Oktoober on õiguse kuu!  Tartus on õigusteadlaste päevad ! 

 

 

8.-9. oktoobril 2020 toimuvad Tartus 36. Eesti õigusteadlaste päevad. Selle puhul ilmus põhiseaduse temaatikale pühendatud Juridica erinumber, milles on muuhulgas avaldatud Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuniku Heili Sepp artikkel „Adokaadibüroo läbiotsimisest Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas“.

 

 

 

Eelmise aasta 31. oktoobril otsustas prokurör T.Pern, et Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid on vajalik läbi otsida eesmärgil, et küllap selle käigus miskit ebaseaduslikku ikka leitakse. Enne seda oli T.Pern pidanud 7 kuu jooksul vajalikuks 4. korral nõuda kohtunikelt minu ja kohtuniku jälitamiseks lubasid, mida kohtunikud ka andsid ning muudkui jälitati. Seda ei tehtud natuke, vaid Kaitsepolitsei juhtimisel kõige paremate tehniliste vahenditega, kuid seitsme kuu jooksul ekvivalentsussuhet – isikute vahelist kokkulepet – ei tuvastatud. 

 

 

 

Sealjuures oli 31.10.2019 T. Pern poolt „ilmtingimata“ vajalik minu ja ka kohtuniku 24 tunniks vanglasse paigutamine! Taolise, prokuröri poolt võimu näitamise ja isikute teadvalt alandava käitumisega on tõepoolest võimalik paljudel juhtudel saavutada enneolematult hea tulemus – isikud on tavaliselt peale seda psühholoogiliselt nii murtud, et tunnistavad süüd täpselt prokuratuurile meelepärases ulatuses ja ka veel rohkemgi! 

 

Olen 27 tööaasta jooksul kohanud sadu taolisi juhtumeid ja mõnedest olen ka varasemates postitustes kirjutanud! 90 % juhtudel taoline tegutsemisviis prokuratuuri jaoks ka toimib, sest enamus inimesi ei tea tegelikest jälitamise võimalustest, vanglasse paigutamise psühholoogilise survestamise, kriminaalasjaga kaasas käivast vanglamasendusest ning mainekahjust mitte midagi! Lisaks kaasneb veel aastatepikkune kriminaalmenetlus ja kui tervis vastu peab ja/või vahepeal ära ei sure siis võib-olla saad ka kunagi oma õiguse! 

 

 

08.10.2020 ei nõustunud Riigikohtu üldkogu peaprokuröri taotlusega, milles sooviti nõusolekut esitada Tartu Maakohtu kohtunik Eveli Vavrenjukile süüdistus mitmes väidetavas kuriteos. Riigikohtu hinnangul on süüdistus praegusel kujul niivõrd puudulik, et selle alusel poleks võimalik süüküsimust sisuliselt lahendada.

Riigikohus leidis, et taoline prokuratuuri poolt kohtule esitatud taotluses kirjeldatud süüdistuse tekst on laialivalguv, raskesti jälgitav, vastuoluline, sisaldab ebaolulisi kõrvalekaldeid faktiväidetele, millel ei ole isiku karistusõigusliku vastutuse seisukohalt õiguslikku tähendust või pole selles küllaldaselt kirjeldatud 

kuriteokoosseisu täitmise eelduseks olevaid faktilisi asjaolusid. Hämmastav on siinjuures T.Perni seisukoht?  T.Perni väitel oli seekordne Riigikohtu etteheide ootamatu ja Riigkohus oleks pidanud lihtsalt nõustuma ning prokuratuur ei ole varem pidanud põhjalikumalt miskit kirjutama. 

 

 

Seda, et esimese astme kohtud tagastavad prokuratuuri süüdistusakte, võib ehk pidada tavapäraseks aga minule teadaolevalt ei ole varem taolist Riigikohtu poolt prokuratuuri taotlusega mittenõustumist ja tagastamist toimunud.

Kaitsjad ja mina püüdsime seda kahtlustuse (edaspidiselt süüdistuse, kui asi jõuab kohtusse) ebaselgust, puudulikkust, ebaloogilisust T.Pernile esitatud taotlustes korduvalt selgitada, sest prokuröri loogika kohane mingi nn.vaimse sideme kaudu kohtunikule altkäemaksu andmine peaks kuuluma mitte prokuratuuri, vaid Selgeltnägijate Tuleproovi valdkonda!  

