Ilmselt on paljudele teada Kajar Lemberi suhtes käiv „lõputu“ kriminaalmenetlus. Viimati sattus K.Lember oma kriminaalasjaga avalikkuse ees diskussiooni (kui seda üldse diskussiooniks lugeda) lausa peaprokurör A.Parmase endaga! Loe lähemalt siit.

 

Kes pole lugenud K.Lemberiga seotud kriminaalasja materjale või ka tema raamatut „Jälitatav“, ei pruugi sellest „süsteemi“ suunatuse olemusest aru saada. 

 

Kui algselt näidati K.Lemberit kui tohutut petist ja altkäemaksu võtjat, raha „taga ajavat“ isikut, „tervelt“ 19 kelmust toime pannud pätti, siis septembriks 2020 toimuvaks kohtuistungiks oli järgi vaid 1 (!) episood. No midagi peab ju külge jääma ja ei saa ju olla, et pikki aastaid toimuv kriminaalmenetlus oli tegelikkuses jama.  

 

Sealjuures on märgiline EV peaprokuröri kommentaar septembris 2020, et  K.Lemberile etteheidetav tegu seisnes selles, et K.Lember oli valmis ennast (PS! nüüd hoopis!)  üliodavalt müüma – lausa 9-eurose juukselõikuse eest ja selle tulemusena oleks tekkinud rahvale tohutu kahju, sest rahva raha eest oleks kehtestatud avalikus ruumis kellegi isiklikes huvides sobiv detailplaneering! 

 

Kõva sõna! Nüüd on siis teada, et kohtunikud ei pea edaspidi K. Lemberit vaatlema mitte suurt altkäemaksuvõtjast ahnitsejat, vaid kui lollikest, kes oli nõus ennast üliodavalt müüma! Tundub, et asi sai „väga selgeks“ ja ei teagi, mida siin K.Lemberil on üldse vaielda? 

 

Minule ja ka K.Lemberile on väga korduvalt erinevate riigiametnike poolt vihjatud, et prokuratuur ja kohus on uue peaprokuröri kui endise kõrge kohtuniku kaudu samastunud ja 1 % on võimalus neile vastu hakata! Küllap leitakse või otsitakse veel mistahes kuritegusid, sh. riigiametnikest sõbrad pööravad selja ja sul pole mitte mingit lootust! 

 

Olen nõus sellega, et olukord on tõepoolest muutunud päris absurdseks. Tean, et mind jätkuvalt jälgitakse. Olen tuvastanud ja vaidlustanud kaitsepolitseinike ning prokuröride õigusvastast tegevust, aga sellest ei juhtu neile mitte midagi. Pigem vastupidi, kaitsepolitseinikud on muutunud minu aktiivse vaidlustuse tulemusena minu suhtes pigem isiklikuks ja käivad nüüd veel täiendavalt üle – „kontrollimas“ ja „suhtlemas“ minu tööga varasemalt seotud maksejõuetusmenetluste võlgnike ja võlausaldajatega. Tehakse kõikvõimalikke „koostööettepanekuid“, pakutakse maksumenetluslikke soodustusi, tehakse ettepanekuid provokatsioonide korraldamiseks, ähvardatakse jne.  

 

Tundub EV-s uskumatu, aga olukorras kus keegi julgeb nende või prokuröriga vaielda on see tegelikkus! Kui vaatad 01.10.2020 hommikul Terevisiooni ning näed arutelusid Jõhvi vallavolikogus, kus altkäemaksu süüdistusega õigeks mõistetud volikogu liige püüab tulla tagasi tavalisse ellu, aga see võimalus tekkis tal ainult seetõttu et tema närvid pidasid järjekordsele prokuratuuri poolt organiseeritud altkäemaksusüüdistusele vastu!  

