Jätkuvalt on päevakorral perekonnaseaduse muutmine alaealisele lapsele elatise kindlaksmääramise korra muutmise osas, mille peamiseks eesmärgiks on asendada senine kuupalga alammääraga seotud elatise väljamõistmise kord õiglasemate ja paindlikumate elatise arvutamise alustega. 

Selge on see, et elatise väljamõistmise kord vajab muutmist ning sellele on juhtinud Riigikohus tähelepanu juba aastal 2017. Kuivõrd tegemist on ühiskondlikust seisukohast tundliku küsimusega ei ole seadusandja kiirustanud kehtivat korda muutma.  

Põhiküsimuseks on välja mõistetava elatise arvestamise aluste muutmine. Teisalt on üks väga oluline aspekt, mis on jäänud tähelepanu, aga mis omab praktikas olulisemat tähendust ja võimaldaks vähendada laste hooldusõiguse vaidlusi – elatise maksmise sidumine laste hooldusõiguse tegeliku teostamisega. 

Näiteid selle kohta, kuidas üks vanem (mis seal salata, enamasti on need vanemad siiski emad), teeb kõik selleks, et lahus elav vanem ei saaks lastega tegelikkuses suhelda ja sellega läheb kaasa ka kohus, on mitmeid. 

Toon siinkohal näite reaalsest juhtumist, aastaid kestnud isa „murest“ selleks, et saada oma lastega suhelda. Antud vaidlus on kulmineerunud sellega, et isa peab kohtuotsuse kohaselt maksma elatist lapsele, keda isa jaoks sisuliselt ei ole enam olemas, sest lapsega pole võimalik kokku saada juba aastaid. Lisaks, lapse ema on muutnud ära ka lapse nime !!! Sisuliselt ei ole kohtulahendis märgitud nimega last enam ka riiklikes andmebaasides!  Ometi on isa kohustatud maksma lapse emale igakuiselt elatist lapse eest, keda isa jaoks praktiliselt ei ole olemas. Kõlab uskumatuna aga vaatamata lapse isa mistahes pöördumistele, taotlustele või hagidele on riik seda olukorda aktsepteerinud !

Olen esindanud Arvot aastast 2016, kui Arvo pöördus kohtusse sooviga saada kohtu kaasabil võimalus suhelda enda lastega. Aastaid kestnud kohtuvaidlusesse kaasati erinevaid spetsialiste, muuhulgas ajakirjanduses korduvalt läbi käinud kliiniline psühholoog Mariana Saksniit, kes andis ilma Arvot nägemata/suhtlemata arvamuse, et Arvo on oma lapsele ohtlik! Milles seisnes Arvo ohtlikkus? Selles, et ema ütles, et Arvo on psühholoogiliselt paha. Psühholoog Saksniit (ilma, et oleks Arvot näinud) ütles, et ju siis ikka on ohtlik! Polnud mitte mingit vägivalda või muid asjaolusid mis ohtlikkusele viitaks, oli vaid ema pahameel ja sisuliselt kättemaks, et Arvo enam temaga ei ela. Taoline seisukoht ei olnud aktsepteeritav maakohtu kohtunikule, kes tegeles asjaga sisuliselt ning jättis taolise „psühholoogi“ paljasõnalise arvamuse kõrvale. Ringkonnakohus pidas aga teemat formaalseks ja ei hakanud psühholoogi arvamuse sisu osas isegi mitte täpsemalt arutlema. Ringkonnakohtu arvates piisab kui spetsialist ütleb et on ohtlik, sõltumata sellest millega see „spetsialist“ seda ohtlikkukust põhjendab või ei põhjenda. 

2019 septembris jõudis ringkonnakohus järeldusele, et Arvolt tuleb ikka poja suhtes hooldusõigus täielikult ära võtta ning lisaks sellele tuleb teda „karistada“ ühe-aastase suhtluskeeluga s.t. keeld suhelda enda pojaga. 

Tegemist ei üle üksiku juhtumiga, vaid kohtutes on taolisi vaidlusi väga palju. Ühe vanema (enamusel juhtudel ema) taotlusel võetakse teiselt vanemalt võimalus osaleda oma lapse kasvatamises s.t. lahus elavalt vanemalt võetakse võimalus lapsega suhelda, temaga seotud otsustes kaasa rääkida jne. 

Aga on siiski üks „püha lehm“ mille osas riik järeleandmisi ei tee – elatis. 

Elatis on Eesti Vabariigis midagi sellist, mis on kaitstud riigi sunniga ja mille osas ei ole üldjuhul lubatud mingit kaalutlust. Kui seadus ütleb, et elatist tuleb maksta, siis peab lahus elav vanem (NB! Mitte lapsega koos elav vanem) leidma endale kasvõi kolm töökohta, et maksta elatist lapsele, keda tal ei ole õigust näha ja kellega tal ei ole õigust suhelda.

Ma ei väida, et lastel on õigus ülalpidamisele ja juhul kui nn. rongavanem ei soovi lapsega suhelda siis ei saa keegi selleks sundida. Aga olukorras, kus isa soovib lapsega suhelda kasvõi ühel päeval nädalas või kuus ja samal ajal isa ka reaalselt tasub elatist, siis on ebaõiglane ja absurdne kui ema takistab isal oma lapsega kohtumist.

Just Arvo juhtumiga seoses pöördusime selle sama probleemiga Riigikohtusse, sest kõrgeima astme kohtul on võimalus arendada edasi õigust ja juhtida tähelepanu seadusandluses ja ka tegelikus elus eksisteerivatele probleemkohtadele.            

Probleem seisneb selles, et riik eraldab lapse ülalpidamiskohustuse muust hooldusõigusest. 