 

T. Pern ei pidanud kaitsjate ja minu taotlusi mitte millekski. Enamusele minu taotlustele pole T. Pern senini suvatsenud isegi mitte vastata! Kirjutasin oma 5. postituses pikalt sellest kuidas T.Pern suhtub minu esitatud päringutesse ning minu hinnangul on tegemist ilmselge kiusuga. 

 

Minu taotlused ja pöördumised olid tingitud vaid sellest, et palusin näha dokumente, millega on antud luba minu jälitamiseks või ka varjatud jälgimiseks ning püüdsin aru saada, kas T.Perni ja kaitsepolitsei tegevus on olnud seaduslik, sest nüüd on see aeg ja koht kus ka nemad peavad oma tegevuse seaduslikkuse ja põhjendatuse osas aru andma.  Seda minu varjatud jälituse luba ja prokuratuuri taotlust pole mulle siiani antud, kuigi küsin kõiki jälitusmaterjale peale seda, kui ma 24.04.2020 sain teate, et mind on salaja jälgitud. 

 

Nelja jälitusloa minule mitteandmine tunnistati Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2020 määrusega juba  õigusvastaseks aga varjatud jälgimise luba keeldutakse tänaseni mulle näitamast.  

Ikka ja jälle tekib nii minul kui ka paljudel juristidel küsimus, et kas keegi üldse T.Perni ebaseadusliku ja valikulise kriminaalmenetlusliku tegevuse üle järele valvab!  

 

Mõistetavalt peab prokuratuur oma tegevuses olema sõltumatu aga kas see sõltumatus tähendab ka T. Perni õigust käituda ise ebaseaduslikult! 

 

Avalikult deklareeritakse, et kohus peab olema sõltumatu. Kui kohtuniku osas tekib mingi kuriteo kahtlus, siis käivitab prokuratuur kohe jälituse, jälitab mitmeid kuid ja kui selle käigus midagi sisulist ei leita, siis tehakse veel läbiotsimised ja pannakse profülaktika mõttes kohtunik ka 24 tunniks vangi! T. Pern püüdis sellejuures kohtunikku „murda“ ka veel väitega : „… kas tõesti arvab kohtunik, et tema kolleegid – kohtunikud  – andsid loa E. Vavrenjuki kodu, sõiduvahendite ja töökoha läbiotsimiseks ja tema kinnipidamiseks ilma piisava õigusliku aluseta!“

Kui kohtunik E.Vavrenjuk selle surve peale ei murdunud, siis püütakse nüüd seda survet aina suurendada ja panna kõiki uskuma, et kõik on nii nagu selles laialivalguvas süüdistuses kirjas ! 

Analoogselt esitas T. Pern õigustused Tallinna Ringkonnakohtu menetluses olnud jälituslubade vaidlustuse menetluses, väites : „… kuivõrd kohtu põhistused selle osas, miks kohus nõustub prokuratuuri taotlusega on esitatud 5 leheküljel, saab kohtumäärust pidada piisavalt põhjendatuks“.

No, kõva sõna! 

Prokuratuuri poolt taoline psüühiline mõjutamine, vanglasse paigutamine on teatud prokuröride puhul Eestis tavapärane! Kui tõesti läbiotsimisega midagi ebaseaduslikku ei leia ja tekib probleem, siis küll maksumaksja maksab selle kinni! Oluline on saavutada suure käraga avalikkuse informeerimine ja isikute juba eos hukka mõistmine ja süüdi mõistmine, kuigi süütuse presumptsiooni põhimõttest tulenevalt ei tohiks kedagi käsitleda süüdiolevana enne, kui on tema kohta jõustunud süüdimõistev kohtulahend. 

    

 

On mõistetav, et suurtes kriminaalasjades eksisteerib avalik huvi (kuigi mitte alati sellises ulatuses nagu seda prokuratuuri poolt menetluse alguses tehakse) ja on mõistetav, et ERR või Eesti Ekspress soovivad, tahavad nendest teemadest, probleemidest kirjutada. 

 

Aga millised on kriminaalasja andmete avaldamise tingimused ja kellele on need täitmiseks kohustuslikud?   

Näide : Harju Maakohus andis 21.10.2019 määrusega Mati Alaveri kohtu alla. Kohus määras, et asja arutatakse 14.11.2019 kell 09:00 kinnisel kohtuistungil. 14.11.2019 otsusega, mis tehti selle kokkuleppemenetluse raames, otsustas kohus avalikustada vaid kohtulahendi sissejuhatuse ja resolutiivosa ning süüdistatava initsiaalid.

