleks küsida jälituslubade vaidlustamise menetluse raames. Huvitav muidugi siis kellelt? 

 

Aga vastust minu küsimusele, miks ja millisel õiguslikul alusel suhtles kohtunik prokuröriga suuliselt, kas kohtuniku kabinetis või muul moel ja mida siis selgitati, ei anta?   

 

 

 

Veel huvitavamalt vastab juhtiv riigiprokurör T.Pern. 

Temalt saan lausa 2 kirja. Esimeses kirjas :  

 

Ehk siis 21.09.2020 kirjas käsitles prokuratuur minu päringut teabenõude asemel selgitustaotlusena. No okey ! 

Seejärel 29.09.2020 saatis juhtivprokurör Taavi Pern uue vastuse ja teatas uuesti, et minu 18.09.2020 pöördumine ei ole käsitletav teabenõudena ! 

Seda selgitas prokurör T.Pern mulle juba 21.09.2020 vastuses, milleks seda uuesti selgitada ? . Samas ei ole 29.09.2020 vastust sellele 21.09.2020 käsitletud ja lubatud selgitustaotlusele ! 

Kas peaksin eeldama et siis T.Pernilt tuleb lähiajal vastus minu selgitustaotlusele veel hoopis kolmanda kirjaga!  

 

 

Kui nüüd keegi, peale nende kolme kirja läbilugemist kurdab et MITTE MIDAGI EI SAANUD ARU siis arvan, et see on VÄGA HEA, SEST ka mina ei saanud nendest kolmest kirjast mingit vastust ja ei saanud muud aru kui seda, et mulle ei kavatsegi mitte keegi mitte midagi selgitada! 

 

Olemuslikult puudutab see teema ju Eesti Vabariigi põhiseadusega paika pandud põhiõiguste piiramist, jälitamisest ja nagu prokuratuur kogu aeg armastab rõhutada – „väga korralikku“ kohtulikku ja prokuratuuri poolsest jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli. Eesti Vabariik peaks olema ju õigusriik!

 

Kokkuvõttes, olen saanud riigilt vastusena oma teabenõudele/selgitustaotlusele alljärgneva info: 

1. Üks kohtunik suunas mind pöörduma prokuratuuri poole!

2. Teine kohtunik suunas mind pöörduma oma küsimustega hoopis jälituslubade vaidlustamise menetlusse! 

3. Prokuratuur saatis lausa kaks vastust, milles esimeses öeldi, et minu pöördumist ei käsitleta teabenõudena, vaid selgitustaotlusena ning teises vastuses kinnitati veelkord, et tegemist ei ole teabenõudega aga mingit sisulist vastust lihtsalt ei antud!  

 

No ma ei tea ? Kas tegemist on just kui sketšiga saatest Tujurikkujad, kus vastusena päringule vastatakse juhtiva riigiprokuröri poolt mitu korda järjest, et see pole päring ja muud ei vastatagi? Geniaalne! 

 

Kas see on prokuratuuri uus „nägu“ või pean ootama T.Perni vastust 18.09.2020 määratletud selgitustaotlusele, et saada teada, kus ja mis informatsiooni prokuratuur suuliselt kohtunikele jälituslubade taotlemisel „sosistas“, sest väidetavalt on see teave prokuröri käes, kuigi samahästi on teabevaldajaks ju ka kohus, kes talle täiendavalt „üle antud“ suulise (kontrollimatu) teabe põhjal pidas 7 kuu jooksul põhjendatuks anda 4 peaaegu samasugust jälitusluba.

 

Tundub, et on täiesti suva mida põhiõiguste piiramise – jälituslubade andmisel kohtumääruses põhjendustena kasutatakse ja on ka täiesti suva mida hilisemal järele kontrollimisel isiku päringule vastatakse!