 

Kui paljud tõstatavad küsimuse, et kas või kuidas EV-s neid altkäemaksu kriminaalasju n-ö organiseeritakse, siis on taolise küsimuse püstitamist kõige lihtsam naeruvääristada öeldes, et oled lihtsalt hull süvariigi vandenõuteoreetik ja nagunii EKRE partei pooldaja! EV on õigusriik ja ära taolist lollust suust aja või siis hakatakse sinust lihtsalt eemale hoidma!  

 

 

Minu erinevate klientidega seoses olen jälitustegevusega harjunud ja arvan, et ka riigi julgeoleku jaoks on see vajalik. Arvan, et see on igas tänapäevases riigis nii ja sellest pole probleemi, aga olen juba aastaid küsinud, et mis õigusriigist meil EV-s on jutt kui politsei ja prokuratuur menetlevad kriminaalasju valikuliselt! Vot see on probleem! 

 

Kui varem kurdeti politsei ressursi puudust vaid kriminaalasjadega tegelevate juristide omavahelises suhtlemises, sest „õigusriigis“ ei saaks ju nii olla, et kuritegusid on võimalik menetleda valikuliselt, siis 30.09.2020 ütleb EV peaprokurör otsesõnu ja juba avalikult välja, et prokuratuur tegelebki kuritegude menetlemisega valikuliselt ja põhjenduseks tuuakse ressursi puudus!  

 

Ehk siis tavainimesele seda juristide juttu „tõlkides“ saab peaprokuröri juttu vaadelda vaid nii, et kui tänaval vedelevad „laibad“ (loe: kuriteod), siis prokuratuur lihtsalt ise valib välja, keda ta kriminaalõiguslikult menetleb ja las need ülejäänud „laibad“ vedelevad edasi, sest ressurssi pole!  

 

Mina juristina ei tea, et kriminaalmenetluse seadustikku oleks muudetud ja antud prokuratuurile õigus kuritegusid menetleda valikuliselt. Kui peaprokurör, tunnustatud õigusteoreetiku ja endise kõrge kohtunikuna nii väidab, siis see väide ju peab olema seaduslik ja kõigiti kooskõlas selle väidetava õigusriigi olemusega.  

 

Kõige selle põhjal aga on siiski ka põhjus küsida, kas või kes on need ärimehed ja/või prokurörid ja/või politseinikud, kes otsustavad selle nn. piiratud kriminaalmenetlusliku ressursi kasutamise ja  prokuratuuri ja/või politsei või nendega seotud ärimeeste poolt suunatud kriminaalmenetletavate isikute valiku tegemise üle! Seda valikut saaks teha ju vaid kriminaalmenetluse seadustik, täna aga teevad seda ainult „teatud isikud“!   

 

Iga vähegi mõistlikult mõtlev inimene saab aru, et just kriminaalmenetlusliku ressursi valikut tegevate isikute käes ongi EV-s tegelik võim algatada suunatud kriminaalasju ! Kui seda võimu rakendatakse läbi heatahtlike, pahatahtlike, tarkade või rumalate prokuröride ja/või politseinike, siis on ka paljuski näha, et selle taga on tõenäoliselt ka piisavalt targad ärimehed ja/või konkurendid ja olen arvamusel, et enamusel juhtudel ei saa politseinikud ega ka prokurörid isegi aru, et neid kasutatakse teatud isikute huvides ära. Taolisi target´eid (eesmärgipärane – sihtmärgipärane kriminaalmenetlus) on õigus paika panna ja ka kontrollida väga kõrge tasemega isikutel. Näilikult aetakse õiget asja ja kasutatakse valikulise ressursi jagamisel rahva raha, kuid selleläbi on taoline kriminaalmenetlus muutunud subjektiivseks ja annab ainult teatud isikutele kriminaalmenetlusliku võimu, kasutada seda kellegi isiku huvides. 

 

 

 

Kahtlemata menetletakse samal ajal ka palju n-ö tavalisi kriminaalmenetlusi aga ei saaks olla nii, et kellelgi on võimalik ressursi valiku kaudu läbi viia ka suunatud kriminaalmenetlusi !  Ajaloost on taolisi näiteid ju palju ! Ka natsi – Saksamaal või Nõukogude Liidus oli suur osa tavalist elu ja/või kriminaalmenetlust vägagi seaduslik ! Nagu tagant järgi teame, siis samal ajal olid ka valikulised – suunatud kriminaalmenetlused!    