 

KrMS § 315 ¹1 ütleb, et kohtumenetlus on kinniseks kuulutatud vähemalt siis, kui piiratud on kohtuotsuse avalikustamist. Mati Alaveri kriminaalasjas piiras kohus selle kriminaalmenetluse ja kohtuotsuse avalikustamist. Kas see oli piisavalt põhjendatud on eraldi teema, sest käesoleva aasta septembris otsustas Tallinna Halduskohus suure hulga antud kriminaalasja materjalidest siiski avalikustada! 

 

Kuivõrd ERR ja Eesti Ekspress ei nõustunud selle kriminaalasja andmete sulgemisega ja nendel puudus ligipääs kinniseks kuulutatud kriminaaltoimiku materjalidele, pöördusid nad kohtusse, vaidlesid ja saavutasid tulemuse – kriminaaltoimiku teatud ulatuses avalikustamise ! 

Kõigiti arusaadav ja õigusriigile kohane tegevus! 

 

Aga enne seda s.o. alates 21.10.2019 kohtulahendist kuni 21.09.2020 olid antud kriminaalasja materjalid kohtulahendi alusel avalikustamisele mitte kuuluvad ning selles menetluses ei tohtinud avalikustada mitte midagi muud kui M.Alaveri kohta käiva kohtuotsuse resolutiivosa ehk siis ainult seda mida nägi ette kohus otsuse avalikult kuulutamise kaudu. Siit järelduvalt, kohus oli kinniseks kuulutanud kogu kohtumenetluse, sh muidugi 14.11.2019 istungi ja seal toimunu ning ka kohtu poolt tehtud otsuse, ning mistahes kolmandatel isikutel sh. menetlusosalistel ei olnud õigus avaldada antud kohtumenetlusest rohkemaid andmeid kui kohus oli ette näinud. Tundub õiguslik formaalsus aga peaksime ju Eestis kehtivaid seadusi täitma ? 

 

14.11.2019 kell 10:12 ilmus Delfis artikkel, kus prokurör Taavi Pern andis järgmise kommentaari: Perni sõnul ei saa ta veel uurimistoimikute sisu avaldada. „Meil on kirjalike tõendeid ja lisaks ka erinevate inimeste ülekuulamise protokolle. Uurimistoimik avaldatakse siis, kui kohtuotsus jõustub,“ sõnas ta.

 

Vaatamata kohtu poolt määratule avaldati 14.11.2019 kell 16:03 Postimehe veebiportaalis Mati Alaveri süüdistus täismahus. Ei ole vaidlust, et vaatamata kohtuistungi ja antud kohtumenetluse täies ulatuses kinniseks kuulutamisele otsustas prokurör T. Pern 21.10.2019 kohtumäärust ise mitte vaidlustada ja andis 14.11.2019 avalikkusele avaldamiseks enamuses ulatuses (täielikult kinniseks kuulutatud) kohtumenetluse ja kohtuotsuses kajastatud andmed. Kuigi see avaldatu oli tollel hetkel vaid süüdistuse tekst, siis oli sellega sisuliselt ammendavalt kogu asi avalikkusele avaldatud, sest süüdistuse tekstis oli kogu M. Alaveriga seotud teema enamuse sisu ulatuses kajastatud.

 

T.Pern kommenteeris: Kuna kohus on leidnud, et isikuandmete detailne avaldamine võib kahjustada Austrias pooleliolevat kriminaalmenetlust, kattis prokuratuur süüdistuses kinni isikuandmed.  

Kuigi Mati Alaveri nimi on Postimehes avaldatud süüdistuses kinni kaetud, siis seda lugedes on kinni kaetud süüdistuse tekstist väga lihtsasti järeldatav millistes kohtades on Mati Alaveri nimi ja sellest on omakorda järeldatavad süüdistuses kirjeldatud Mati Alaveri eraelulised andmed.

On selge, et tervikuna kinniseks kuulutatud menetluses ei saa menetlusvälisele isikule toimikut tutvustada, sest menetluse kinniseks kuulutamine hõlmab ka toimiku kinniseks kuulutamist.

Eelviidatut arvesse võttes on järeldatav, et Taavi Perni kommentaar, kus ta viitab, et pärast Mati Alaveri kohta tehtava otsuse jõustumist on automaatselt kogu uurimistoimik avalik ja selles olevaid andmeid tohib avaldada ja neid ka avaldatakse teadlik vale ja ebaseaduslik.