Perekonnaõiguse põhimõtetega ei ole kooskõlas see, et vanemalt võetakse ära hooldusõigus, lapsed võõrutatakse seeläbi lahus elavast vanemast, kuid vaatamata sellele, et vanem ei näe oma lapsi ega oma reaalselt võimalust nendega suhelda (riiklikult praktiliselt sanktsioneerimata), on tal absoluutne (riiklikult sanktsioneeritud) kohustus maksta laste ülalpidamiseks elatist. 

Lahus elav lapsevanem, kellel puudub objektiivne võimalus oma lastega suhelda ja kokku saada, ei saaks ega ka ei tohiks olla üksnes raha maksmiseks kohustatud vanem. 

Perekonnaseaduses deklareeritakse vanemate võrdseid õigusi laste suhtes ja samuti kohustusi, kuid praktikas see paljudel juhtudel ei kehti. Kui ühel vanemal ei ole võimalik õigusi objektiivselt teostada, siis ei saa tal ka objektiivselt olla kohustust laste jaoks üksnes raha maksjaks (ilma, et raha maksev vanem teaks, kas ja kuidas raha lapse huvides kasutatakse).

Lapse ülalpidamiseks elatise (loe: raha) maksmine ei erine vähimalgi määral lapse kasvatamisest s.t. need on omavahel seotud. 

Lapse elatiseks raha maksmisne ja lapsega suhtlemise blokeerimine tekitab täiesti absurdse ja ebaloogilise olukorra.

Last kasvatama ei sobi, aga raha maksmiseks sobid!  

Kindlasti on juhtumeid kus eksisteeribki põhjus ja vajadus blokeerida lapsevanema suhtlemine lapsega, kuid need juhtumid peaksid olema ülimalt erandlikud (seksuaalkuriteod või muud vägivallaga seotud kuriteod jne).

Olemuslikult ei tundugi usutav, et Eesti õigusriigis saab lihtsasti juhtuda olukord, kus tavaliselt, töötavalt lapsevanemalt võetakse kooselu lõppemisel 100 % ära võimalus lapsega kohtuda!!! 

Kehtiva regulatsiooni ja kohtupraktika kohaselt see kahjuks nii on ning lastest lahus elava vanema roll piirdub enamikel juhtudel kohustusega maksta elatist ilma, et tal oleks võimalus lapsega kokku saada (sest teise vanema arvates on see kahjulik) või muul viisil tema hooldamisest osa võtta.  

Ülalpidamiskohustuse täitmine peab olema seotud isiku võimalusega teostada hooldusõigust laste suhtes, keda ta on kohustatud ülal pidama ning seda põhjusel, et ühe lapsevanema roll vanemana ei seisneks üksnes raha maksmises. 

Arvo pöördus Riigikohtusse, sest leidis, et perekonnaseaduse kohaldamise praktika kuulub edasiarendamisele viisil, mis võimaldaks vältida nii mitmeidki hooldusõiguse lõpetamise vaidlusi. Kuidas? Lapsevanem, kes soovib endale laste osas ainuhooldusõigust peab arvestma ka sellega, et kui teine lapsevanem laste elust ära lõigata, lasub hooldusõiguse teostamine tervikuna (s.t. ka ülalpidamise andmine) lapsega koos elaval vanemal. 

Riik ei saa aktsepteerida olukorda, kus ühel lapsevanemal on ainult õigused, kuid teisel üksnes kohustused. 

Riik (sh kohtud) peab kujundama õiguskorda taoliselt, et selline ebavõrdsus oleks välistatud. Taolise ebavõrdsuse vältimine on võimalik ka läbi kohtupraktika kujundamise asjassepuutuvate õigusnormide kohaldamise kaudu. 

Minu  hinnangul ei ole praegune elatise väljamõistmise kord kooskõlas perekonnaõiguse põhimõttega, mille kohaselt peaks vanematel olema laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. 

Kui endale ainuhooldusõigust nõudev lapsevanem leiab, et ainult tema on õige isik lapsi kasvatama ja „spetsialistidest“ psühholoogid on ainuotsustajad ning kohtule jääb vaid vormistamise ning templi löömise vaev, siis peaks see olema tõsine ohu märk õigusriigi piiride hägususest !  

Kuivõrd elatise regulatsiooni muutmine on jätkuvalt päevakorral, teen seadusandjale ettepaneku mõelda laiemalt ning kaaluda laste ja nende vanemate tegelike õiguste kaitse toimimise tegelikkust ja võimalikku reguleerimist. Õigust peaks mõistma kohus ja kohtul peaks olema võimalus laiemaks kaalutlusõiguseks just analoogsetes juhtumides nagu on Arvo juhtum.  Olukorras, kus lapse üks vanem keelab teisel vanemal lapsega suhelda, takistab kõigiti teisel vanemal oma lapsega suhtlemas ja seda isegi juhul kui kohus taolise suhtlemise ette näeb, siis peaks kohtul olema õigus ka vähendada selle vanema kohustusi, kellele keelatakse lapsega suhtlemist. Kui üks vanem või kohus või riik ütleb, et teisel vanemal ei ole õigust või võimalust  lapsega suhelda siis ei saa sellele vanemale panna ka rahalisi kohustusi. 

Seda võimalust peaks ka kaaluda olukorras, kus kohtutes on analoogseid vaidlusi suhteliselt palju. 

Kui me räägime laste huvidest, siis on taolisel paindlikul regulatsioonil ju tegelikult laiem eesmärk – soodustada seda, et laps saaks suhelda mõlema vanemaga.

Aga tulles tagasi pealkirja juurde – kas üldsuse poolt rongavanemaks tembeldatud vanemad on ikka nime väärilised või peaks peeglisse vaatama ka riik ja teine vanem?