 

Taolises olukorras võib paratamatult tekkida küsimus, kas majanduskuritegude ja pankrotipettuste kahtlusi avastav kohtunik on ärimeestele ja/või prokuratuurile tülikas, sest kritiseerib prokuratuuri, takistab nende või nendega seotud isikute plaane.

 

Kas on see järjekordne vandenõuteooria, et sellises olukorras tekitatakse kohtunikule  kriminaalmenetlus? Target´is pandud menetluslike eesmärkide täitmiseks alustatakse kohe totaalset jälitamist, eelnevalt veel teabehanget (millest mitte keegi nagunii kunagi teada ei saa), prokuröri poolt käiakse jälituse jaoks kohtuniku kabinetis “sosistamas”,  hilisemalt hakatakse kogutud jälitusmaterjale interpreteerima meelepärases suunas aga jälitus- menetluse lõpus hakatakse hoopis varjama ja vaidluste tekkimisel esitatakse neid jälitusmaterjale valikuliselt nii, et kõik paistaks prokuratuuri jaoks sobivas ulatuses! Sellejuures tehakse suure käraga läbiotsimine, avalikkuse ees häbistamine ning isegi kui lõpuks sellest kriminaalmenetlusest ei saa asja, siis on selle inimese maine täiesti maha tehtud ning „kõigile on selge“, et nagunii sellest kohtunikust enam „elulooma“  ei saa. 

 

Tundub paljasõnaline „süvariigi“ vandenõuteooria, mida ajavad kõik kurjategijad (loe – isikud kellele prokuratuur on esitanud kahtlustuse) ja edasi võid sa rääkida mida iganes, sest kurjategija oled sa juba ainuüksi siis, kui prokuratuur või otsesõnu ka peaprokurör nii arvab. Mis asi see süütuse presumptsioon on ? Pole kuulnud ?     

 

PS § 153 lg 1 kohaselt saab esimese ja teise astme kohtunikke ametis oleku ajal kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul Vabariigi Presidendi nõusolekul.

 

Seaduses on kohtuniku „kõrgendatud“ kaitse kriminaalkorras süüdistamise ja vastutuse eest olemas ju ennekõike selleks, et kohtunik (kohus) oleks kaitstud täitev- ja seadusandliku võimu võimaliku põhjendamatu surve eest. 

EV on olnud iseseisev üle 25 aasta. Kas selle aja jooksul pole kunagi täitevvõim mitte ühtegi korda kohtunikku survestanud? Kas Riigikohus või Vabariigi President on selle aja jooksul kunagi kedagi kohtunikest täitevvõimu vastu kaitsnud – ei ole andnud luba kriminaalvastutusele võtmiseks?  Kas tõesti pole selleks olnud mitte kunagi mingit põhjust ? Kas näiteks ka Leo Kunmani osas seda põhjust ei olnud või on see nüüd tagantjärgi tarkus? 

 

Kohtuniku kriminaalvastutusele võtmise otsustamisel peaks see rajanema tõsistel ja kaalukatel argumentidel, olema igakülgselt läbi kaalutud ja õiguslikult veenev ja argumenteeritud. Seda eesmärki peaks teenima Riigikohtu üldkogu ettepanek ja Vabariigi Presidendi nõusolek. 