 

16.04.2020 tegi Riigikohus toimiku andmete avaldamisega seonduvalt kohtuasjas nr 1-19-8262 määruse ja leidis, et: Asjaolu, et kohtumäärus on põhimõtteliselt määruskaebe korras vaidlustatav, ei tähenda aga seda, et kaebust määruse peale saaks esitada igaüks.  KrMS § 384  lg 1 kohaselt on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Osutatud sättest tuleneb kolleegiumi arvates ka tingimus, mille kohaselt ei saa määruskaebust esitada isik, kelle määruskaebusega taotletavat eesmärki ei ole võimalik sellise kaebusega saavutada.

 

16.04.2020 kell 12:40 avaldati ERR-is artikkel, kus oli välja toodud T.Perni kommentaar: Prokuratuur leiab, et Harju maakohtu põhjendused toimiku materjalide avalikustamata jätmise kohta ei pruugi olla põhjendatud. 

Kui vaadata eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendit, mis tehti põhjusel, et Riigikohtusse pöördusid ajakirjandusväljaanded, siis juhul kui prokuratuur ei nõustunud 21.10.2019 kohtumäärusega, siis oleks prokuratuur saanud seda vaidlustada. T. Pern seda ei vaidlustanud ning seega nõustus, et kriminaalasja lahendatakse kinnises menetluses ning selle materjalid ei kuulu avalikustamisele.

 

Olukorras, kus T.Pern ise määruskaebust ei esitanud ja olukorras, kus Riigikohus 21.10.2019 määruse õigusvastasust ei tuvastanud, oli 21.10.2019 määrus jõustunud ja täitmiseks kohustuslik. Seega oli prokurör T.Pern teadlikult ja sisuliselt asunud eirama jõustunud kohtulahendit. Seda kinnitab omakorda Taavi Perni poolt kogu süüdistuse teksti avaldamine (nimede ja muude andmete kinni katmine ning initsiaalidega asendamine võimaldas kõigil lugejatel lihtsasti isiku tuvastamist) ja ka T. Perni kommentaar, et tema avaldab terve uurimistoimiku pärast Mati Alaveri kohta tehtud kokkuleppemenetluse otsuse jõustumist.

 

Lisaks, Taavi Pern asus avaldama vastuolus 21.10.2019 määrusega ja vastuolus 14.11.2019 kohtuotsusega kinnisel kohtuistungil arutatud andmeid ja dokumente. T.Pern arvates võis tema prokurörina eirata jõustunud kohtulahendit ja täielikult kinniseks kuulutatud kohtumenetlust ning avaldada kriminaalasja andmeid, seda nii 14.11.2019 ajalehes Postimehele süüdistuse sisuliselt terves ulatuses avaldamiseks andmise kaudu, kui ka hilisemalt, 2020 aprilli lõpus avaldatud prokuratuuri 2019 aastaraamatus alljärgnevalt:

a) …. Osa märkmetest leiti kaminast;

b) ……Märkmed paberitel võivad muuta inimeste elu. Mäletan eelmise aasta 11. märtsist

telefonikõnet, kus kuulsin Alaverilt leitud märkmete ja kaustiku kohta. Kaustik, millesse oli tehtud märkmeid kuupäevade kohta – viimane märge alles 10. märtsi kohta andis meile ülevaate M. Alaveri mõtetest ja tegemistest alates Seefeldi skandaali lahvatamisest. Kirjaga „10.03.19“ on pealkirjastatud näiteks tsitaat „Probleem – kui leiti arvutis Professoril, on seal kirjavahetus ja kõik on kirjas“;

c) Jah, me leidsime ka Alaveri e-kirjavahetuse, hoolimata kaustikus olevatest märkmetest „kustuta …“. Rääkides lotovõidust: osa märkmetest leiti juba kaminast, seega jõudsime kahtlustatavale järele finišisirgel.

 

 

Paljude juristide arvates, kes osalevad täna ka Tartus toimuvatel 36. Eesti õigusteadlaste päevadel, on tegemist KarS § 331⁵ lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemisega. Eelviidatud säte näeb ette kohtu poolt kohaldatud saladuse hoidmise kohustuse rikkumise ja selle rikkumise eest ka kriminaalkaristuse.  

 

On arusaadav, et prokuratuur ja T. Pern peab oma tegevuses olema sõltumatu.

Kuid kas sõltumatus tähendab ka õigust käituda ise ebaseaduslikult ja seda korduvalt ja korduvalt?

Kas sõltumatus tähendab seda, et keegi võib ennast ise samal ajal asetada seadusest kõrgemale?