 

Kuidas tegelikkuses saab aga seda kriminaalasja Riigikohus või Vabariigi President kontrollida kui prokuratuur esitab neile tõendeid valikuliselt? Ka kaitsjad on enne seda juba taotlenud kõigi tõenditega tutvumist, sh. soovivad tutvuda ka prokuratuuri poolt kogutud, kuid kriminaaltoimikust esialgselt tahtlikult kõrvale/välja jäetud tõenditega. Prokuratuur aga lihtsalt eirab neid kaitsjate taotlusi, ta ei vasta üldse või vastab osaliselt ja edastab Riigikohtule ja Vabariigi Presidendile ja ka kaitsjatele kriminaalasja materjalid valikuliselt, so. ainult selles ulatuses ja ainult taoliste valikuliselt tõendatud hinnangutena mis paistab ja sobib prokuratuuri versiooniga! Seaduses on Riigikohtule ja Vabariigi Presidendile seatud asjaolude selgitamisel ja tõendite või süü hindamisel piirid, sest neid peaks hiljem hindama kohus alles üldmenetluses. Formaalselt vaadates piisab prokuratuuril vaid sellest, et süüdistusakti koostamise ajend on õige, mida tuleb mõista selliselt, et süüdistusakti ei koostatud poliitilistel põhjustel. Mida aga tähendavad kohtunikuga seotud poliitilised põhjused? 

 

Millisel moel välistatakse seda, et prokuratuur ei esitaks põhjendamatuid süüdistusi olukorras, kus prokuratuuri poolt esitatakse/näidatakse tõendeid valikuliselt ? Millisest poliitilisest tegevusest saab kohtuniku puhul olla jutt, kui kohtunik ei oma ju üldse õigust osaleda mingites poliitilistes tegevustes. Kui parlament muutub Valgevene, Poola või Ungari sarnaseks, siis muudab ta lihtsalt seadusi nii, et kohtunikel pole enam isegi mitte võimalik sellel teemal arutleda. Eestis aga pole seda probleemi parlamendiga, vaid sellega, et tegelikkuses puudub prokuratuuri üle järelevalve! Seega, millised seaduses viidatud/väidetavad poliitilised põhjused saavad kohtuniku tagandamiseks üldse olla kui prokuratuur esitab tõendeid oma äranägemise järgi ja valikuliselt ! Võib arvata, et Riigikohus ja Vabariigi President ei hakka ju taolisel juhul tekitama olukorda, kus prokuratuuri hakataks süüdistama põhjendamatute süüdistuste esitamises. 

 

 

On olemas konkreetsed tõendid, mis näitavad, et kohtunik E.Vavrenjuk on juba aastaid  kritiseerinud nii avalikel kohtuistungitel, kui ka kohtunike ringis või mitmetel ühisüritustel prokuratuuri, politsei ja maksuameti tegevusetust ning saamatust majanduskuritegude menetlemisel, pankrotistunud ja pankrotistatud ettevõtete eelnevas ja tagajärjetus „tühjaks kantimise“ järelevalve teostamisel jne. Kuidas taolist kohtuniku kriitikat hinnata?

 

Pankrotikohtunikuna nägi E.Vavrenjuk, et viimase kümne aasta jooksul on enamus pankrotistunud ettevõtteid eelnevalt sisuliselt tühjaks „kanditud“, ettevõtete majandusaastate aruanded on aastaid esitamata jne. Kui nendel teemadel on tema või temaga seotud menetlustes haldur pöördunud prokuratuuri, kui kohtunik on otseselt pahandanud maksuameti,  politseiga ja prokuratuuriga siis väidetakse kohtunikule ja haldurile, et pole ressurssi või venitatakse nende kriminaalmenetlustega tegevusetult ja/või ükskõikselt! Kohtunik on järjekindlalt nõudnud halduritelt taoliste tahtlike maksejõuetuste põhjustamisel jne. kriminaalasjade algatamist aga politsei ja/või prokuratuur või maksuamet, kas ei algata asju või kui algatab siis tegelikkuses neid kriminaalasju aastaid lihtsalt ei menetleta ja need seisavad, aeguvad või siis aastate möödudes lihtsalt lõpetatakse ära ilma mingi järelmita. 

 

Et mitte olla paljasõnaline esitan näitena viimaste aastate kriminaalmenetlused:   

1. kriminaalasi nr. 13760000141  ja tsiv.asi 2-13-41435.  Kriminaalasjas nr. 13760000141 alustati menetlust 13.12.2013 KarS § 199 lg. 2 p. 7,8 tunnustel; 04.07.2014 eraldati KrMS § 216 lg 4 alusel eraldi KarS § 385 lg 1 järgi menetlemiseks kriminaalasi nr. 14260102333. 28.03.2016 ühendati kriminaalasja nr 13760000141 juurde (tagasi) kriminaalasi 14260102333 ja ühendatud kriminaalasjade numbriks on/oli 13760000141.Vaatamata asjaolule, et haldur ise leidis isikud kes tegutsesid koos süüdlastega, edastas info politseile jne.  ei teinud politsei aastaid mitte midagi ja lasi väidetavast ressursi puudusest tulenevalt asjal lihtsalt aeguda ning 28.02.2017 kriminaalasjas 13760000141 menetlus lõpetati. 
2. kriminaalasi nr. 17760000066  ja  tsiv.asi 2-17-1201. pankrotimenetlus on lõppenud aga kriminaalmenetlus kestab tagajärjetut tänaseni. 
3. kriminaalasi nr. 17760000101 ja tsiv.asi 2-17-3707, menetlus lõpetatud raugemisega 24.07.2017, sest ettevõte oli lihtsalt tühjaks kanditud. 
4. Kriminaalasi nr 16760000099 ja tsiv.asi 2-16-3767, pankrotimenetlus ei ole lõpule viidud, sest tsiviilasja nr 2-18-960 on võlgniku suhtes saavutatud lahend, mida ei ole aga võimalik täita, sest enne menetlust ca 100 000.- eur ära varastatud raha on lihtsalt kadunud. Kriminaalmenetluses mõisteti isik kokkuleppemenetluses süüdi aga sisulist karistust isik ei saanud, sest kõik rahad oli isik lihtsalt ära raisanud ning tagasi nõuda pole sisuliselt mitte midagi! 
5. kriminaalasi nr 18760000085 ja tsiviilasi  2-17-19228. Lisaks on halduri algatatud  tsiv.asi 2-17-19228 ja tsiviilasi 2-19-2160 . Ainuke kriminaalasi mis on juba ligi 3 aastat menetluses ja millele on ressurssi eraldatud, sest antud teemat olen väga palju ka kohtunikuga seotud kriminaalmenetluses prokuratuurile ette heitnud.  

Piltlikult võiks siis öelda, et põhjus, miks politseil ja prokuratuuril ei ole ressurssi ja viidatud kriminaalasjad sisulise tulemita lõppesid, on selles, et ressurss läheb analoogsetele menetlustele nagu on K.Lemberi          algselt 19. episoodiga ja nüüd 1 episoodiga juhtum!     

 

E.Vavrenjuk kritiseeris ka varem aga prokuratuuril on olemas ka kohtunik E.Vavrenjuki suhtes tehtud jälitustegevuse – tema kõnede salajaste salvestuste – tulemusena info selle kohta, et kohtunik julges ka kriminaalmenetluse salajase jälitamise ajal pidevalt pahandada, kritiseerida prokuratuuri ja politseid seoses majandus- ja pankrotikuritegude menetluse saamatuse ja ükskõiksusega:

 

1) 09.09.2019 kell 8.58 toimunud kõnes  (sh. kritiseerib prokuratuuri ja politsei poolset majanduskuritegudega tegelemise ükskõiksust). 

2) 17.09.2019 kell 14.53 ( sh. kritiseerib politsei, prokuratuuri ja maksuameti tegevust pankrotimenetlustega seotud majanduskuritegude menetlemisel ja ettevõtete nö. tühjaks kantimisel, ettevõtete poolt ilma tagajärgedeta mitmeid aastaid majandusaasta aruannete mitteesitamisel jne.). 

3) 03.10.2019 kell 15.19 ( sh. kritiseerib politsei, prokuratuuri ja maksuameti tegevust pankrotimenetlustega seotud majanduskuritegude menetlemisel ja ettevõtete nö. tühjaks kantimisel, ettevõtete poolt ilma tagajärgedeta mitmeid aastaid majandusaasta aruannete mitteesitamisel jne. ) 

4) 02.07.2019 ja 09.10.2019 kell 9.39  ( sh. kritiseerib kohtunike ja prokuratuuri vahelist probleemset suhtlemist ja seda kuidas prokuratuur püüdis ka takistada kohtunik Hirsniku ametis jätkamist, peale 3 aasta katseaja möödumist. Kritiseeris konkreetselt politsei, prokuratuuri ja ka justiitsministri ehk siis täitevvõimu tegevust seoses kohtunike survestamisega). 

5) 15.10.2019 kell 15.51 (sh. kritiseeris politsei, prokuratuuri ja maksuameti tegevust pankrotimenetlustega seotud majanduskuritegude menetlemisel ja ettevõtete nö. tühjaks kantimisel, ettevõtete poolt ilma tagajärgedeta mitmeid aastaid majandusaasta aruannete mitteesitamisel jne. )  

6)  25.10.2019 kell. 13.40 (sh. kritiseeris justiitsministeeriumi, seoses kohtunike aadressil tehtud kriitikaga).  

 

Lisaks püüdis E.Vavrenjuk kohtunikuna korduvalt selgeks rääkida seda olukorda, kus prokurörid käivad pidevalt kohtumajas kohtunike kinnises tsoonis „tööalaseid“ probleeme arutamas! Kas see siis on lubatud või pole lubatud? Formaalselt vaadeldes ei tohiks see olla probleem, sest me kõik oleme professionaalid ning see ei tohiks kohtuniku otsustust segada, aga just täpselt selle sama etteheitega otsustati nüüd tulla kohtunik E.Vavrenjuki enda vastu, leides et tema ei tohtinud kohtusaalis või kabinetis (kaamerate all) kellegagi miskit rohkemat arutada.

 

Ma ei tea kas eelviidatud konkreetsetest andmetest tulenevalt tekib tõesti arvamus, et kogu see jutt on vandenõuteooria süvariigist ja/või on ka kohtunik E.Vavrenjuk süüdi selles, et ta julges prokuratuuri ja politseid kritiseerida ning kaitsepolitsei ning prokuratuur on „sunnitud“ nüüd õigusvastaselt käituma ja tõendeid varjama. 

 

Analoogselt sattus prokuratuuri jaoks mittemeelepäraste lahendite ja prokuratuuri kritiseeriva tegevusega              (3 aastase katseaja lõppedes) probleemidesse nii kohtunik Erkki Hirsnik kui ka kunagine Harju Maakohtu kohtunik Leo Kunman! Viimasele leiti prokuratuuri poolt kaitsepolitsei kaasabil  kindlustuspettuse etteheide ja kuigi pikas üldmenetluses mõistsid kohtud ta lõpuks õigeks ei tunnistanud prokuratuur taolises kohtunikku kiusavas tegevuses mingeid vigu! On selge, et taoline prokuratuuri poolne inkvisiitorlik olukord mõjutas ka teiste kohtunike “kuulekust” Võib tõdeda, et kahjuks kõrvaldatakse tsiviliseeritud maailmas kriitikuid just võimalike kriminaalasjadega, kasutades märksõnadeks korruptsioon ja altkäemaks. Loomulikult kuulub selle juurde ka „suure käraga“ läbiotsimine ja midagigi peaks ju taolise läbiotsimisega ikka leidma, et õigustada suunatud põhjustel alustatud kriminaalmenetlust!    

 

Kui palju peaks olema ja kui palju üldse oleks võimalik kodanikel või ka kohtunikul leida sellest kaitsepolitsei või prokuratuuri totaalselt varjatud „maailmast“ neid tõsiseltvõetavaid tõendeid, millega prokuratuuri võimalikke kättemaksuaktsioone ja suunatust tõestada. Tegelikkuses on see võimatu, sest prokuratuuri tegevust ei kontrolli tegelikkuses mitte keegi!